Njah, mis siin väga ikka.. Uudiseid pole eriti. Kõige kaootilisem ja muutlikum aeg on ehk korraks möödas, nüüd tuleb lihtsalt tagantjärele üritada asju joonele saada. Jätkuvalt tahaks palju rohkem kui teha jõuaks. Eile tegin kohustuslikust loengust poppi, et Õnnepalu loengut kuulama minna. Oleks vaid aega ülearu, siis oleks super kogemus kirjutada tema teose baasil essee, mida tema ise "parandab"... Aga praeguste tegemiste valguses...:( Mul tuli tahtmine omada tema teoste võõrkeelseid variante. Ei tea, kas see oleks võimalik? Rahva Raamatus on Border State igatahes otsas. Peaks vist välja mõtlema, mida oma kinkekaardi eest muretseda..:)
Ja ülilihtsa kolimisvõimaluse leidsin ka endale. Pole vaja mingit jahmerdamist ega kaugelt kellegi kohalekutsumist. Nii et tulge kõik veel kähku külla - tähtaeg on 15. mai! Pärast seda enam mu "mõnusa atmosfääriga korterit" näha ei saa (või noh, kui müügisoovi ilmutada, siis koos maakleriga ikka vast saab), kui just keegi ei taha septembrist alates mu uueks korterinaabriks hakata ja J. pole uusi üürnikke leidnud.
Sain Pat Barkeri Regenerationi essee ka lõpuks saadetud. Kuigi mulle tundus lugemise ajal, et see oli neist kolmest teosest (teised Jean Rhys Wide Sargasso Sea ja Virginia Woolf Mrs. Dalloway) vast isegi (sest üllataval kombel juhtus nii, et need kõik võiksid mu lemmikute nimekirja tippu paigutuda) kõige huvipakkuvam, osutus teema selliseks, et essee valmis kõige vaevalisemalt. Ja jätkuvalt, nagu ka mu lemmikfilmide puhul, on valdavaks sünge meeleolu. Ei tea, mida Rivers minu kohta ühe teejoomingu järel öelda oskaks...
Ja huvitav, kas ma peaksin sellest midagi järeldama, kui tänaval "Bistroo" sildilt järjekindlalt Bristol välja loen..? Pilet ju istub ja ootab kuskil teadmatuses jätkuvalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar