teisipäev, jaanuar 13, 2009

"Un pranzo senza vino e come un giorno senza sole"

Kes aru ei saa, aga tahab teada, mis see tähedab, küsige mõne tuttava käest, kes itaalia keelt oskab või ... ühel Siena toitude leheküljel on ka inglise keelde tõlgitud.

Ma nüüd elasin siin otseses (ja ka kaudses mõttes ;)) mitu päeva ilma päikest nägemata. Kardinaid ei ole mul kunagi mõtet eest ära võtta, sest valget aega on nii vähe nagunii ja eriti kui režiim selliseks sättida nagu minul, et öösel oled nagunii üleval, päeval juhtud mõnikord tunnikese magama ka, siis oleks see lihtsalt energia raiskamine. Veel mõnda aega on märksõnaks sess.

Siis reedel käis korra Päike - tööl oli "jõulupidu". Ja kuna meie kollektiiv on nii ütlematult tore, siis ei saanud ka pidu nõme olla:) Või noh, kuidas kellelegi, võib-olla "täiskasvanute laud" arvab midagi muud. Nad istusid viksilt laua taga enamuse ajast... :P

Imelik kohe, kui vabastavalt töö ja sealne seltskond mulle mõjub. Kooliasju ja kõike muud võtan ka palju lõdvemalt. Ja kuigi mõnikord käib peast läbi, et ühte eksamit saab vaid kaks korda ümber teha, tunnen enamasti siiski, et küll asjad kuidagiviisi ikka paika loksuvad. Varem ei tulnud nagu kõne allagi, et ma kaks päeva enne kõige retsimat eksamit alles viie ajal hommikul koju jõuan, või kuidas? ;) Aga päris jube oleks, kui polekski võimalust lubada endal absurdsusi teha, vaid tuleks koguaeg küünte ja hammastega korralikkusest kinni hoida! Nii et kes siis järgmisel korral minuga koos sokkide väel mööda jääd jalutama tuleb? ;D

Süsteem on selline nagu kätekõverduste puhul - teed nii kaua kui jõuad, ja kui enam üldse ei jõua, teed ühe veel ;) Nädal aega tuleb nüüd seda viimast kõverdust üles tagasi pressida ja siis on mõnda aega mõnusat tööelu enne uue semestri algust (ja äkki mõni lend klapib ja ma saan ka ometi mõne pika nädalalõpu välisreisi teha!).
Tunniplaaniga pole ma ikka tegeleda jõudnud, aga miskipärast tundub, et teatud ainete võtmiseks peab ikka isiklikult kohapeale uurima minema. Muidu on küll siiani selline võimudega kokkupuutumatuse tunne. Pole vaja pabereid sisseastumiseks viia, mingit kursuse juhendajat kes nö klassijuhataja funktsioone täidaks, pole ammugi. Matriklistki ei tea midagi. Aga meil on SAIS, Asio, IVA, elektrooniline õppekaart ja kursustele registreerimine... :)

Ja homsest alates on mul ametlikult oma Kõu! Finally!

Näh, friikate isu tuli. Ma loodan, et mu uus korterikaaslane ei pahanda, kui ma ta kolistamise käigus kogemata üles ajan.. Filmiks seekord "It's a free world". (Täitsa väärt vaatamist, võib tagantjärele öelda.)

Kommentaare ei ole: