Ehk hakkavad asjad tõesti paremuse poole minema. Täna koolis trepist üles tormates hõikas keegi mu nime ja lühikese ringivahtimise järel märkasin, et M. istus lauanurgal. Esimene asi, mis ta küsis oli, et kus mu punased kiharakesed jäänud on. Siis jõudis mulle kohale, et vot just nii ammusest ajast me näinud polegi! Pärast seda umbes kooliaastapikkust perioodi, mil iganädalaselt koos leti taga pulli tegime...:D Ja teine asi, mis ta ütles oli, et tal pole praegu mu ŠOKOLAADI kaasas! Endal oli põlv ja veel pool jalga mingil põhjusel tumelilla ja kõndida sai ainult ühe kena "kargu" abil, aga minu šokolaadi ta ei unustanud:) (Ehk näen neljapäeval G.'t ka lõpuks. Tuleks ainult selles kokkuleppele jõuda, et kes kellele külla tuleb/läheb:P)
Sellele järgnenud loeng oli ka väga tore. Mu esimese semestri lemmikaine õppejõud annab seda, ja mulle kohutavalt meeldib, kuidas ta mingite näidete toomisega nii palju killukesi endast ära annab:D Või on asi selles, et mulle lihtsalt istuvad sellised kultuuriti võrdlevad ained, vot ei oska öelda.
Teiste üle headmeelt tunda on ka nii hea tunne:) Ma ei jõua kohe ära kiita M.'i ettevõtlikkust ja julgust Austriasse minna! Kolimispõhjusele elan ka siiralt kaasa:D Kahju küll, et siin selliseid inimesi järjest vähemaks jääb niimoodi, aga mis seal parata. Ju on sedapidi parem.
Ja teise M.'i (õigemini nüüd vähemalt kolmanda.. miks küll kõigi nimed sama tähega algama peavad?!) kutsumuse leidmine teeb ka nii rõõmsaks:D Kuigi vahel on selliste sihti omavate inimeste keskel tunne, et milleks mina veel siin üldse olen, aga mõnikord annab see kõigele kuidagi suurema mõtte ja kaalu. Ja siis vahel ma tunnen, et kõik on võimalik... ;)
Aitäh:)
PS! Pealkiri on tegelikult lihtsalt eestikeelne;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar