kokkuvõte

Ma päris kogu aasta kokkuvõtet tegema ei hakka, sest esimene pool sai vist kunagi mais-juunis juba läbi arutletud, suvi oli täiesti omaette kategooriast, ja sügisest alates olen mingis mõttes nagu suve jätkuperioodis elanud. Nii tihti füüsiliselt siin, aga mõtetes ära.
Nii mõnigi asi on saanud selgemaks. Julgen mõelda, et mul on mingi veits kindlam siht tekkinud. Või pigem, et mulle on hakanud tunduma, et mõni 'asi', mis varem tundus võimatu, on nüüd (minu muutumise tõttu) julgenud hakata unistuseks kasvama. Selliseks, mida on võimalik realiseerida:)

Pikad ja sugulasteküllased jõulud olid mõnusad. Kõigi piparkookide, verivorstide ja lumememmedega:) Mälestused kategooriast 'keeks ja kissell'... Ühendusevõtt inimestega, kes on mingitel perioodidel üliolulised olnud, kuid nüüdseks kaugemale triivinud.. Nende inimeste taasavastamine, kes on kogu aja justkui olnud, aga suurema tähelepanuta jäänud.. Mõtisklused:)

Eile oli meil väike piparkoogiküpsetamisõhtu. Ja pärast seda jalutuskäik lumme mattuvas vanalinnas, siiras ja südamlik jutuajamine.. :) Kusjuures kohas, kuhu sisenesime küll teatava eelarvamusega, aga kus vähegi inimesi leidus ja mida sulgema ei hakatud. Ja väga tore oli. Äratundmisrõõmust tantsuplatsile kibelemine, kui mängima hakkas Grease'i "Summer Nights";) Taignarull kotis. "Kohustuslikud" mitmel maal elanud välismaalased, kellega sai muuseas ka paar sõna rootsi keeles ja mitmeid lauseid eesti keeles vahetada, ning kes tõlkisid meie tähtsa sõna salvrätikul itaalia keelde - mattarello:D Väärakalt pooleldi horisontaalsed ja pooleldi vertikaalsed jääpurikad, käpajäljed jõuluputkade lumestel seintel, b-ga algavad sildid, kurvivõtud lörtsimäekestel, keset teed seisatamine, vaateakendest sisse kiikamine, lund pilduv kuusk vihmavarjualusel, nurgapealne mitme katsega tadaatamine:) Postiljoni naeratus, kui liikusime eemale, et ta saaks ajalehed kohviku ukselingi vahele pista. Kui jalas oleks olnud soojemad saapad, võinuks päriselt ära oodata, millal neid ajalehti seespool kohvitades lugeda saab:)

Ja lund ikka muudkui sajab ja sajab! Ilus:)
Isegi seal, kus lumega harjutud pole, oli teda nende jõulude aja väidetavaltl lademetes. Ma kujutan ette, milline vaade näiteks Calton Hillilt paar päeva tagasi võis olla...:D Kui sealsete ettekujutus paksust lumest minu omaga vähegi ühtib... ;)

Igatahes, Happy Holidays!

Je är очень glad

Mul kuidagi õnnestub ikka igasugu välismaalastega kokku põrgata. Aga mind üllatab tegelikult ühe teatud poe vabameelsus võtta endale müüja-konsultandiks eesti keelt mitteoskav siin vahetustudengina elektroonikat õppiv prantslane. Ok, kui mu inglise keel veel kohutavam oleks kui praegu, nii et ma temaga suheldud poleks saanud, siis leti taga istus ka eestlane, kes oleks sel juhul arvatavasti mängu tulnud, aga esimese hooga tuli just välismaalane uurima, ega mul abi pole vaja. Ja kuigi tema nahavärvist võis oletada, et suure tõenäosusega ta eestlane pole, siis ikkagi tuli see 'hey' üllatuslikult. Naljakas, et kõik kibelevad Maximatest venekeelseid müüjannakesi ära ajama, aga tegelikult on meil juba ka teistpidist trendi näha ja see ei pahanda kedagi. Kuigi ma ei usu, et eestis elavate inimeste hulgas arvuliselt väga palju vahet oleks selles, kui paljud mõistavad vene keelt ja kui paljud inglise keelt. Lihtsalt vanuseliselt on sihtrühmad erinevad. Hirm on ikka üks kummaline asi.

Heh, üritasin guugeldades midagi nende arvsuhete kohta leida, aga hoopis selline asi jäi ette:D

See on ka huvitav, kuidas kõik mu tuttavad iga natukese aja tagant oma plaane muudavad. Otsustusvõimetud tõmbavad vist teisi otsustusvõimetuid ligi:P Äraspidine füüsika.

Kohe-kohe on jõulud käes! Homme lähen oma sakslastega Vabaõhumuuseumisse jõuluküla kaema, ülehomme saab lennujaama ja teatrisse;) Tore ikka, et mõned plaanid lihtsalt on nii paigas, et neid ei anna enam muuta (või noh, väga äärmisel juhul vaid). Näis siis..

Hmm, Ryanair kohe teab, mida mulle jõuluks postkasti pista.. Kuigi ma ju lubasin, et ei ava ühtegi neist kirjadest:P

kärsataja ja suur hiiglane, kes laste kommid ära sõi

Kes teab, mis saab hernesupist siis, kui keerata pliit puhtast kannatamatusest ja külmetatusest maksimumkäigule ja minna ise teise tuppa kirju lugema? - Õige, hernepuder! Aga kavalustega saab sellest täiesti söödava toidu:)

Vaatame, mis mu kaerahelbepätsikutest saab.. Mälupuudulikkuse tõttu(aga pole viga, sel on põhjus:P) mätsisin lihtsalt mingid suvalised ained kokku, mis tundusid sinna sobivat. Apelsinikoort sai mõnusalt ülearu, muna vist lihtsalt veits liiga palju. Aga ma ei tahtnud ka sellise asja pärast helistama hakata, ja mingi teise retsepti otsimiseks olin täna liiga laisk.

Heh, hummuse koostisaineid otsides leidsin mingi sellise lehekülje, mis lõi väikese lisaakna lahti. Ja seal oli selline tekst:

Free Gift!

How To Lose Up To 20lbs in 60 days

Discover how you can lose weight and look great by a technique called "Synergy" plus receive my FREE weekly fitness/nutrition/motivational newsletter that has helped thousands create a healthier and happier body!

Ja nali on selles, et mitte see pidev uute salendustehnoloogiate või lihtsalt häirivate reklaamide toppimine ei tekitanud minus urrrr-reaktsiooni, vaid hoopis see sinine sõnapaar 'free gift'. Mis tuletab meelde, et meie "redundantide" viimane pingutus tuleks kokku leppida;) Sest hiiglane ongi ju suur!;D

Igatahes, nii palju siis mu jõulueelsete eksamite järgsest õhtust. Oh, nüüd võiks mõnda head filmi vaadata...C: Või oot..uisutama..?

neljapäev on trennipäev

Kuigi pikk seelik vist üldiselt jooksuriietuseks ei kvalifitseeru, on ikka selline tunne, et käisingi täna ainult jooksmas. Eriti uhke olen selle üle, et muu jooksmise vahel jõudsin ikkagi loengust ka läbi hüpata:) Kuigi olin suht plaaninud, et seekord jätan vahele. Aga mulle millegipärast meeldib viimasel ajal koolimajas käia. Tekitab tunde, et nii peabki:D Raamatukogud ka. Üritasin EHI raamatukogust ka vajalikke asju leida, aga lõpuks maandusin ikka akadeemilisse. Ja võtsin seekord oma kultuurantropoloogia jaoks eestikeelse variandi ka soomekeelse kõrvale:P Ja siis käisin kodust läbi, et tagasi minna ja üks raamat uuesti võtta, sest niisama käsitsi pikendada ei saanud. Inimeste jälgimisest nii palju, et kohvikuaknas olid mõned selle 10 minuti jooksul, mis mul möödumiste vahele jäi, asukohta vahetanud. Ja näitlejaid nägin ka paraja käputäie täna- keda lambipoes müüjaga arutamas, kuidas teatud lampi ümber teha, et peegli kohale sobiks, keda niisama jalutamas, keda kiirel kõnnil Solarisest möödumas, sigaret stiilselt näpus nagu eelnevatelgi kordadel;) Ja Gert Raudsepal on äge auto:)

Muust trallimisest palju kasu polnud ja ühtegi jõulukingitust mul jätkuvalt pole. Aga leidsin ühe mõnusa poe Narva mnt ja Pronksi tn nurgal (seal, kus enne vist diivaneid ja igasugu kiiksuga ja vingeid toole müüdi), kus müüdi mõnusaid isetehtud asju. Ja mõned ideejupid kogunesid ka, aga ma ikka loodan, et enne jõule tuleb AEG;)

Muide, eilne kokkusaamine kujunes küll väiksemaks ja vaiksemaks, kui eeldada oleks võinud, aga sellegipoolest oli mõnus. Vein ja seltskond ikkagi;) Oh, seda seltskonda jään ma vist alati taga nutma... Tänast kokkusaamist vist ei tule üldse, nii et ma lähen pildistan nüüd neid Rotermanni jõuluturuplatsist pilti. See nägi viimati pimedas võrratu välja, kuldseks spreitatud sandaalid jms kuuse all:D

Kui ma homme sisse magan, siis paluks mulle helistada. Nii umbes-täpselt 5.45 paiku. Aitäh. Ja tadaa.

Suulepea=tuulepea

Nonii, ma sain eile ühe eriti koomiliselt totra hooletusega hakkama..:P Võtsin automaadist raha välja ja tahtsin kviitungit ka (tavaliselt ma kunagi seda kviitungit ei võta). Siis läksin poodi. Kassas avastasin, et hmm...kus mu kaart küll on(ma olen siuke, kes sularaha kaasas ei kanna üldiselt ja ostab päkapikušokolaade ka kaardiga:P). Ja kuna ta käib mul alati ühte kindlasse rahakotivahesse, kus teda aga ei olnud, siis polnud raske järeldada, kuhu ta jäi..:P Ostsin oma sepiku ära ja panin padavai automaadi juurde tagasi. Aga loomulikult mu kaarti seal enam polnud. Või noh, õnneks. Panka helistades sain teada, et kuna keegi seda endale polnud võtnud, sõi masin ta lihtsalt ära. Ja veel, et mul on uus kaart nagunii tulemas, aga postiga, nii et aega võib minna kuni 15dani. Küsisin veel, et kas kuidagi nii ei saaks kiiremini, et ma tulen panka või midagi, ja neiuke kinnitas, et ei ole võimalik teisiti. Hmm...pool kuud ilma kaardita?:S Mis minu puhul tähendab ka tudengistaatuse tõestamise võimatust (eriti kasulik PÖFFi ajal muidugi..). Mulle see alguses loomulikult ette ei tulnud, et pangast saab vist niisama ka raha välja võtta;) Aga see oleks nagunii tülikas ja kulukas ka. Nii et tundus suht kummaline olukord. Kuigi jõulukuul oleks muidugi hea säästurežiimi teha:D Aga et ma ikka ei suutnud päris uskuma jääda, et teisiti kaarti kätte ei saa kui postiga, siis käisin täna pärast loenguid pangast läbi. Ja et siis reede pärastlõunal lähen kaardile järele;D

Kel juhtub "London river" ette jääma, siis tasuks vaadata. Päris täppi pandud karakterid ja mitmekihiline lugu. Ja soovitan sisututvustusi enne mitte lugeda! Sellest on kahju, et "Sõprus" ära kaotatakse. Mulle meeldib pärast filmi lõppu pimedas nondel ülipehmetel toolidel nimesid lugeda. Mitte nagu mujal kombeks kohe prožektorivalguses treppidest alla kobistama hakata.
Ja päris naljakas on hakata viimaks neid inimesi tundma õppima, keda terve elu teadnud oled..;) Tuleb hunnikutes huvitavaid fakte välja. Oma isikliku andmebaasi-mentori saan endale varsti:D

Tänane koolipäev(heh, nagu algkoolilastel:P) õpetas mulle, et ei tasu loota, et hirmud ajaga iseenesest kaovad. Isegi kui olen suutnud paaril korral projekte esitades enam-vähem normaalne olla, siis täna Shakespeare'i lõiku (kuigi põhimõtteliselt ainult õppejõule, mõne üksiku inimese klassisviibimisel) deklameerides ajas lausa ennastki naerma, kuidas käed laua all värisesid ja suu kokku kuivas. Ja kuidas veel tükk-tükk aega pärast esitamist maha rahuneda ei saanud, ja enne esitust lisaks niisama värinale ja paanikale ka kõhus tuntavalt keerama hakkas. Kusjuures see lõik oli mul tegelikult tõesti peas ja sellest esitusest nagunii mitte midagi ei sõltu(tuleb vaid märk kirja saada, et tehtud), nii et poleks nagu olnud põhjust põdeda...aga eks põhjendamatut hirmu nimetataksegi foobiaks.
Vähemalt sain täna korra kellegi sellisega rääkida, kellega eesti keeles hakkama ei saaks. Seda juhtub viimasel ajal järjest harvem. Ja mulle tundub jätkuvalt äärmiselt tobe eestlastega inglise keeles rääkida...

Lähen nüüd vaatan, mida mu odrapuder ahjus teeb. Oleks vist nagu aeg hakata tervislikumat elu elama.. Kes teab, ehk jõuan õhtul veel jooksmagi. Täna on tänavad kuivad:)
Ja hularõngaga päripäeva keerutamise kavatsen ka selgeks saada. Praegune rekord on 24 tiiru:P Aga tegelikult võiks ju kunagi vastupäeva kolmveerandtunni-rekordi üle lüüa (kui ma vaid suudaks nii kaua ühe koha peal püsida:P). Öelge veel, et vasakukäelised on võistlushimulised, heh! Või äkki iseendaga võistlemine ei lähe arvesse. Sel juhul küll.

Oeh, ma ootan seda õndsat aega, kui need projektid tehtud saavad...:P

akronüüm, vabaduse eufooria ja ...

Hehhee, nalja tahate teada?! Ma lugesin just ühe eesti-vene keelekontaktide teemalise doktoritöö abstracti, ja vaatamata sellele, et esimene lause on "The thesis presents a study on Russian-Estonian code-switching (CS) from the perspective of bilingual language use and change." lugesin ma järgmisel korral CS ikkagi mõttes kui couchsurfing. Njaa, eks igaühele on teatud tähekombinatsioonid oma tähendustega:P

Nii ülihea on see tunne, kui mingi nõme ja nädalaid stressi tekitanud asi saab lõpuks kaelast ära!:D Siuke piiritu vabaduse tunne. Ja sellega kaasnev eufooria;) Ja inimeste rõõmsakstegevalt toredad kirjad ja toetavad sõnad... Ja kui sellega kaasneb veel üksi kodus viibimine (teadmisega, et korterinaaber enne hommikut kindlasti ei tule), siis... ma loodan, et alumised naabrid mu trampimise ja kolina pärast magamata kujul hommikul tööle ei pidanud minema... :D Ja et neile mu muusikavalik sobis.. Kusjuures, polegi hullu, et mul seekord tantsuvõistlused nägemata jäid-õhtu lõppes ikka suht samamoodi nagu eelmiste võistluste järel koju jõudeski.
Kas on võimalik, et üks laulja on justkui ühe linna kehastus? Ei, see sai nüüd halvasti.. ma mõtlen, et see tunne, mis teda kuulates tekib, on identne sellega, mille tekitab ühes linnas viibimine.

Ah, ma lähen nüüd söön oma pajaroa ära:) Kõht korisebki juba. Täna tundub olevat umbes selline päev, nagu ma ükskord kirjeldasin. Selline, mida ma igatsen. Et tuled töölt koju ja kõik on nagu enam-vähem tehtud, ja siis saad mõnusasti süüa ja raamatut lugeda. Nämmmm.. Ma tean, et see kõik on ainult mõtlemise küsimus. Sest hetkel, kui kõik tegelikult tehtud on...pole reaalsuses enam midagi.

viu-prõmm-pauhti

Olen täielikult kaotanud oma võime öösel üleval püsida ja midagi efektiivselt teha. Ma väsin juba poole päeva ajal ära ja vajun pärast koolist jõudmist unne. Et siis ärgates küll jälle midagi asjalikumat teha, aga siiski... magamise pealt saaks ju aega kokku hoida.
Aga isegi "colorless green ideas sleep furiously", nii et miks siis inimesed ei võiks. Niisama magada, ma mõtlen, mitte furiously. Muidu tekivadki sellised olukorrad, et põrandal selili lesides läpakat alumist serva pidi kõhule toetades ja ühe käega ülemisest servast hoides tuleb idee käsi lahti lasta ja vaadata, mis suunas läpakas vajuma hakkab, kui üldse...

Aga viimase 2 ja poole tunniga olen päris hea posu artikleid jõudnud läbi lugeda. Nii mõnigi oli ideid tekitav (ja neid mitte magamaajav:P) ja vajaks edasist uurimist. Eriti üks Norra oma, kus väideti, et norrakate hea inglise keele oskus on vaid näiline ja tegelikult on neil suuri probleeme akadeemiliselt inglise keeles hakkama saamisega. Aga et see töö oli nagunii 2,5 korda mahukam kui mul praegu konkreetse aine jaoks vaja, siis jätsin lõpust osa lugemata ja keskendusin lühematele. Aga need on millegipärast tunduvalt jamamad. Kuigi arusaadav, ega 10 leheküljega ei saagi ühtki teemat korralikult käsitleda ju. Või noh, lugedes tundub nii, kirjutades, et kaks lehekülge on piisav küll:P

Ai..ma peaks vist oma seljaga arsti juurde minema.. Nagu ka kõigi nende teiste kaebustega(kummaline kohe, kui haige ja vigane ma viimasel ajal olen), aga... ega see vist normaalne pole, et köhides selgroo kaelast natuke allapoole jäävasse osasse valu lööb, või kuidas? Lisaks sellele koguaeg olevale..

rõngad

Ma tunnen end jätkuvalt teovõimetuna.. Olen alates kolmapäevast ära teinud vaid paar tühist asja ja enamuse ajast maganud, köhinud, lösutanud ja vett keetnud. Üks öö sai vähemalt juttu aetud ja filme vaadatud, midagi asjalikumat vahelduseks:P Ma ei suuda end kuidagi kokku võtta. Nii lihtne on endale väita, et sa oled haige ja pead oma energia kulutama terveks saamisele. Et polegi vaja muud teha. Aga who's going to buy it!!??
Hakkab juba tragikoomiliseks muutuma, kuidas ma üritan ja üritan endale kahte kümnelehelist erineva vaatenurgaga aga sama teemakäsitlusega artiklit leida, et saaks ometi neist kokkuvõtted teha jms ja varsti ka esitluse, aga ma lihtsalt ei suuda. Ükski teema pole piisavalt hea. Piisavalt huvitav mulle ja tulevastele kuulajatele. Piisavalt hariv ja keeruline, samas lihtsasti arusaadav ja omaksvõetav. Piisavalt teaduslik. Paraja mahuga. Viimased otsingud on mu viinud selleni, et võtaksin juba ükskõik millise esimesena ettejuhtuva, aga aju on tühi ning ühtki teemat ei tule pähe. Ja siis lihtsalt polegi ühtegi artiklit, mida netist tasuta kätte saaks. Täiesti totter tunne. Kui tore.
Eks ma siis lähen nüüd kuulama, mis seal ettekandes täpselt olema peab..jehhuu.

hõljudes kuskil ängi ja pealiskaudsuse vahel

Huvitav, kui suur on tõenäosus, et lugedes kellegi kirjast, et kirjutaja on mitu päeva haige olnud, jääb lugeja ka seejärel haigeks..? Empaatiavõime missugune!:P Igatahes, ma ärkasin täna üles ja olemine oli väga niru. Kahju, et mul kraadiklaasi läheduses polnud, sest tunne oli küll selline parajalt peast soe.. Aga mõtlesin, et mis seal ikka, küll läheb paremaks. Tänasest kolmest loengust küll puududa ei tahtnud. Nii et läksin siis ikka kooli, viskasin veel teel oma uuele korterinaabrile võtme ära, ja ostsin kurgupastille, et kurk pooleks ei käriseks. Vaevlesin esimese loengu ära ja otsustasin kirjanduse ajaks koju magama minna, et pärast tagasi tulla, aga jah, magasin ilusti poole õhtuni välja. Ja siis oli ka veel kahtlane olemine. Siukese tundega ei suuda midagi asjalikku ka teha, nagunii pea ei võta. Nii et otsisin teleka juhtme üles, pistsin seina ja vaatasin, mida "Tomi juures" tehakse. Tal on ikka nunnud lokid küll:P Ja Karlssoni lihapallide tegemisega sai ka hakkama:)

Nüüd keeraks jälle magama.. Eks eelmine nädal annab nüüd tunda.

Et Kimu ja Pöff jms kõik ka just nüüd peavad olema...

eile nii ja homme naa, trillallaa

Tõenäoliselt ma ei peaks seda üleüldse avaldama. Aga äkki ma leian kellegi käest toetust oma mõtetele..

Kas ma olen mingi hälvik, et pean elementaarseks teiste inimestega arvestamist??? Ja et paljud (sh praegu käsitletavad) probleemid on ainult selle taga, et ei tunnistata oma vigu, vaid aetakse kõik väliste tegurite süüks, mistõttu ei nähta ka loomulikult mingit vajadust enda või oma käitumise muutmiseks, vaid loodetakse pidevalt teiste headusele ja deus ex machinale. Iseseisvus missugune! Oma supi võiks vähemalt igaüks ise ära süüa! Kui ta juba valmis keedetud on ja ei saanud piisavalt hea, et teistega jagada. Või siis ise selle WC-potist alla kallata, mitte seda ülesannet kellelegi teisele pärandada.

Ja ju ma olen ka sellepärast hälvik, et ei suuda näha võimalust, kuidas selliste asjade tagajärjel usaldusväärsus kannatada ei saaks. Minu meelest ei ole ime, et ma suhtungi kõigisse järjest enam kahtlustavalt ja ei usalda mitte kedagi peale enda. Ärge siis palun imestage ka mu vastavat käitumist! Järgmine kord ma nii loll ei ole... Ausõna.

Kurat, kuidas mind häirib see, et "tänu" käesolevale, on täielikult häiritud mu keskendumisvõime tegeleda nende asjadega, millega minul tegeleda oleks vaja. Aga mina ei saa nii, et jätan probleemid lihtsalt vedelema ja ei võta midagi lahendamiseks ette. Kuigi antud juhul oleks see täiesti paras kasvatusmeetod. Kuigi mul pole enam erilist lootust, et see midagi päästaks.. Kes ei taha, seda pole mõtet üritada muuta, nagunii on tulemus null. Lihtsalt üritades on raisatud energiakulu suurem. Nii et.. las ta jääb?

no mida veel

See on lihtsalt muigamapanev, kui toredaid uuringuid meil siin läbi viiakse..
"Küll aga tõi arvuti kaasa hinnete märkimisväärse parenemise kunstiõpetuses ning vähem märgatava paranemise geograafias. Tööõpetuse ja käsitöö hinded kiskus arvuti algul küll alla, ent pärast esimest veerandit hakkasid hinded taas paranema. Ajaloo ja eesti keele hindeid arvuti eriti ei mõjutanud."

Võimalik, et meie projektide tulemused on suht samast kategooriast, aga me vähemalt ei avalda neid ajalehes:P Järgmises uurimuses võiksid nad siis mõelda sellele, kuidas pidev touchpad'i kasutamine arendab sõrmes välja teatud lihased või treenib neid, nii et kunstiõpetuses vajaminevad oskused paranevad. Või avardab see hoopis kujutlusvõime piire, nii et tulemuseks olid põnevamad tööd...? Peaks oma kunstioskust ka testima vist, see peaks sellise loogika järgi siis viimase 2,5 aasta jooksul märkimisväärselt paranenud olema (kui eeldada, et hinnetel peaks olema mingigi seos oskuste/teadmistega, st kui neil mitte ainult hinne ei paranenud). Aga nojah, usun ma seda küll.. :P
Ja liivakasti pole ma ka endale muretsenud, et harjutada, nii nagu Bournemouthis olles otsustasin.. Tegelen sellega 22. detsembril. Ehk.

intensive living

Mingil hetkel tuleb mingi punkt, kui aitab. Kui on kõike liiga palju. Kui on korraga kuum ja külm, kuiv ja märg, soolane ja magus, must ja valge, vaikne ja mürarikas, liikuv ja paigalpüsiv, mängu ja päris.., siis ... tuleb otsustada. Kas jääda seisma, istuda maha, visata pikali või minna otse edasi, pead kõrvale pööramata.

Ma arvan, et Spacey on selle jaoks väga õige inimene, muide. Aga eks paistab. Kui sa, S., teda veel enne äratulekut peaksid nägema juhuslikult, siis mine ja ütle talle minu poolt aitäh. Ma arvan, et sa tead ka, mille eest.

"Ärge parem küsige.."

S.

maailmavalu

Ma olen täna õhtul kuidagi väga tundlikus meeleolus. Elu tundub kuidagi ebaõiglane. Ja täiesti ilma konkreetse põhjuseta. Loodan, et see pole sellest, et ma lume peal libedaga kukkusin ja siiani üle kogu keha närvid kahtlaselt tunda annavad... Igatahes, mulle potsatas täna elektroonilisse postkasti kiri ühelt väga armsalt inimeselt, kellele kunagi kirjtasin, kuidas teda oma aknast välja vaadates bussipeatuses nägin ja hiljem nukraks muutusin, kui kohale jõudis, et see kuidagi tema olla ei saanud, sest ta lahkus Eestist juba eelmise semestri lõpus. Ja nõnda ta vastas mulle just täpselt nii lihtsalt ja siiralt nagu mulle praegusel hetkel sobiv on. "...we don't have time to be sad, we still need to do so many things :D !!! To discover so many places, to learn so much wisdom, to read at least 1/100 part of books in the central library, which are laying forgotten on the shelf. Every person brings you some new breath into your life, teaches you something even if you don't notice sometimes and they take from you the same back."

Tahan ja tahan... Ma tahan Ida-Aasiasse! Ma tahan seda sõnadeta maailma graatsiat ja tunnetuslikkust.. Ma tahan maailma, milles inimeste teelolekul oleks rohkem sisu kui see hedonism, mis mulle siin igal silmapilgul vastu vaatab... Ma tahan midagi, mille kohta ma ei tea öelda, mis see on. Võimalik, et tahan lihtsalt võimatut.

A wise man once said you can have anything in life, if you sacrifice everything else for it. What he meant is, nothing comes without a price. So before you go into battle you better decide how much you're willing to lose.

I would...

Peaks vahelduseks midagigi kirjutama. Kuigi on kõike muudki teha. Aga täna oli mingi selline kohalejõudmisõhtu Taivani filmide seltsis, mis kinnitas taaskord (ja ärge tulge ütlema, et sellist sõna olemas pole, ma tean isegi;P) et peaks end kätte võtma ja oma eluga midagi kasulikku peale hakkama. Et nii kohutavalt palju on maailmas seda, mida tahaks teada, peaks teadma ja oleks ülimalt kasulik teada. Ja osata. Ja selleks tuleb rängalt õppida, õppida, õppida jamõnikord lihtsalt riskida.

palju ja rohkem

Vaatasin praegu oma vana kalender-märkmikku.. Praegusel ajajärgu kohal olid väga põnevad kirjutised. Kaks aastat tagasi oli nimelt potsatamiskuupäev:) Ja reede öösel otsustasin ma inimeseks hakata.
Aga ega praeguses elus käes olev etapp ka just igavusega hiilata ei oska! Paras maraton. Ja vihma sajab ka nagu siiski, pidevalt ja palju. Ja jalad on koguaeg märjad. Homme võtan vaba õhtu ja lähen pidžaamapeole, laupäeval istume koolis ja "joonistame puid". Pühapäeval pean veel paar raamatut läbi saama ja siis asjad kokku viskama, et esmaspäeval sõitu minna. Ja taaskord tõusen 26.dal lendu:) Hakka või uskuma, et numbrid tähendavad midagi. Ja esimesel juulil sündinud inimesed võiks klubi teha (ja minuga rohkem suhelda)! Tore, et vähemalt üks seda teeb..

Ma tahan endale kollaseid kummikuid!

lumetas

Asjad hakkavad vaikselt kuhjuma. Põrandale. Nagu Solarises kinosaali lagi. Nii et ma teen virnu ja ladustan märkmepabereid teha-vaja nimekirjadega. Väga armas, kui lugemisnädalaks veel muid ülesandeid kuhjataks:S Sest ma kavatsesin seekord läpaka koju jätta ja need kilod hoopis 14 šoksitahvliga täita;) Raamatuid vedada oleks ka koormav..

Hämmastav, kuidas üks konspektis leiduv sõna võib tekitada sellise guugeldamisahela, et läheb juba meelest, mis see esimene sõna oligi.. Ammugi siis see tekst, mille näites see sõna esines. Ainult et miskipärast tõmbab mind ikka rohkem nende mitteakadeemilist laadi linkide poole ja nii ma siis lõpetangi ringiga tagasi Buckfastini jõudnuna:P

Would you describe yourself as being disabled?

Jään huviga ootama aega, millal mõnel minu tööankeedil samasugune küsimus laiutaks:P

Uue aastaga seoses... Luban, et üritan rohkemad asjad lõpuni viia, ja samas ka rohkemaid alustada. (Palun siinsele allikale viidata, kui seda punkti rikun!)
Selgust tahaks. Ausust, otsekohesust ja otsuseid. Nii endalt kui teistelt.
Tahaks, et see "vahel on tunne, et kõik on võimalik" külastaks mind tihemini. Ja et tolle teise, pikema lause "vahel" seda kunagi ei teeks:)

Ja tahaks, et kunagi juhtuks selline ime, et kõik need, keda ma tahaksin oma sünnipäeval näha, saaksid ka tegelikult minuga samal ajal samas kohas olla, mitte poleks mööda ilma laiali. Aga jah, mõni asi peab ju ka unistuseks jääma:)

who stole my voice??

Ma pole kunagi see, kellel hääl ära oleks! Ja nüüd ma siis tean, kuidas tumm olla oleks... Tore on, et mul homme seminar on:S Äkki ajab viipekeeles läbi...:P

inimlikkuse ja headuse eksperiment

Läksin täna tund enne raamatukogu sulgemist sinna, et üks esmaspäevaks oluline raamat läbi lapata. Ja kuna seal kõik edasi-tagasi trallisid ja kõva häälega juttu ajasid jms, siis jõudsin 400st leheküljest umbes sadat vaadata. Ja küsisin vahetult enne kella seitset, kas oleks mingi võimalus eritingimustel see raamat niimoodi koju kaasa võtta, et ta homme 10.02 tagasi toon, ja vaatamata väikestele kõhklustele tegid nad tsiuh-tsäuh ja mina tänasin südamest:D

kraanamehed ja konformsus

Ma ei saa aru, mida need kraanamehed ikka veel mu akna taga teevad. Ja mina veel mõtlesin, et ma elan liiga kõrgel korrusel, et keegi niisama "möödaminnes" aknast sisse vaataks:P Ma lehvitasin neile juba korra ja siis me naersime vastamisi. K. mõtles, et võiks neile teed pakkuda:) Oleks päris vahva. Sellisel kellaajal, ja sellises nö avakõrguses.

Kuna meil läks siin igasuguste asjade arutamiseks, siis asusin nüüd oma konformsuse materjale lugema. See on kuidagi väga nauditav kui suudad end sellistel hetkedel kätte võtta. Noh, eks ma ise pakkusin välja, et võiks enne seminariettekannet veits koos konsulteerida. Jama ainult et see tähendab kuuendat puudulikku uneööd ja järjekordset kümnest kaheksani koolipäeva.. Niipalju siis nendest tudengipäevadest, mis väidetavalt homseni kestavad...

too many places to think about...

Mul on tunne, nagu see oleksin mina ise. Ja pisarad lihtsalt voolavad... Ei teagi täpselt, miks. Et iga etapiga jääb midagi maha. Midagi, mille olemasolu olulisust enne ei taju, kui seda enam pole..

Tahaks The Vegemite Tales'i uuesti näha.

........................võib-olla just sellepärast ei olegi ma oma kella õigeks pannud.......

"So what?"

Kümnetunnise grupiviisilise ajurünnaku tagajärjel läksime laiali kolm korda vahetatud teemaga, nii et kirja sai definitsioon. Ja kõige kummalisem ongi see, et tegelikult oli kogu see aeg väga produktiivne (kui esimesed kolm tundi välja arvata) diskussioonide poolest ja me saime ikka väga palju targemaks (või noh, mina vähemalt sain) selles, kuidas ei jõua mingite tulemusteni ja mis meetoditega ei saa infot kätte või piisavalt usaldusväärset statistikat ja mida kõike veel. Ja et guugeldamine pole alati kõige otstarbekam tegevus:P

Igatahes, K. oli kojusõidu jooksul mingi ideega lagedale tulnud ja saatis selle nüüd mulle. Nii et ma asusin jälle The Guardiani lehel surfama ja nüüd juba natuke Äripäeva omal ka. Midagi otsitavast leidsin täiesti üles, iseasi on see, kas sellest piisab.

Ma ei mäletagi, millal ma viimati MSNi kasutasin..
Küll on ikka hea, et mu arvuti GMT's elab. Nii tundub, et kõigeks on aega rohkem.

Wiii

Nüüd ma siis tean, mis Will'i ja Dowdy "saladus" oli... :D Sest ma usun, et see mitte ainult ei aita tagajärgi leevendada, vaid on ka abiks ennetusel.

Mis asi see ometi on, et alati kui ma olen õppematerjale lugema hakkamas, hakkab keegi minuga rääkima??!

21. on surnud joon

Ahne olen. Kolmandiku võrra liiga ahne.. Ja tean, et niimoodi pole perfektsionistlikult midagi teha võimalik, aga ei raatsi loobuda ka, nii et läheb, nagu läheb. Mis sest siis ikka, umbes tunni aja pärast on otsus purgis. Ja varsti on ju kevad nagunii:P
Tantsimatusest on kahju. Aga mul on suured aknad.. Ja jääb loota, et järgmisel semestril kergejõustiku ajad klapiksid..
Luban, et kui E. mulle homme külla ei taha tulla, siis lähen kindlasti õhtul jooksma! Mitte ei küpseta järjekordset apple crumble'it.

just see, just see...

Ehk hakkavad asjad tõesti paremuse poole minema. Täna koolis trepist üles tormates hõikas keegi mu nime ja lühikese ringivahtimise järel märkasin, et M. istus lauanurgal. Esimene asi, mis ta küsis oli, et kus mu punased kiharakesed jäänud on. Siis jõudis mulle kohale, et vot just nii ammusest ajast me näinud polegi! Pärast seda umbes kooliaastapikkust perioodi, mil iganädalaselt koos leti taga pulli tegime...:D Ja teine asi, mis ta ütles oli, et tal pole praegu mu ŠOKOLAADI kaasas! Endal oli põlv ja veel pool jalga mingil põhjusel tumelilla ja kõndida sai ainult ühe kena "kargu" abil, aga minu šokolaadi ta ei unustanud:) (Ehk näen neljapäeval G.'t ka lõpuks. Tuleks ainult selles kokkuleppele jõuda, et kes kellele külla tuleb/läheb:P)

Sellele järgnenud loeng oli ka väga tore. Mu esimese semestri lemmikaine õppejõud annab seda, ja mulle kohutavalt meeldib, kuidas ta mingite näidete toomisega nii palju killukesi endast ära annab:D Või on asi selles, et mulle lihtsalt istuvad sellised kultuuriti võrdlevad ained, vot ei oska öelda.

Teiste üle headmeelt tunda on ka nii hea tunne:) Ma ei jõua kohe ära kiita M.'i ettevõtlikkust ja julgust Austriasse minna! Kolimispõhjusele elan ka siiralt kaasa:D Kahju küll, et siin selliseid inimesi järjest vähemaks jääb niimoodi, aga mis seal parata. Ju on sedapidi parem.
Ja teise M.'i (õigemini nüüd vähemalt kolmanda.. miks küll kõigi nimed sama tähega algama peavad?!) kutsumuse leidmine teeb ka nii rõõmsaks:D Kuigi vahel on selliste sihti omavate inimeste keskel tunne, et milleks mina veel siin üldse olen, aga mõnikord annab see kõigele kuidagi suurema mõtte ja kaalu. Ja siis vahel ma tunnen, et kõik on võimalik... ;)

Aitäh:)

PS! Pealkiri on tegelikult lihtsalt eestikeelne;)

Le Petit Prince

"Küll neil on aga kiire, " sõnas väike prints. "Mida nad otsivad?"
"Isegi mees veduri peal ei tea seda," kostis rööpaseadja.
Ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas.
"Juba tulevad tagasi?" imestas väike prints.
"Need pole samad," kostis rööpaseadja. "See oli vahetus."
"Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid?"
"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja.
Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.
"Need kihutavad esimestele reisijatele järele?" küsis väike prints.
"Nad ei kihuta millelegi järele," vastas rööpaseadja.Nad magavad seal sees või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase."
"Ainult lapsed teavad, mida nad otsivad," sõnas väike prints. "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neil käest ära võetakse, siis nad nutavad..."

"Inimesed," ütles väike prints, "trügivad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi..." Ja ta lisas: "See ei tasu vaeva..."

"Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias...ja ei leia, mida nad otsivad... Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast vees..."

"Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad."

"Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on tähed keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina said endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi..."
"Mis sa sellega öelda tahad?"
"Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist tähtedest, sellepärast et mina naeran ühel neist, näib sulle, otsekui naeraksid kõik tähed. Sina saad endale tähed, kes oskavad naerda!"
Ja ta naeris jälle.
"Kui sa leiad lohutust, siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda. Ja mõnikord sa avad akna, vaat nii, lihtsalt oma lõbuks... Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadates naermas. Siis sa ütled neile:"Jah, need tähed panevad mind alati naerma!"

Kummaline, et ma ei mäletanud eelmisest lugemisest üldse, kuidas ta oma planeedile tagasi sai...
Ja nii kummaliselt habras meeleolu tekib, kui lugemise ajal instrumentaalmuusikat kuulata. Polnudki ammu Dubrovnik Quartet'i varianti "Libertangost" või oma ainumast Opium Flirdi lugu (Saint European King Days) kuulanud. Sellistel üksikutel hetkedel pole tähtsust sellel, kas või mida otsid, või kas üldse on reaalne seda kunagi leida, sest sel hetkel oled sa kohal. SIIN. Just nagu siis kui Mark kõrvaltoas "La Valse d'Amelie"'d mängis :)

See oli mu pooletuhandes kirjutis siin..

“Inimene, kes ei tantsi, ei saa kunagi elust täielikku rõõmu tunda.” B. Shaw

Tean, et midagi tuleb ette võtta. Eilne M. Big Band'i kontsert tuletas meelde, et kunagi oli mul selles funktsioonis tantsimine. Nii ma siis hakkasin otsima kohta, kuhu minna. Aga mu õhtuti kella kaheksani kestvale loenguplaanile on keeruline mingitki sobivat kursust leida ja eks lisaks sellele ole ikka sama jama nagu alati ka... :( Tore, et mõni selle ära tabanud on ja nüüd lausa naiste soolotantsutunde pakutakse:P Ainult et vales linnas. Kuigi teoreetiliselt oleks see isegi teostatav, kui ma igal nädalavahetusel Tartus käia suudaks... Aga ma ei arva, et üksi pooltki nii tore oleks. Üksi tantsiks ma ainult siis, kui üks teatud riigiteaduste magister "üle" on:P Pirts ja isepäine nagu ma olen.
Oleks ma juulis teadnud, et Leevikate UK "kontor" Bournemouthis asub! Noid võistlusi vaatama oleksin küll kolm päeva hiljaks jäänud, aga mis siis tost:D Kui sellest pisikesest Glennist ei saa maailma parimat, siis ma ei kujuta ette, kellest üldse võib saada! Selliste geenidega ja tantsudünastiast suguvõsade "suunamisega"... Et tal ainult see kõik üle ei viskaks!

pilves selgimistega

Olen viimasel ajal mõtlemisele kõige suuremad osad oma päevadest "raisanud". Ja siis nende säilitamisele. Ei kahetse, kuigi konkreetseid tulemeid siiani pole. Aga ideid jagub. Iga kandi pealt kohe. Kuigi jah, võiks ju midagi ka lõppude lõpuks selgeks saada. Mõne asjaga on aega 14.septembrini. Mõnega semestri lõpuni. Vastava info uurimisega peaks pidevamalt tegelema.

Täna sain siis lõpuks teada, millised on tähtsamad ninad meie instituudis. Ja ei saa öelda, et see kokkupuude kuidagigi meeldiv oleks olnud. Sellest siis ühe idee süvenemine..

Ja kui probleemid vajavad lahendamist, siis ... CS võib ka depressiooni leevendada!

saunapirukas

Tore, et mõnel maal kasvab lademetes porgandeid ja kapsaid. Siis on ainult taigen, kaks neiukest ja saun puudu. Ja jäätisekokteil ploomimahlaga. A.-M. korterist avastasin igasugu šokolaadiretseptidega ajakirju ja trühvlite artikli ja.... Mmmm. Ja raamaturiiulit läbi sirvides turgatas pähe, et mul polegi oma "Piiririiki" ega "Väikest printsi"... Ja saunast tulles "päevitades" seda viimast lugema hakates jõudsin kohani, kus paluti lammas joonistada.. Ja täna oma toas istudes avastasin, et see kast ripub mul laes:) Kes saab aru, see saab. Pildid on veel fotokas.
Nüüd siis siin ka.

reedesel päeval

Mõnikord ma vihkan, et maailm on valla. Istun oma voodil ja üritan kirjutada, vahin aknast välja “Kosmose” peatuses siblivaid inimesi. Üks tüdruk oli kohutavalt Karolina moodi. Ja siis hakkas nii põhjatult kurb… Kui palju kalleid inimesi on mööda ilma laiali. Ja isegi omaenda õe nägemiseks on selliseid pingutusi vaja teha. Ja siis näeme ehk paar korda aastas. Vikerkaar on päris õige nähtus seda tunnet kirjeldama. Praegune on ühekordne ja vallutab pool taevast. Aga nüüd tuli järjekordne vihmapilv teda varjutama. Ja juba pillubki pisaraid jälle. Ja üks kitarriga poiss jalutas bussipeatusest mööda. Ja üks punases mantlikeses pisike Schindleri-tüdruk sikutab oma emme kotist.. Ja nr 36 imes peaaegu kõik teised peale nende endasse. Ainult üks kepiga vanatädi tüli ooteputka katuse alt välja ja astus keset autoteed, et trammile jõuda. Nüüd on kõik läinud.

Mitte et mul muud teha poleks vaja..Aga lihtsalt mulle meeldibki niimoodi. Lasta nukrameelsetel mõtetel kõige muu tegemist edasi lükata. Prokrastineerida:P

just

Kohe kummaline, kuidas see koht siin kutsub kirjutama, kui olen normaalsemast veidi melanhoolsemas meeleolus.. Mõnikord hoian kohe sihilikult eemale, sest vastasel juhul olekski siin vaid ülim hala, aga täna võib.. On lihtsalt mingi kummaliste kirjade päev. Tavaliselt tundub, et ma saan asjadest enam-vähem aru, niimoodi ühtpidi nagu on võimalik. Aga täna ei oska ma absoluutselt seisukohta võtta. Isegi mitte hinnata, kas sõnum oli pigem positiivne või negatiivne.

Ja kohe halenaljakas, kuidas viimastel päevadel on nii pargipinkidel, köögilaua taga kui diivanil lösutades juttu aetud ja suhteterapeuti mängitud.. Aga isegi Timbu üritas kunagi mingis läikivas teraspotis ahjurooga teha. Lohutus missugune, hahaa. Mitte et see üldse mingi hea võrdlus oleks olnud...

Täna käisin esimest korda üle pika-pika aja koolimajas. Raua avatud loengut kuulamas. Teadmistest ja nattost ja muust toredast. Ja nüüd õhtul oli pidu ka, kuhu me alguseks ei raatsinud minna ja lõpus olime ainukesed kolm (jah, need kaks, kes kuskil pidevalt jooksus olid, ei lähe arvesse;P), kes tantsisid, nii et pool tundi enne peo lubatud lõppu pandi pillid kokku ja aeti meid koju. Nii et väikeste vahepeatustega mina nüüd siia jõudsingi, sest tohutu uni tuli peale. Ja isegi tantsimine ei aidanud. Telefoni lülitasin ka välja. Vist üldse esimest korda elus sihilikult (ja mitte lihtsalt sim'i vahetamiseks). Tahaks mingiks ajaks täiesti levist ära kaduda. Lihtsalt ära..

Oih, praegu tuli meelde, et esimene lause eelmises lõigus on puhas vale. Ma käisin ju eile õhtul ka(mäluaugud vist)! Tudengifilme vaatamas. Mõni oli täitsa hea. Mõnes oli täpselt sama vaade nagu minu toa aknast. Mõnes oli huvitavalt morbiidseid lähenemisi. Ja näinud olin ma seekordsetest filmidest vaid ühte. Ja toda teist, mida ei saanud näidata, sest plaat oli katkine. Kahju, ma oleksin toda väga näha tahtnud. Eriti just hommikuti...

tükid

Kui päev algab jooksmas käimisega, jõuab lõpuks midagi tehtud ka:) Ma pole ammu nii palju ja põhjalikult koristanud. Avastasin, et köögipõranda väikeste siniste ruudukeste vahed on originaalis hoopis hallikasvalged, mitte beežid;) Ja oli veel muidki kohti, mis polnud varem päevavalgust näinud.. Aga kui siis päev otsa kraamida ja nühkida ja absoluutselt kõik olemasolevad asjad ükshaaval üle vaadata ja kuhugi paigutada, ning alles hommikul nelja ajal lõpetada, siis hästi järgmisel hommikul üheksast jooksma ei jõua:P
Kuigi ma pole siiani tuba päris paigutatud saanud, olen nüüdseks enam-vähem rahul. Vähemalt riiulitega. Ja postkaardinööridega. Aga natuke selline tunne on küll, et tehases läks masin rikki ja pusletükid said sellise kujuga, et mõnes kohas tuleb neid haamriga paika taguda.. Ja siis tuleb välja, et Lumivagekesel on punane müts või midagi sellist.. Sellest on kahju, et mu klaasliblikas vastu maad otsustas lennata ja kaheksaks killuks kliriseda...

Ja oh seda õnne, august ongi läbi.. :(
Ja tunniplaan on kuidagi kummaline. Ja ps ainete aegu pole üldse üles pandud, nii et ma ei oska kuidagi kõike kokku klapitada. Ja üksikute ainete osakondades registreerimine tundub tüütu:p
Ving-ving jah. Tegelikult peaks üldse midagi asjalikumat õppima. Sest ma tunnen, et Jamie'l on õigus.. "But the world don't need scholars as much as I thought..." Ja minust ei saa isegi Shakespeare'i-eksperti, nii et siis pole kohe üldse vaja. Peaks endale päris oma "Naiiv.Super." koopia varuma... või kopsimisaluse vähemasti. Kusjuures, ma nõustun väga sellega, mida lingitud lehelt lugeda saab. Ainult et teist korda pole olnud ja kolmanda jätaks vahele (aga selleks peaks ühe keeletesti tegema, et teaks, mis taseme rootsi keele kursusest kõige rohkem kasu on, aga sain just teada, et need testid on ainult inglise, saksa ja vene keele jaoks, nii et mina pean olema võimeline end ise hindama:S).

Lähen ostan parem sibulat ja pipart.

kolmas kivi päikese eest

Täna sai lõpuks mõned asjad ometi kaelast ära. Viimasena neist ka essee, huuh. Aga päev kulus suures mahus toa sisustamisele ja selleks tarvilike elementide otsimisele. Sain (st mulle pandi loomulikult) kardinapuud niimoodi üles, et pole ohtu, et need üldse enam kunagi kaela võiksid sadada. Laupäeva õhtul saabunud Sugulane tegi klambrieemaldaja abiga mu "tikkudest" kokkumonteeritava veiniriiuli kasutuskõlblikuks. Ja mu toas on nüüd ometi kapp, mis mulle läbi suurte seiklemiste tükkhaaval tuppa toodi ja veel kokku ka pandi, ning riiul, mis Tartus lausa uue läikiva värvikihi peale oli saanud, nii et saan ehk tagasi minnes oma toa lõpuks ära "kodustada". Hundinuiasid oleks mõned veel vaja, ja ka mõned konksud ja nöörid, et lakke kardinaid hõljutada. Aga seinade augustamise koha pealt peaks omanikult nõusoleku küsima.. Kirjutuslaua kohta küsisin lahtisaamisvõimaluste kohta ja ta ütles, et võib selle ära viia küll. Siis jõuan ehk kunagi talvel ka oma veinikorkidest kott-tooli tegemiseni.. Aa, selle kohutava terasest laelambi võtsid poisid ka tsiuhti alla, nüüd saan varsti lambipoodides luurel käia:) Igatahes, loodan, et mu tuba jäävad kirjeldama kardinad, palju istumis- ja lösutamisvõimalusi, kummaline valgus (või pigem pimedus) ja ... kollane:)

Homsest saab vast vabaduses kitsepiima juues õunamahla ja kuivatatud õunu teha. Magamine oleks ka vist hea idee tegelikult. Vaikselt tuleks end ka suve lõpule meelestama hakata..

Aga ühe asja pärast ei saa ma ikka rahu. Kahju.

Tore vähemalt, et nukud Brüsselisse sõitsid:)

"Kill all your darlings"

Mul muudkui kummitab see lause peas. Võimalik, et olen seda siin juba varem maininud, sest eks ta tuleb suht iga kord, kui on mingid dilemmad "loomingulistes" töödes. Ma ei teagi, kes selle välja ütles esimesena. Äkki Ilmar Raagi käest saaks teada...
Igatahes, ma ei taha kuidagi loobuda oma kõige lemmikumast kohast kogu töös, kuigi saan väga hästi aru, et selle teemassesobitamiseks peaks lugejal olema sama võimas seoste tekitamise device peas, kui minul.. Ja üleüldse oleks kogu jutt sobilikum kasvatuspsühholoogiasse, aga ma lihtsalt ei oska oma aju ümber lülitada sellele lainele, kus talle jääks "näppu" need asjad, mida vaja, mitte need, mis teda niisama huvitavad.

Kui kellelgi on efektiivseid mooduseid keskendumishäirete kaotamiseks välja pakkuda, siis palun, öelge mulle ka!

"Kosmose vastas"

Mida kõike inimene ei teeks, et pääseda korrakski esseekirjutamise juurest..
Eile saime A.'ga kokku ja rääkisime igasugustest sellistest asjadest, millest mul varem aimugi polnud. Ja mina mõtlesin, et me kunagi juba rääkisime peaaegu kõigest, kui tööl "vaba aega" oli! Seltskonna täienedes jõudsime lõpuks sinnagi, kuhu kõik teed Tallinnas viivad. Ja oh, mis huvitavaid inimesi ma seal nägin! Lisaks sellele, kellel ühe nelja aasta taguse asja pärast siiani midagi väga hingel on, nii et ta ise minult igasugu asju pärima tuli, põrkasime kokku selle kummalise fotograafiga, kes esmaspäeval minuga samal ajal Tallinna suunas hääletamas oli, ja küsimusele, kui kaua nad juba üritanud on, vastuseks küsis, kas võib minust pilti teha (ok, mu Tagahoovi-Petja ruudulised püksid võisid veits šokeerivad olla).

A. helistas mõni aeg tagasi ja ütles, et M. ja teised lähevad randa. Ilus ilm ja vaba päev ju. Mina, vastutustundlikkuse kehastus, ütlesin, et pean homseks tõesti oma esseega ühele poole saama, nii et jätan selle vahele. Njah.

Aa, 20.august on. Head liputamist!:P

verine varvas ja autod kui kirbud

Festivalidega on nüüd ühele poole saadud, vähemalt minul. Aga avastasin just, et seal, kus on terve augustikuu kõiksuguste festivalidega nii täidetud, et tudengid kolivad sõprade või vanemate juurde ja annavad oma korterid sissetungijatele kalli raha eest elamiseks, asub ülikool, mis on lingvistika ja keele osas kogu UK's kõige tugevamaks hinnatud. Ja et õppejõud kellele ma nüüd ühte esseekest nikerdama pean, on just selles koolis oma doktorikraadi saanud.. Kui ülijulgustav:S

Aga üleüldse pole ma kirjutamislainel. Isegi mitte niisama eestikeelne tilu-lilu ei taha kuidagi välja tulla. Mõtted uitavad pigem tolle linna mäe otsa või ühele soojale maale.

Ma igatsen hullult šokolaadi järele. Selle kindla firma puuviljatükkide ja pähklitega šokolaadi. Neil on nii toredalt muinasjutuline kodulehekülg kuidagi:) Üritan siin Lindat süüa, sest ei raatsi viimast allesjäänud C.'d ära süüa, aga Linda ajab kuidagi südame pahaks. Ja ma pole kuigi kaugele veel jõudnudki..
See essee tekitab stressi. Ja see ka, et kohe-kohe on suvi läbi. Ja et isegi tunniplaan on vähemalt mingil kujul juba ammu välja pandud. Ja see häirib ka, et SEB ei funka nii nagu lubati. Ja et isegi Ryanair ei kirjuta mulle enam iga päev. Muidugi ise olen loll, et siis piletit ära ei ostnud, kui isegi neid Riiast väljuvaid jälle tasuta ära anti.. Tegelt on mu torisemise põhjuseks lihtsalt huuleohatis.

festivalitseja

Sel aastal põhjalikke filmiarvustusi minu käest näha ei saanud. Pole filmid olnud ka midagi ülivapustavat. Kuigi tänane "Tuvike" meeldis mulle oma unistav-realistliku vastuolu ja ilusa taevaga:) Kui see oleks Eesti film, oleks peategelasteks kindlasti Hele Kõre ja Tõnu Oja, eksole (kes näinud, saab ehk aru, mispärast) ;)

Homme-ülehomme Leigole. Alkolett on ka sel aastal minu käpa all:) Loodetavasti pole ma pika pausi tõttu veiniavaja kasutamist unustanud...

Minu vahepealne masendus on hakanud leebuma. Kirjutamine, lugemine, kirjade saamine ja saatmine aitavad palju. Ja tillukesed asjad. Eileöise filmi ajal pakkusid minu kõrval istuvad võõrad mulle kommi näiteks:) Ei ole kõik eestlased kurjad ja endassetõmbunud midagi kui natukenegi üritada! Või on viimasel ajal lihtsalt kommipakkumine moes kui lihtne pettemanööver?:P

väikesed asjad

Minu viimase aja meeleolust võib olla jäänud mulje, et mulle ei meeldi Eestis.. Päris nii nüüd ka ei ole:P Aga selle juurde jään ikkagi, et turistipilguga ringi käies ei tasu "vaatamisväärsusi" mõne teise kohaga võrrelda. Aga nagu lehtedessegi jõudnud, sobib võõramaalastele aja maha võtmiseks küll.
Kuniks päike väljas ja pilved muude maade kohal on paras aeg raamat ja rätik kaasa võtta ning õue maanduda. Ringi kolades avastasin suurepärase ja mitte just eriti täistuubitud muruplatsi/pargi praktiliselt minu maja taga (natuke raamatukogu ja Šveitsi aukonsuli poole), nii et tänase hommikupooliku praadisin end seal. Pärast seda käisin taaskord lennujaamas ja kuna juba sealkandis olin, siis ka järjest ostukeskustes, et leida midagi oma toa sisustamiseks ja kola peitmiseks;) Mitte täielikult tulutu käik.. Ja Sikupilli Walkingus on tööl üks äärmiselt tore neiu, kelle nimesildil laiutas kahjuks vaid ÕPILANE, nii et ma ei saa teda siin nimeliselt hea tunde jätnud teeninduse eest kiita:)
Kodu poole jalutades jäi mulle Tornimäe kandis ette üks mees kommikarbiga, millest ta lahkelt möödujatele konjakikomme pakkus. Et valgusfoorid soodustasid paari lause vahetamist, küsisin, mis põhjuseks on. Tuli välja, et tal olevat sünnipäev, nii et soovisin õnne. Ja uurisin, mil moel inimesed sellele reageerinud on (mul on meie küpsise-eksperimendist meeles, et suhtuti kuidagi kahtlustavalt, Bristolis nähtud saate rahajagamiseksperiment Sydney's oli muidugi veel etem:P). Aga sünnipäevalaps ütles, et ainult mõni pole võtnud, ja seda alkoholi pärast. Hea seegi:) Pärast mind jäi karpi veel kaks kommi.

Homme sõidan Tartuffile. Mitte et seal sel aastal midagi palulubavat näha oleks... Päris viimane film on, aga reedel-laupäeval olen ma hoopiski Leigoga hõivatud.

Start reading a book today.

Tagasijõudmisest saati on mul kogu aeg tegevust olnud ja ümberringi inimesed. Käisin ühel maal, praegu olen teisel. Käisin sünnipäeval/soolaleival, nägin ühte oma minimõõdulistest uutest sugulastest:) Eile õhtul käisin Tätte kontserdil ja pärast väikse seltskonnaga Pirogovil. Kõik on olnud väga-väga tore. Aga midagi on valesti. Sest nendel üksikutel hetkedel autos istudes või voodis lesides vms, kui mul on võimalus lihtsalt mõelda, on ... kurb.
Ma tunnen, kuidas ma ei saa midagi teha. Ja mitte keegi teine pole selles süüdi. Kuigi natuke tundub kogu maailm minu jaoks liiga kuri. Ja üldsegi mitte toetav. Vähemalt siinpoolne maailm.
Ma tunnetan vaikseid kohustusi iseenda ees, mille täitmiseks pole mul piisavalt aega või sobilikke vahendeid või...
Igatsen.

Ja nii ma viivitan ja lükkan jälle vajalikke toimetusi edasi. Ja lähen õhtul GenKlubisse britpoppi kuulama.

Ryanair is my best friend.


Glasgow vetsulektüüri hulgas leidunud kunstikooli kogumikus oli ühel seinal kirjas:
vicky viola
Relationships are kinda like rooms.
If things aren't a little messy sometimes, it's not really
home.

Jeffrey Brown

SIBIT
vaatamata kõigele
ja mu oliiviõli ja oranž jakk tulevad ise Amsterdamist. kunagi.

Pole saanud tükk aega mahti kirjutada. Praegu peaks ka õigupoolest magama minema, et jõuaks hommikul varakult üles hüpata ja kõik ära näha, mis täna nägemata jäi.
Aga ühte ma ütlen, kellele meeldib koostada igasuguseid TOP10 moodi asju, siis Edinburgh ja üleüldse Šotimaa peaks seal kindlasti eesotsas olema. Kes vihma ei kannata, ostku kummikud! Minul pole neid siiani, nagu ka vihmavarju.. :P Mitte et märgade jalgadega väga mõnus ringi lirtsuda oleks, aga... Seltskond kompenseerib kõik:) Ja milline vaade!
Küll on kahju, et meie Erasmuse nimekiri nii väike on...

Today's fortune: Life is like a book: what matters is how good it is, not how long it is!
Nagu ma ise ei teaks! Aga ikka tahad ju, et head asjad kauem kestaksid...

:D

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head:D
Ausalt öeldes ei suuda kohe uskudagi kui head!

koletisekohake

Esinevad esimesed suuremad väsimusemärgid. Või tuleb see sellest, et esimest korda oma tripi jooksul ei ela ma koos CS inimestega, vaid ühes hostelis (kus on üheks receptioni inimeseks tüdruk, kes põhikoolis mu paralleelklassis käis:P aga ta on homse õhtuni kodus puhkusel ja mina lahkun homme hommikul, nii et me ei kohtu) koos karja prantslaste ja ameeriklastega. Jehhuu:P Aga ei noh, siiani on mõnest mulje parem kui varem;) Ja hostel on iseenesest päris mõnus. Ja köögis olen nagu omas kodus:)

Inverness on väike linn. Tõsiselt väike. Kuigi siinsete meelest mitte. Nad siin üldse mõõdavad linna suurust ainult inimeste arvu järgi. Aga see 60 tuhat on kokku saadud kindlasti mööda maakonda laiali lugedes, nii et... Kesklinna tunde järgi mõõtes on see vast enam-vähem Viljandi mõõtu. (Muide, Willi, mu eelmise host'i sakslannast tüdruk pidavat praegu Viljandis mingite veskitega jändama:P) Ja kui parasjagu Rock Ness'i ei toimu, on siin vaikne.
Täna käisin pikemal Loch Nessi tuuril. Koletist ei näinud. Aga mägesid ja vett ja lossivaremeid jms oli küll:) Ja väikese jooksuspurdi järel sain aru, et ma ei tohiks vist nii palju jalgsi liikuda...:S Ja ega otseselt midagi ei juhtunud, nii et olen elus edasi.

Homme sõidan Glasgowsse. Bussiga;) Vahelduse mõttes. Muu on veel segane.

house of dreams

Kui nii Bristol kui Belfast olid väljaspoolt tulijatele mõelnud ja mingeid tutvustavaid paberikesi välja riputanud, kus linna kaart vms peal, siis East Midlands oli üks paras auk. Leidus mingi bussiaegade paber, aga nali on selles, et lennujaam asub kolme linna lähedal. Ja silte nad kuigi palju ei armasta. Suund bussidele näitas lihtsalt uksest välja, seal aga ühtegi bussipeatuse silti ei paistnud. Infolauast küsides tuli välja, et Nottinghami bussid väljuvad hoopis eemalt ümber nurga puude tagant:P Olin oma host'iga kokku leppinud, et tulen maha peatuses nimega Trent Bridge, nii et bussi astudes küsisin igaks juhuks, kas ta ikka seal peatab. Ja eeldasin, et siis peatab ka:P Aga bussis oli peale minu veel viis inimest ja neli märgitud peatuskohta ei paistnud kunagi kätte jõudvat, aknast paistis vaid igast suvalisi bussipeatusesilte. Nii et lõpuks maandusin ikkagi viimases peatuses kesklinnas:D Tuli välja, et Trent Bridge'i peatuses on väljas hoopis silt Victoria Embankment. Helistasin siis Willile, et sorry, panin mööda. Ta kohe rõõmsalt, et ära muretse, ma olen rattaga, jõuan varsti sinna. Ja siis mõne aja pärast veereski üks afrolokkidega tõmmu poiss kohale:D Jalutasime kodu poole, mis asub ma ei tea kus (juttu ajades on siuke jama, et unustad jälgida, millest mööda läksid). Ta on eriliselt vaba olekuga ja siuke veits kuu pealt:D Märkasin umbes viie minuti jooksul, et tema laused on kohutavalt loomingulised ja voolavad. Ja nagu ülearu loovatele inimestele kohane, juhtub temaga pidevalt igasugu kummalisi apsakaid. Kui poodi minnes ratast lukku pani, jäi näiteks i-podi juhe ka luku vahele. Ja poest tulles jalutasime mõlemad lihtsalt ilma rattata minema:P Kohutavalt naljakas inimene. Ja kodu on neil ikka ülisassis! Aga on kuidagi nii loomulik ja sobib neile. Majas elab veel neli inimest: Bennet (tüdruk, kellel ongi selline imelik eesnimi), Speakman(tüdruk, keda kutsutakse perekonnanime järgi), Dowdy(kelle perekonnanimi on liiga keeruline (Dowdeswell vms), et seda kasutada ja mugavnes lihtsuse mõttes, ja Baby-Tom, keda ma pole veel näinud, aga kuulduste järgi on ta suurt kasvu ja joob koguaeg teed;) Õhtul istusime elutoas ja vaatasime UK supermodelli lõppu lakkamatu jutuvada saatel. Ma pole ammu näinud, kuidas inimesed nii sundimatult elavad ja räägivad lihtsalt kõike, mis pähe tuleb, kusjuures see on veel väga intelligentne jutt ka. Olles täiesti kained, muide. Aga eks (loov lähenemine kõigele) see on vist õige tudengi kirjeldus:D Will teeb näiteks ülikoolis doktorit praegu, omamata igasuguseid ambitsioone olla korralik ja asjalik teadlane, vaid lihtsalt kõike teada tahtes ja olles boheemlaslikult hajameelne ja kergesti ühelt sihilt teisele suunatav(see olevat düslektikutel tavaline). Kontrast on kohutavalt suur võrreldes eneseteadlike staatust jälgivate keskkõrgklassi kodanikega, kellega Belfastis õhtusöömal (jube hea NZ Sauvignon Blanc oli, muide) käisin. Ma ei oskagi otsustada, kui mul oleks valida nende kahe elu vahel, kumba võtta (ma tean, et ma joonistasin praegu pildi suuresti Nottinghami boheemide kasuks, aga ma vist ei suudaks tegelikult üle kolme päeva sellises kaoses elada:P). Olen kaotanud oskuse midagi hukka mõista või heaks/halvaks tembeldada. Kõik on lihtsalt loomulik elu osa. Ühed ühtmoodi, teised teistmoodi. Igas on nii head kui halba, aga on raske koguseid kaaluda, kui et oska neid eri anumatesse lahterdada. Nii ma siis naudin edasi. Lihtsalt kõige nägemist. Ja see on ikka väga võimas kogemus:D

Muide, vennake, kas sina tead midagi Wii mängudest? Mängisime eile elutoas bowlingut, kui olime endale karakterid "meisterdanud", ja see oli üle ootuste äge. Puldiga vehkides:D

Belfast

Belfasti lennuga oli naljakas lugu. Sattusime hommikul putru keetma ja teed jooma ja kokaraamatuid lappama ja nii ma siis väljusingi kodust piisavalt hilja, et napilt lennujaamabussile jõuda(mis oli niigi 20 minti hiljaks jäänud). Ja siis kotikontrolli troppis järjekorras olid mul närgid päris püsti, kui värava sulgemiseni oli üks minut jäänud:P Aga kõik asjad on vangerdatavad ja venitatavad, nii et tegelikult jõudsin vabalt lennule. Ja üldsegi, pagasimõõtude pärast ei muretse siin küll keegi! Oleks ma teadnud, oleks 30 cm pikema ja sama võrra laiema koti kaasa võtnud, sest asjad lihtsalt ei taha kuidagi ära mahtuda. Paks põrsas aga ei taha üles kasti igas asendis mahtuda.

Igatahes, Belfasti jõudes oli siis see telefoninumbripaanika, millest kirjutasin. Siis kondasin mööda peatänavaid ringi ja uudistasin linna, kuni mu host vanematel külaskäimise ja ülikonnaproovi järel muga vaateratta juures kokku sai. Neville'il oli auto, nii et viskasime mu kotikese koju ära. Ja nagu ta mulle enne oli öelnud, asusime teele, et sõprade ringis õhtustama jõuda. Aga tuli välja, et me sattusime linna kõige uhkemasse restorani ja tema sõbrad olid keskealised riigiametnikest kolleegid, kelledest ühel sünnipäev oli. Tundsin end nagu "Jalgpallurite naistesse" sattununa.. Aga hea on, et mind ei hoiatatud ette, muidu oleksin äkki põdenud ka:) Ja mu kollane kapuutsiga kampsun oli koos tossudega lihtsalt ideaalne riietus:P Aga tegelikult tegi see kõik mulle lihtsalt nalja. Kõik olid nii kädistavalt sõbralikud ja toredad ja abivalmid. Samas jällegi lõõpisid üksteist vahetpidamata ning nagu hiljem välja tuli, siis olid lihtsalt kohutavalt silmakirjalikud. Ühel tähtsatest meestest oli kaaslaseks tüüpiline vananenud ameerika blondiin, kes oli minu meelest talumatult labane nii jutu kui üleüldise käitumise poolest, kuid kellega kõik väga kenasti käitusid. Järgmisel hommikul kui ühe Nev'i kolleegi juurde teed jooma ja scone'e sööma läksime, tuli välja, mida nemad temast tegelikult arvasid, ja nii mõnestki teisest. Aga eks see olegi siinse maailma oskus. Mind häirib kohati ka see pidev sama asja kordamine ja takka kiitmine. Kui sa oled juba korra öelnud, et see on 'just lovely', siis pole vaja seda ju veel kuus korda teha?!! Aga vaikust ju ometi olla ei tohi:P
Minul on küll väike 'silent period' peal. Ju vist kohanemisraskused. Teise keele omandamisest (kevadsemestri aine oli siuke) on meeles, et see on täiesti tavaline ja esineb kõigil (juttu oli siis lastest, kes on visatud võõrasse keelekeskkonda), aga on igaühel erineva kestusega. Aga sellest teadmisest pole just eriti kasu. Ja ma ei saa tegelikult aru, kas see on üldse keele tõttu või on see lihtsalt tavaline võõrastamine, mida ma ka emakeeles teeksin (või vähemalt oleksin teinud mõnda aega tagasi ja kuna teises keeles olen madalamal arengutasemel, siis nii peabki olema). Teatud seltskondades mul lihtsalt ei olegi midagi öelda. Ja teatud teemadel. Nad räägivad siin ikka kohutavalt palju kõiksugustest teistest inimestest ja kes see tollele on ja kust külast pärit jms (tore on, kui Mary nüüd Portadownis elab, aga mitte see Mary, kes enne Holywoodis nende naaber oli, eksole:P). Oi-oi kui palju uusi inimesi ma näinud olen! Esimese päeva õhtusöögile järgnes loomulikult ka edasi välja minemine. Hakkasin end juba väheke katkise grammofinina tundma, kui järjekordne tutvustamisvoor tuli. Esimene koht oli poolkohustuslik, aga kui teised ära koju läksid, suundusime am:pm'i (loe: eiemmpiiemmi;P), kus oli ka üks hästi lahe paarike. Tüdruk nägi kuidagi austraallaslik välja, poiss jättis kunstniku mulje. Siiralt toredad:)
Pühapäev oli täiesti kaootiline:P Hommikuse teejoomise järel (eelmisel õhtul kohatud inimestega veel mullist mulli välja pigistades ehk "oikuikenamaja ja kellemaalidneedilusadon") kihutasime edasi ühte randa grillima. Nevi õed pidid ka oma lastega tulema. Rannailmast oli küll asi kaugel, aga kuna olime kõik kola ja isegi grilli korstna kaasa vedanud, siis kannatasime ka tibutamise ära. Kui Gillian(Nevi minuvanune õde, kellel kaheksakuune laps oli) tööle joostes autovõtmed meile unustas ja me seda asju kokku pakkides avastasime, sis tegime väikse kiirenduse. Kuna hommikul oli juttu vaid grillimisest, siis tuli mulle jällegi üllatusena, kui sattusin korraga Nev'i vanematekodusse ja siis pärast nõo juurde, kus seekordne pühapäevane suguvõsakokkutulek aset leidis. Seal oli nii kohutavalt kirju seltkskond, et mul võttis lausa pildi virvendama. Kõige vanem kohalviibijatest oli vanaema, kellel oli 5 last, seitseteist lapselast ja 4 lapselapselast. Pluss veel kõigi partnerid ka, nii et siuke hunnik inimesi ikka... Ja ma oli ausalt öeldes väga üllatunud, kui erinev mõni inimene teatud olukordades olla võib). Tõeliselt naljakaks kujunes kõigile CS olemuse seletamine. Eriti kui NI aktsendiga öelduna kõlab 'couch' rohkem nagu 'kite'. Pärast suguvõsakogunemist sõitsime edasi, vaatasime lossi üle ja läksime ta sõprade juurde, kes kümneks päevaks Austraaliast koju olid tulnud ja nüüd tagasi sõitma hakkasid. Igalpool leidus eri vanuses titasid:P Sõprade juures oli tõesti tore:) Belfastis viibisin senisest kõige lühiajalisemalt, aga tundub, et see oli kõige intensiivsem aeg. Nägin nii palju erinevaid inimesi (vanusegruppide, sotsiaalse tausta ja huvide põhjal), erinevaid kodusid, elustiile. Päris elu! Just seda ma CS puhul armastangi, et sul on võimalus näha vaatamisväärsuste taha:) Ka keelepraktika oli parasjagu intensiivne, kuna nad on seal kõik väga jutukad ja tugeva kohaliku aktsendiga. Tahaks oma inglise keele variantide konspekti nüüd näha, et kas minu tähelepanekud ikka kattuvad sellega, mis ametlikult nende eripäradeks märgitakse.
Muide, kui enne vaid oletasin, et Iirimaal elatakse rohkem laiali üle kogu maakonna, siis nüüd sain sellele kinnituse. Sõitsime praktiliselt kogu Belfasti ümber asuva maakonna läbi sel päeval. Ja nende meelest elavad nad kõik nii lähestikku!:P

Viimasel ööl enne lendu kasutasin võimalust netis istuda ja järgmisteks peatuspaikadeks elukohti otsida. Vaatasin huvi pärast, kes Limerickis diivanit pakuvad. Ja täitsa lõpp, ma leidsin Paco üles!!:D Kirjutasin talle, et küsida, kas ta on sel ajal seal, kui mina tulen. Ja ta vastas et on küll. Jaet kuigi tal on siis kolm hispaania tudengit külla tulemas, leiab minu jaoks ikka mingi koha:) Oh, kuidas ma couchsurfingut armastan!!!

