On ikka narr küll iga aastaga aina rumalamaks jääda... Sest ma ei hakka siin seletama, et kirikukellade helisemine häris või salvestised kahisesid või mõeldamatult raske eksam oli koostatud.. Või mingeid muid absurdseid vabandusi otsima. Põhjendusi leiab ju lademetes, kes urgitseda tahab. Kuid parem on tõele ausalt otsa vaadata.
Aga ma olen tõeliselt õnnelik, et ma leidsin kooli, kus ma käia oleksin tahtnud!:D Okei, ma tean, et väljastpoolt vaadatuna tundub kõik mitteoma ikka parem, aga VHK jättis tõeliselt hooliva mulje oma personaalse lähenemisega õpetajatega:) Ja väike annus õige ajastusega siseinfot varemlõpetanult sobis selle muljega imehästi kokku.
Kui täna hommikul loengusse jalutasin, sõitis Narva maanteel üks inglise keele õpetaja mulle rattaga vastu. Seesama, kellega lõunaajal juttu ajada sain;) Ma ei mäleta (ja siinkohal pole probleem vaid mu teadagimillises mälus!) oma kooliajast ühtki sellist inkaõpsi, ei enda ega mõne teise rühma oma... Ikka olid kurjad ja kibestunud. Ja need muhedad kirjanduseõpetajad, kellest mõni hallisilmaline luuletaja iga õpilase jaoks personaalset lektüüri valib:D Ja see välismaalaslik tüüp, kes meile näitas, milliseid salakäike pidi 106 ruumi saab:) Oeh... Ja kui ma veel mõtlen, kui palju neile igasugu kultuuriasju (kinorühm ja Petersonide juhitavad teatrirühmad jm) räägitakse-näidatakse ja mis tasemel keeleõpe on (ja nii mõnigi õpetaja on emakeelne) ja... Väikese nuhisessiooni järel sain teada, et rootsi keelt oleks seal ka õppida saanud:) Ja tütarlaste tantsuõpetaja on Katrin Essenson!!
Hea on, et ma tol ajal Tallinnas ei elanud. Muidu oleks mul väga kurb meel olnud, kui ma sisse poleks saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar