Mõnikord ma vihkan, et maailm on valla. Istun oma voodil ja üritan kirjutada, vahin aknast välja “Kosmose” peatuses siblivaid inimesi. Üks tüdruk oli kohutavalt Karolina moodi. Ja siis hakkas nii põhjatult kurb… Kui palju kalleid inimesi on mööda ilma laiali. Ja isegi omaenda õe nägemiseks on selliseid pingutusi vaja teha. Ja siis näeme ehk paar korda aastas. Vikerkaar on päris õige nähtus seda tunnet kirjeldama. Praegune on ühekordne ja vallutab pool taevast. Aga nüüd tuli järjekordne vihmapilv teda varjutama. Ja juba pillubki pisaraid jälle. Ja üks kitarriga poiss jalutas bussipeatusest mööda. Ja üks punases mantlikeses pisike Schindleri-tüdruk sikutab oma emme kotist.. Ja nr 36 imes peaaegu kõik teised peale nende endasse. Ainult üks kepiga vanatädi tüli ooteputka katuse alt välja ja astus keset autoteed, et trammile jõuda. Nüüd on kõik läinud.
Mitte et mul muud teha poleks vaja..Aga lihtsalt mulle meeldibki niimoodi. Lasta nukrameelsetel mõtetel kõige muu tegemist edasi lükata. Prokrastineerida:P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar