Hehee, maandusin just Shannoni lennujaamas ja tegin läpaka lahti, et näha, kas mõni meil on tulnud. Loomulikult ei ole! Nimelt on juba mingi nädal aega meilivahetusega jama, nii et arvatavasti ei tea nad täpsemalt, millal ma tulen, kui 23.dal. Hea seegi muidugi, aga ega mul hetkel muud üle ei jää, kui lennujaamas oodata ja vaadata, kas keegi mind omale ei taha:P
Sõit oli täitsa normaalne, ei mingeid jamasid ja istusin akna ääres (jälle) nii et nägin natuke maad ka juba. Ja lambaid:P Londonis lennule minnes oli kohutavalt palju lapsi, nii et tekkis kohe siuke "oooo:)" tunne. See on vist väga lapsesõbralik linn.
Huvitav, kas peaks minema ja küsima igaks juhuks, et mis kell läheb viimane buss Limericki. Ma tean, et mingi poole üheksa ajal lähevad veel kindlasti, aga et kuidas sealt edasi on... Ja mis ma siin üldse tegema peaks - kas on mõttekam ringi kooserdada ja ise kedagi taga otsida või siin istuda ja ringi vaadata. Või käia kusagil kohvikutes ja poodides mööda lennujaama:P

Igatahes, paanikas ma veel pole. Hakkan nüüd hosteleid uurima.

Shakespeare

Tänane väljasõit Strarford-upon-Avonisse jättis väga mõnusa mulje:) See on Williami sünnilinnake, mis meenutas natuke Viljandit, nii oma suuruselt kui olekult, ja omas temast päris head ülevaadet mitme muusemi/maja näol.
Linnake ise oli ka nagu päris. Ses mõttes, et seal olid päris inimesed, kes rääkisid inglise keelt emakeelena, mitte nagu Londonis, kus isegi thelondonpaperi andmetel iga kolmas inimene väljaspool UK'd sündinud on. Sõbralikkus oli alles. Aga juures oli mingi mitteniiautomaatsus. Suhtlus oli personaalsem. Tuli välja, et üks muusemitädi oli Eestis ka käinud:)

Kuna äratus oli kella kuue paiku, et ikka rongile jõuda ja siis mitu tundi loksuda (noh, siin pole see küll kuigi loksumine, aga siiski), siis mitu+paar tundi linnas kolada ja siis veel mitu tundi rongi ja tuubiga koju kolistada, siis ma olen praeguseks suht läbi. Nii et jääb jälle pikemalt kirjutamata. Väga nõrk ikka küll, ma tean. Eelmine kirjutis on ka pooleli ja vahepealsest pole ka rääkinud, sest eile oli õigel ajal server maas, aga jah.. Nii kahju, et detailid nii kiiresti ununevad.

jõuan veel

Palju õnne Beierile ka minu poolt! Ma siin just ükspäev meenutasin teda, kui restorani seinal oli Van Goghi "Cafe Terrace" (mis tal see eestikeelne pealkiri oligi?) ja keegi imestas, et kuidas ma küll pilti vaadates oskan öelda, kes selle autor on...

Ja selle artikli viimast osa "Miks siis?" küsimusest alates räägib ta alati nii suure uhkusega, ju see on piisavalt maitseainetega üle kallatud ja tema ainuke vähegi jugustükki meenutav sündmus..

Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Nii et aitäh talle:) Ja palju roose... :P