Tõenäoliselt ma ei peaks seda üleüldse avaldama. Aga äkki ma leian kellegi käest toetust oma mõtetele..
Kas ma olen mingi hälvik, et pean elementaarseks teiste inimestega arvestamist??? Ja et paljud (sh praegu käsitletavad) probleemid on ainult selle taga, et ei tunnistata oma vigu, vaid aetakse kõik väliste tegurite süüks, mistõttu ei nähta ka loomulikult mingit vajadust enda või oma käitumise muutmiseks, vaid loodetakse pidevalt teiste headusele ja deus ex machinale. Iseseisvus missugune! Oma supi võiks vähemalt igaüks ise ära süüa! Kui ta juba valmis keedetud on ja ei saanud piisavalt hea, et teistega jagada. Või siis ise selle WC-potist alla kallata, mitte seda ülesannet kellelegi teisele pärandada.
Ja ju ma olen ka sellepärast hälvik, et ei suuda näha võimalust, kuidas selliste asjade tagajärjel usaldusväärsus kannatada ei saaks. Minu meelest ei ole ime, et ma suhtungi kõigisse järjest enam kahtlustavalt ja ei usalda mitte kedagi peale enda. Ärge siis palun imestage ka mu vastavat käitumist! Järgmine kord ma nii loll ei ole... Ausõna.
Kurat, kuidas mind häirib see, et "tänu" käesolevale, on täielikult häiritud mu keskendumisvõime tegeleda nende asjadega, millega minul tegeleda oleks vaja. Aga mina ei saa nii, et jätan probleemid lihtsalt vedelema ja ei võta midagi lahendamiseks ette. Kuigi antud juhul oleks see täiesti paras kasvatusmeetod. Kuigi mul pole enam erilist lootust, et see midagi päästaks.. Kes ei taha, seda pole mõtet üritada muuta, nagunii on tulemus null. Lihtsalt üritades on raisatud energiakulu suurem. Nii et.. las ta jääb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar