aitäh, Kevad :)

Sakslased on üks naljakas rahvas.  Iirlased samuti. Ja ukrainlased ka. (Jaa, üldistame ikka..) Aga eriti üllatas sel korral sakslase, heakene küll - baierimaalase, kommentaar, minu saksa keele oskuse kohta, mainides, et see parem olevat kui tema inglise keel, mis on absoluutselt välistatud ja absurdinaljale sarnanev väide. Kas neil endil häbi pole niimoodi valetada?! Tõsi, sellega võib peaaegu nõus olla, et mul väga kohutavat aktsenti juures pole, aga kui nüüd natuke mõelda, siis kelle teise pealt mul on võimalik helinäidiseid võtta, kui mitte sakslastelt endilt. Või noh, kodus küll mitte-sakslasest saksakeelselt..

Kui mõni päev tagasi kodumaja trepist üles kõmpisin, tuli mulle siinse esimese korruse peal vastu üks keskealine naine, kellele ma siis poolekuuesel õhtutunnil lapsikult "Hallo!" ütlesin ja vastuseks "Guten Abend!" sain, kuigi mitte noomiva tooniga. Mõtlesin, et kui nad siin tõesti ametlikuma tooniga tervitusi armastavad, nagu mul nagunii mulje jäänud oligi, kuid kuna see tädi nii ootamatult pimedas trepikojakitsuses justkui alla sadas, ei tulnud mul mitteühegikeelseid sõnu pähe. Ja parem on ju siiski midagi öelda, kui ebaviisakalt vaikides mööda trügida. Korrus kõrgemale jõudes tuli mulle vastu üks keskealine härra - võimalik, et tolle naise abikaasa - kellele siis eelnevast vastusest innustust saanuna kõlavalt "Guten Abend!" ütlesin. Ning vastuseks sain "Halloo". Järeldus: põdeda pole vaja, alles geht :)

Meil on siin nii kevadiseks läinud, et tahaks värvilise seeliku ja varbavaheplätud jalga visata, kui väljamineku aeg kätte jõuab. Isegi päike on piilurist vaatajaks muutunud ja tegutseb juba mitu viimast päeva. Ootan esimest veebruarit nagu oleks see esimene aprill. Või lausa mai? Õhtud on aga tormised nagu elaks otse Moheri kaljudel. Piilun ikka iga natukese aja tagant, ega mu kasvuhoone rõdult lendu tõusma pole hakanud, kuigi eks see vist sellise mullakogusega võimatu oleks. Aga jessas, kui siin ka esimesel aprillil Torino-soojus küpsetaks, siis võiks ju juba juuni alguses tomateid saada, või kuidas? :D

Mul on hea meel, et mu asukohamuutuse vajadusest tingitud kursusevahetus osutus vägagi õnnestunuks. Mulle meeldib see melu, mis selle kultuurikeskusega kaasneb. Ei, mitte mingi kesklinnalik kädistamismelu, vaid selline rahu tekitav intelligentne mõtlemis- ja teadmisjanu sumin. Ja mulle meeldib, et mu lugemiskiirus on muutunud üle aegade tempokaimaks tänu U- ja S-rongitee veidi kauemläbitavale pikkusele. Enne ei olnud võimalus veel raamatut lahtigi lüüa, kui tuli juba maha minna. Nüüd on vaja kesklinna välja venida ja U pealt S'i peale ümber kolida, mida tehes ma muide sujuvalt kõndides ja kokkupõrkeid vältides lugema olen õppinud :) Mingi tuhin on peale tulnud. Ühest küljest võtab hea asja lugemine mõtlema, et tahaks ise ka nii kirjutada, teisest küljest paneb halva asja lugemine mõtlema, et kuidas see asi küll kirjastatud on saanud... et isegi mina oleks ju paremini osanud:P Ja väga värskendav on lugeda midagi täiesti teisest ajaruumist pärinevat - millised armsad arhaismid, distantseeritus lugejaga ja ka lähedaste inimestega, kelles kirjutatakse. Millegipärast tulevad vahepeal ette pildid Haapsalust, kuigi jutt on kas Soomest, Peterburist, Tartust, Londonist või Saaremaast. Mingi meenutuste lugemisest tekkiv meenutusvati sees oleku idüll. Kuidagi tuleb mul seda viimasel ajal palju ette, ju hakkan vist "parim enne" tähtajale lähenema.

Kuigi üks meie päris õpetajatest jälle haige on ja meile asenduseks poolkurt 80-aastane aeglustädi on saadetud, registreerisin end õhinaga järgmisele kursusele, et veel sellesse gruppi mahuksin. Kui välja arvata viimased kaks asendusõpetajast tingitud tapetud olekuga tundi, on meie nooruslikult krapsakate ja mõnusalt irooniliste õpetajate "käe all" kuidagi ülimalt vaba olla. Võimalik, et see tuleb ka grupi koosseisust. Kui ligi pooled on samad näod, kes minuga ka eelmisel kursusel käisid, siis teine pool käis omakorda koos nende samade õpetajate kursusel, nii et võib-olla mõjub ka tuttavlik tunne positiivselt, aga midagi selles igatahes on. Mingi sünergia. Muhedus. Mingi selline tunne, mida ma olen tundnud kahe viimase kooli lõpetamistel ja alati viimasel päeval enne töölt ära tulekut, mingi mullitav ja üle ääre ajav kihisev olemine:) Ja kuidagi on selline tunne, et kõik inimesed on head, sest teisiti ei saa olla.

C. kutsus meid B.ga pühapäevaks enda juurde hilisele lõunale-varajasele õhtusöögile ja Carcassonne'i mängima. Sellisest pakkumisest ei saa kuidagi ära öelda:) D. vist seekord ei tule, aga tänases tunnis mainis ta just midagi sellist, millega seoses tuli mul tunne, et järgmine kord.. kui oleme ometi oma laua tagasi saanud.. oleks tema ka väga õige inimene liituma. Ei tea kohe, mis see on, et mul just rumeenlastega kõige parem klapp on. Eks vist siis see, et idapoolsed hoiavad ikka kokku. Mitte et neid läänepoolseid üldse palju oleks, aga mingi hispaaniakeelne punt on küll rohkem omaette tõmmanud. Mõtlesin just täna sellele, kui kummaline on, et terve selle aja jooksul on minuga samadel kursustel olnud vaid üks poolakas, mitte ühtegi prantslast ja vaid üks prantsusekeelne, loomulikult mitte ühtki skandinaavlast, aga ka mitte lätlasi, leedukaid, tšehhe, slovakke, sloveene, ja vaid väga üksikud balkanlased. Kas kõik need, kes on juba lennus, on tõesti kõik Iirimaal/Suurbritannias või oskavad nad juba niigi saksa keelt? Või on neil kõigil need imelised läbi tutvuste vingerdatud töökohad, kus pole ei keelt ega ka suurt midagi muud osata, peaasi et käed küljes? Nojah, võimalusi on muidugi teisigi, aga esimese hooga paneb niiviisi mõtlema küll.. 

Kummaline, vaatasin korra sellele lõigule tagasi ja silma jäid B., C., D. - peaks vist kellegi A. ka kampa otsima, et ilusti tähestikku saaks tegema hakata:) Ma ise ei sobi kuidagi hästi nii tähestiku algusesse ainult...
Huvitav, mulle jäi just täna ette üks helisaade, milles luuletaja rääkis oma alfabetiseeritud järjestusega luulekogudest ja mõtiskles selle üle, et tõlkena oleks see igakord täiesti teine raamat, mitte et luuletõlked seda nagunii poleks, aga ka juba ainuüksi oma järjestuse poolest.

Hmm.. ma vaatan, et mu kokkukirjutamisharjumused on ka väikestviisi muutunud:P Arbeitsunfähigkeitsbescheinigung, noh. 25/32 saksa kasuks. Pean vist ikka veel nuputama.

Aga järgmise korrani siis!