aeg on

Te ei kujuta ette (ei noh, tegelikult kindlasti kujutate, ma kahtlustan ainult, et enamus teist on märksa järjepidevamad kui mina, ja siis ei anna erinevus ehk nii palju tunda), kui mõnus on see tunne, kui mitme nädala üliintensiivse töö järel võib lõpuks ometi puhata! Täna eksamilt tagasi tulles käisin lõpuks ometi raamatupoes oma kinkekaarte välja lunastamas ja võtsin endaga kaasa kaks B.Yoshimoto raamatut - nüüd peaks vaid üks noist veel puudu olema. "Asleep" oleks võinud muidugi too jaapanipärasema kujundusega variant olla, aga ega kaas siis sisu riku:) Ja kas ma ikka kirjutasin siia Alessandro Bariccost? Kui ma tema vestlusringi kuulamas käisin.. igatahes ostsin endale lõpuks "Siidi". Siin oli veel 5-6 tema teost müügil, aga väljas sadas..(ja sajab siiani!) Küsisin veel müüja käest, ega neil ingliskeelset varianti ka pole, ta uuris natuke, ütles, et kahjuks pole, aga et eestikeelne on ka väga vahva. Või kasutas ta mõnd teist omadussõna, mida mina oma eelmulje põhjal kuidagi selle sisuga ei seostaks.. Ei, aga müüja oli väga tore, asjalik ja haritud! Me rääkisime lausa veel paar lauset:)

Ükskord peaksin ka õigel ajal õiges kohas olema.

Nii kummaline.. Kui eile kuulsin, et I. läheb täna suveks koju (Eestist ära), jõudis mulle lõpuks kohale, et üks etapp hakkab läbi saama. Ja koos "kohesaabubpingelangus"-emotsionaalse haprusega hakkas siis kuidagi väga kurb. Et jah, kohe-kohe on kool läbi, inimesed sätivad end suvepuhkusteks valmis, pakivad asju, kolivad, lähevad ära... Kuidagi kõle hakkas. Mul pole enam ammu olnud aega ei igatseda tagasi möödunud aegu, nüüd on mul hetk, et igatseda ette seda, kuidas ma igatseksin tagasi praegust. Midagi "It was a very good year..." ja "My way" vahepealset on tunne. Njaa, ma pole kunagi osanud hüvasti jätta, lahti lasta. Reaalselt ma muidugi lasen, ja nagu olekski meelest läinud. Aga kui meelde tuleb, siis ... Eile ma põhimõtteliselt ütlesin endale "Ei, eiii! Sa võid alles homme nutta, täna ei ole aega!" Keskenduda oli vaja, et viimase eksami materjal läbi võtta. Sublimatsioon missugune! Täna tahaks üks osa minust mõnusasti siin üksi teed juua, kirju kirjutada ja lugeda. Teine osa aga utsitab takka, et läheksin Tantsuveskisse..

Jätkub...

Ja tõepoolest.. Plaanide muutus. See nüüd oligi veel puudu. Me kolime kohe igaltpoolt igale poole. Vara veel "hõiskasin", et üks ajajärk on läbi, nüüd alles saab.