Nii, külalised on jällegi läinud ja tühi tunne on tekkimas. Asjad on läinud, elutoast on poiste töölauad kadunud, nagu ka täiskülmik ja 157kg kraami, mis Saksamaale shipiti. Minu kohvrike sõitis ka Eestimaale ootama ja teises on parasjagu paar-kolm asja sees, mille ise kaasa võtan. Nüün täpselt nädala pärast istun lennujaamas ja umbes tunni aja pärast tõusen lendu.
Kogu see väljakolimisolek ja tegemised on pidevalt turjal. Ja eriti tore on see, et kui pesumasin kinni kiilub, siis seda parandanud onu mingi teise osa ära lõhub, et uuesti parandama tulla, ja siis mõne aja pärast lõpetab veepump töötamise, nii et vaid köögi külmaveekraanist veidi vett tuleb, kui mõni duši all on.
Päike tuli korraks välja. Mõtlesin, et peaks kinno minema. Saaks midagigi näha siin. Kui neljapäeva õhtul E. ja S.'iga ringi käisime, siis jõudis järjekordselt kohale, kuidas ma pole siin ikka midagi näinud-teinud ega kusagil käinud. Parasjagu siis kui The International Bar'i juurest eemalduma hakates pisar silma tuli, möödus minust DAMIEN RICE! Suurest üllatusest mainisin tema nime kõva häälega, nii et ta veel tagasi vaatas.. Nii et isegi kui ma midagi näinud pole, siis vähemalt Kedagi olen:) And inside I'm dancing, once. Seitse ja pool kuud on pikk aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar