Midagi peab ikka vilkuma hakkama, et seda märgata vist:) Pealkirja varastasin eilselt taani filmilt, mille ma "põneviku" asemel pigem "tragiabsurdikomöödiaks" kategoriseeriksin.
Tuli meelde, et ma tavatsesin kunagi pea iga päev (ja mõnikord mitu korda päevaski) blogisse midagi kirjutada. Paaril korral kirjutasin eemalolekuperioodil isegi kuhugi salvrätinurkadele üksikuid ideid, mida arvuti lähedusse jõudes sisse toksida, aga üldiselt olen vist nii mittemärkimisväärset elu elanud, et ei tundnudki sellest kirjutamisest kuigi suurt vajadust.
Aga kuna mu vennaksel oli täna eesti keele (põhikooli) lõpueksam ning ta küsis mult eile nõu ja abi ning et ma kontrolliksin paari tehtud ülesannet, siis tundsin end nii lollina, sest iga koha peal oli kahtlus, kas kirjutada kokku või lahku, panna koma või mitte, isegi sõnade õigekirja olin sunnitud kontrollima, sest mõni lihtsalt nägi üllatavalt harjumatu välja. Ja tegelikult - vähemalt ühte keelt võiks ikka osata korralikult kirjutada ja rääkida!
Käes on juuni! Eile sai geo eksam tehtud. Ja tõesti suht pulli pärast. Või õigemini lihtsalt enda proovilepanekuks - kas ma vana känd olen veel võimeline midagi pärast nii pikka akadeemilist pausi omandama. Või kas üldse olen võimeline end õppima sundima. Ja tuli välja, et vähemalt selle teise punktiga on parasjagu probleeme. Sõitsin eelmisel teisipäeval (27.dal siis) ära maale, et võimalikult vähe segavaid faktoreid oleks. Ok, ei olnud netti ega telekat, mille taga niisama lösutades aega surnuks lüüa. Polnud linna, kuhu lihtsalt kolama minna. Polnud kaaselanikke, kes oma tegemistega mind häirida võinuks. Suurimateks välispidisteks vaenlasteks olid vaid sääsed ja trimmerimüra, aga sellegipoolest asusin ma õppima alles eelviimasel päeval. Ei, valetan. Juba teisipäeval lugesin esimesest raamatust poolteist lehekülge ja kolmapäeval, kui olin raamatukogust kaardi tegemise järel lõpuks teise hädavajaliku õpiku võtnud (ma ei mõista, kuidas neil Si ja Sa arvutis olemas olid, aga mind mitte! ma käin jah kõige harvem seal...), ka sealt sissejuhatuse, aga see oli ka kõik. Hoopis ahvatlevam tundus nabani ulatuvat heina maha raiuda ja võssakasvanud puid - põõsaid oksakääridega taga ajada. "Maa õnnistus" edenes ka tunduvalt kiiremini kui "Üldmaateadus gümnaasiumile" ;)
(Muide, nii raamatukogutädi, kes mu ankeeti sisse toksides minult küsimata staatuseks "õpilane" märkis (jah, seekord mitte kodune:P), kui ka bussijuht, kes mulle "Palun üks pilet Õrru" peale 41-kroonise pileti trükkis, pidasid mind vist nooremaks :D )
Esimese õpiku lugemise lõpetasin esmaspäeva pärastlõunal, st loetud tunnid enne eksami algust. Mõtlesin, et mis ma enam. Nagunii ei jõua ju, jätan üldse minemata. Aga kuradi pärast, kõike ei saa ka lõpetamata jätta! Ja tuli meelde, kuidas ma ükskord enne ajaloo arvestust terve öö olin õppinud ja hommikul enne kooliminekut paar tundi maganud. Mõeldud - tehtud :) Mis sest, et ma tean, et eriti maksimumilähedast tulemust ei tasu oodata, aga vähemalt on endal tunne, et jagan asjast veits rohkem kui esimesel katsel 10.das klassis. Kuigi jah, toda 21. märtsi ülesande juures tuli täielik loogikablokeering, nii et võtsin vana hea bingo appi. Aga kui eelmisel korral jätsin paljud kohad lihtsalt peaaegu valgeks, siis nüüd kirjutasin kõik antud jooned täis ja ühe rea pealekauba :P Isegi siis, kui vastusest suurt aimugi polnud - õnneks miinuspunkte ju ei anta;)
Kell kaks sain A-L ja K'ga kokku. K't nägin viimati vist u 11,5 kuud tagasi! Oli veel täitsa äratuntav :) Ikka sama asjalik ja pidevalt tegevuses. Sõidab nüüd kuuks ajaks Norrasse suusatama.
Kui me parasjagu raekoja platsil passisime (ja kohutava koguse endisi õpetajaid ja koolikaaslasi ära näinud olime!) ütles A-L suht emotsioonitult minu seljataguse poole viibates, et näe A. tuleb ka. Nagu ta oleks lihtsalt järjekordne tuttava näoga mööduja! Minu üllatus oli ikka päris võimas, sest olin arvanud, et ta on praegu veel kindlasti Taanis. Aga säh siis! Ikka sama väike ja armas, ehk vaid veits rohkem naerusuine ja avatud. K. meelest ropendas-vandus rohkem:P
Igatahes, väga mõnus jutuajamispäev oli. Ja informatiivne ka:) Ja küsimustele stiilis "Mis sa järgmisel aastal teed?" olen ma lõpuks stampvastuse välja mõelnud. Ja kui mult seda veel palju küsitakse, hakkab endale ka tunduma, et just nii ongi kõige õigem teha.
Muide, see on väga tore asi.:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar