Kevad on käes, jah, sellele viitab mu tänane kuueteistkümnes aevastus.
Mida lähemale Pariis jõuab, seda vähem suudan ma kannatada. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal oleksin varem nii valusalt reisiootuses vaevelnud. Ja praegu pole asi üldsegi mitte selles, et siin kohutavalt paha ja väljakannatamatu elu oleks, pigem ikka selles, et olen kõike lihtsalt niivõrd rohkem tahtma hakanud ja pidevalt on probleeme üliemotsionaalsusega.. (perekonna viga?;))
Eile näiteks istusin kolm tundi Kanuti Gildis füüsiliste valude käes. Ja mitte nende ülikõvade toolide ega kevadise külmetuse pärast, vaid intensiivsest jälgimisest tingitud klombi pärast kurgus, mis ei tahtnud ka aplausi vaibudes kaduda, nii et otsustasin kojumineku asemel nutust puiklemiseks vähegi seltskondlikuma suuna võtta ja läksin WL'i. Iga kord pole ka vaja kõike enda sees lõpuni läbi elada...:) Ja mõnusa jazzi saatel paranes meeleolu tunduvalt, klaasike tundmatut Pinot Noir'i polnud ka sugugi paha. Praegu oleks peaaegu öelnud midagi, mis vist lepinguga keelatud oleks...
Muide, mul jäi vist rääkimata paari nädala tagusest filmist nimega "Okuribito". Või kui ei jäänud, siis see väärib igatahes mitmekordset nimetamist küll. Lisandus mu lemmikute hulka. Ja ajas korduvalt pisarad välja (isegi koolis viibides!). Ilus ja valus. Kus sõnu on palju vähem kui seda, mis nendega öeldud saab.
Kuna olen hakanud harjuma, et ühtegi minutit pole raisata, on aeg saanud minu silmis suurima väärtuse (ok, vabadusega viigis). Seda tähtsamana tunduvad need hetked ja ajavahemikud, millele olen valinud rohkem aega rööviva tegevuse, kuid mida saaks tegelikult mingitmoodi kiiresti ka tehtud. Jalgsi liiklemisest ei tasu rääkida, see on elementaarsem kui hingamine (kuigi seda pidevalt mu tartlaslikkuse kaela üritatakse lükata, tuletan meelde, et gümnaasiumis ma küll hommikuti jalgsi linna ei käinud). Või näiteks see, et olen paaril viimasel pühapäevaõhtul (kuna päeval on uisutamine, olen nagunii Tlnas aga tööl olla ei saa, nii et see vahemik on nö vaba) võtnud aega kokkamiseks. Ja täiesti tuntav on see maitsevahe (võimalik, et see on vaid psühholoogiline ja teised ei märkaks erinevust) pooleldi valmis või kiiresti tehtava toidu ja otsast lõpuni enda kooritud-lõigutud-klopitud-segatud toidu vahel! Endalegi üllatuseks tuli kastet maitstes meelde, kuidas me S. ja T.'ga lapsepõlves vaheaegadel Memme juures olime ja söömise ajal seda raamaturiiulimängu mängisime... :)
Ja näiteks see, et satun viimastel kuudel üha rohkem tabama end mõttelt, et kõik on väga hästi. Eks ikka käivad need tüüpilised minupärased hood peal, aga varem olid nad kauem, palju märgatavamad ja hullemad. Kas ma mitte ei korda ennast jälle? Aga nii mõnus on tunda end vabalt ja suvalisi ideid loopida.
Je t'embrasse,
S.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar