.. niimoodi algavad vist kõik mu kirjad. Või algaksid, kui ma ausalt kõik kirja paneks.
Aga ju ma olengi lihtsalt selline inimene, kes mitte millegi ega kellegagi järgepidevalt ei tegele, vaid kõik käib periooditi, tuhinate ajel.. Ja siis tuleb jälle otsast alustada, sest osa on vahepeal ununenud või misiganes põhjustel kaotsi läinud.
Aga otsast alustamine on ka vajalik ja värskendav. Kuigi miskipärast ma ei tunne, et minul nad vähegi radikaalsed oleks. Peaks tegema ühe korraliku "Kapid tühjaks" aktsiooni - et kõik oleks nullis, et oleks see puhas algus, kust pihta hakata. Ma tahan ka Londoni-raamatut lugeda.. See tundub kuidagi ..sobiv.
"Mis saaks olla parem, kui olla teel oma elu-unistuse poole? Kas ja millal ma sellega kusagile välja jõuan – mul pole õrna aimugi! Aga ma olen teel ja see on hea tunne."
Kuigi ma pole jätkuvalt kindel, kas või mis on mu elu-unistus, hakkab midagi vaikselt kujunema.. aga selleni jõudmine on kas võimatu või väga-väga raske, nii et ma ei imestaks, kui ma kuskil teel oleku etapis alla annaks ja kurssi vahetaks. Või ära unustaks, mis ma üldse tahtsingi..
Ja muide, on inimesi, kes asju väga põhjalikult ette võtavad:) Ma arvutasin välja, et kui ma tahaksin C1.2ni (mis on meil viimane tase) jõuda, peaksin ma plaanitud nelja aasta asemel ikkagi hoopis viis varuma;) Rootsi B2.2 saaks neljanda lõpuks, kui pool aastat mujal olla mõtlen. Kui muidugi need semestrid ainult klapiksid... Ja kui... ja kui... ja kui... :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar