Le Petit Prince

"Küll neil on aga kiire, " sõnas väike prints. "Mida nad otsivad?"
"Isegi mees veduri peal ei tea seda," kostis rööpaseadja.
Ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas.
"Juba tulevad tagasi?" imestas väike prints.
"Need pole samad," kostis rööpaseadja. "See oli vahetus."
"Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid?"
"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja.
Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.
"Need kihutavad esimestele reisijatele järele?" küsis väike prints.
"Nad ei kihuta millelegi järele," vastas rööpaseadja.Nad magavad seal sees või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase."
"Ainult lapsed teavad, mida nad otsivad," sõnas väike prints. "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neil käest ära võetakse, siis nad nutavad..."

"Inimesed," ütles väike prints, "trügivad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi..." Ja ta lisas: "See ei tasu vaeva..."

"Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias...ja ei leia, mida nad otsivad... Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast vees..."

"Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad."

"Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on tähed keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina said endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi..."
"Mis sa sellega öelda tahad?"
"Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist tähtedest, sellepärast et mina naeran ühel neist, näib sulle, otsekui naeraksid kõik tähed. Sina saad endale tähed, kes oskavad naerda!"
Ja ta naeris jälle.
"Kui sa leiad lohutust, siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda. Ja mõnikord sa avad akna, vaat nii, lihtsalt oma lõbuks... Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadates naermas. Siis sa ütled neile:"Jah, need tähed panevad mind alati naerma!"

Kummaline, et ma ei mäletanud eelmisest lugemisest üldse, kuidas ta oma planeedile tagasi sai...
Ja nii kummaliselt habras meeleolu tekib, kui lugemise ajal instrumentaalmuusikat kuulata. Polnudki ammu Dubrovnik Quartet'i varianti "Libertangost" või oma ainumast Opium Flirdi lugu (Saint European King Days) kuulanud. Sellistel üksikutel hetkedel pole tähtsust sellel, kas või mida otsid, või kas üldse on reaalne seda kunagi leida, sest sel hetkel oled sa kohal. SIIN. Just nagu siis kui Mark kõrvaltoas "La Valse d'Amelie"'d mängis :)

See oli mu pooletuhandes kirjutis siin..