Hommikul enne lendu jätsin Nev'i asju pakkima (ta sõitis viienädalasele puhkusreisile, mis algab Horvaatiast ja siis purjetavad Kreeka saarte vahel jne) ja läksin linna peale. Seda polnud ma veel kuigi palju näinudki:P Kesklinnaosa on Belfastil suhteliselt väike ja imelihtsasti orienteerutav. Kondasin botaanika aia ja ülikoolihoonete vahel ringi ja olin peatänavale jõudes parasjagu läbi vettinud (sadas!), nii et sättisin end katedraali ette platsile, kus nüüd päike sillerdas, pingile istuma ja võtsin jalanõud jalast ja kuivatasin end päikese käes. Tee pealt olin ühe liitrise piparmündijäätise ostnud, arvestusega, et ülejääva osa saan lihtsalt ära visata enne lendu. Aga see oli niiii hea, et ma sõin praktiliselt kõik ühe korraga ära:P Ära viskasin hoopis oma ribadeks kõnnitud ja lirtsuvad papud, kui olin Urban Outfitters'ist uued asemele saanud. Ja üsna pea asutasingi lennujaama poole teele. See asub küll sellisel kaugusel, et sinna oleks võinud vabalt ka jalutada, aga ma seekord ei viitsinud.

esimene juuli ja Bristol

Viimane Dublini hommik oli päris teguderohke. Läksime J’ga jälle koos uksest välja, ehk siis et äratus oli taas 6 kopikatega. Eelmisel õhtul talle helistades tuli välja, et ta oleks peaaegu et 11ni tool olnud. Ja ei, ta ei tööta kuskil sellises kohas nagu mina “kunagi”. Neil on lihtsalt mingi kvartali lõpp ja hullumaja. Anyway.. Otsustasin, et ei saa teist korda Dublinist nii lahkuda, et pole presidendi majakest näinud. Ma loodan, et see oli ikka õige maja:P Phoenixi park on lihtsalt tohutu!! Ja nagu meie pisikest Kadriorgu, ei suudeta ka toda täielikult korras hoida, nii et sumpasin läbi kõrge heina (öö otsa oli sadanud ja hommikulgi tibutas veel;P) lühemat teed pidi, aga väga lähedale nagunii ei lastud.
Eile õhtul olin korraks CS järele vaadanud, ega uudiseid pole. Üks Dublinis viibiv rootslane/itaallane pakkus välja, et võiks kohvi jooma minna, nii et pidin pargist piisavalt vara tagasi jõudma, et veel õigele bussile ja parasjagu õigeks ajaks lennujaama jõuaksin. Jõudsin. Pargist tagasi, juttu ajama (tundsin end erilise latatarana..) ja ka lennnujaama. Aga vahepeal nägin veel teel neid toredaid inimesi, kelleks ma peaaegu oleksin saanud:D Ma lihtsalt ei saa, nad on nii ägedad!! Äkki järgmisel suvel…;) Kuna olin enne ülisoodsalt endale tänavamüüjatelt 12 banaani soetanud, ja ärasõiduni oli vaid mõni tund aega, siis andsin fundraiser J.’le ka kaks banaani, et äkki meelitab endale mõne heategija lisaks:P Sain veits taustinfot ka, aga kuna mul polnud aega oodata, millal nende lõunapaus hakkab, siis see vestlus jäigi vaid kümneminutiliseks. Aga loodan neid selle kuu jooksul veel näha:)

Lend, muide, jäi väljumisega 40 minutit hiljaks. Aga kuna mul oli vaja enne kõik kotid tühjaks süüa-juua ja osa asju ära visata (nagu see “uus” valge pluus nt:P) ja igasugu muud jahmerdamist oli ka veel (Dublini lennujaamas on paras kaos, võimalik et ümberehituse pärast), siis polnudki aega arvutit välja koorida. Ja mu põrsakujuline kott lubati läbi:) Aga seda kogu mu Wicklow materjale ohverdades :(

Igatahes, Bristolisse lennates üritasin aru saada, mis kohal me parasjagu asume, aga ta keerutas muudkui ringi, nii et ma ei saanudki aru, kus need lõigatud külgedega järvekesed seal mägede vahel siis on. Lennujaamas oli toredalt palju infot. Kasulik brošüürikene busside kohta, kus kogu ajakava, hinnatabelid, marsruudikaart ja veel linna kaart ka:) Oleks igas kohas nii hästi organiseeritud, poleks mul üldse põhjust muretseda.

Hiljem lisatult:
Oma majutaja Timiga kohtusin bussijaamas, kuhu ta mulle pooljuhuslikult õigel ajal vastu sattus tulema. Siuke laheda oleku ja vaba jutuga tüüp. Äsja ülikooli lõpetanud ja pärast pikka tööotsingut tööl mingis kohas, mis talle väga ei meeldi ja kuhu ta pidi vaid kolmeks päevaks jääma, aga nüüdseks oli kolm nädalat möödas. Aga tema tüdruk Laura tegeleb parasjagu töö otsimisega. Ei ole see siinmaal ka nii lihtne midagi, kui tahta korralikku tööd, mis ülikooliharidusega kooskõlas.. Ja Laura kaksikvend Neil(kes oli ka Timi hea sõber ja klassivend)oli selline, et ma ei saanudki lõpuks teada, mis tööd ta nagu ametlikult teeb, aga igatahes oli nende majas üks tuba, kus seisis kõikvõimalikke pille. Nii tore oli, et nad nii perekondlikult elasid:) Õhtuti tegid koos süüa ja küpsetasid. Neil tegi ükskord näiteks superhea apple crumble'i!! Maja oli ka hästi hubane ja valgus langes headest nurkadest. Vannitoas, mis asus ülemisel korrusel, oli katuseaken, mis tegi kogu vannitoa mõnusasti helgeks. Ühesõnaga väga tore oli kõik!:D Bristol jättis üldse väga avara ja helge-valge mulje. Eks see ole vist ilmade "süü" ka veits, aga sellegipoolest. Sadas ainult korraks, ja selle kannatasin ka katusenurga all oodates kenasti ära. Bath muide jättis ka väga hea mulje! Ma mõtlesin, alguses, et mis ma neid rooma vannikesi ikka vaatama lähen üldse, käin parem niisama ringi. Ja kuna just tol päeval oli tapvalt soe (sain oma esimesed päevitusrandidki), siis see ringijalutamine muutus nii väsitavaks, et õhtupoole päikese taandumise aegu otsustasin ikka muuseumis ka ära käia. Ja minu suureks üllatuseks oli see vägagi asjalik. Eriti see audiogiid, mis rääkis kõiksugu põnevaid asju. Näiteks et sealt vannide (mis nende kohta eesti keeles tegelikult öeldakse? ongi lihtsalt nii labaselt või?) põhjast on leitud ilusaid värvilisi kivikesi, millest mul ka pilte on (aga mille nime mul meeles pole), ja sinna sattusid nad just sellepärast, et soe vesi lõi selle kinnitusaine, millega nad sõrmuste küljes olid, lihtsalt lahti:) Igasugu muid põnevaid detaile räägiti ka, aga minu mälu ju... Ja eks ajaloo kohta oleks ka kindlasti teada saanud. Mina lihtsalt kujutasin ette, kui mõnus oleks seal nüüd(selle palava päeva õhtul) lösutada ja dionüüsiat pidada:P

Aa, Bristolist pärit UK tuntuima graffitikunstniku Banksy näitusel käisin ka. Ta ei tee mitte ainult graffitit, vaid ka lihtsalt igasugust ühiskonnakriitilise tooniga värki. Väga paeluv ja geniaalne. Ja eriti äge oli see, et lisaks tema tööde saalidele oli kogu muusemi peale laiali laotatud teatud töid, mis sinna algupäraselt ei kuulunud, nii et ka kuivade topiste vaatamine muutus palju põnevamaks, kui nende hulgast midagi kiiksuga otsid/leiad. (Ja näedsa, temast räägitakse isegi Eestis;)

Kokku olin Bristolis siis saabumispäeva õhtu(käisime ühes väga stiilses pubis gig'iõhtul), kaks tervet päeva ja neljanda päeva hommikul läksin taas lendu. Aa, ühe Bristolis elava prantslasest CS'iga sain ka kokku. Tal oli kaasas ka itaallasest majanaaber, kes inglise keelt ei rääkinud, ja natuke pärast kohtumist saime tema teise majanaabriga (prantsuse neiu) kokku. Flavi oli natuke svipsis, aga ülilahe:D Ta olevat selle õppeaasta Bristolis viivinud ja postdoktorit teinud. Neil on töökaaslastega(mingi 15kesi) komme igal reedel pubisse lõõgastuma minna. See on siin üldse paljudel kombeks... Vabalt võtmist ja lõõgastumist on päris palju. Nii et ma mõtlesin kohe kergendatult tagasi, et vähemalt nenedega võrreldes olin ma kevadsemestril ikka veel väga asine:P

tagantjärele Dublini lõpuots (mingi poolik kirjutis)

Täna käisin mägedes ronimas. Tõeliselt võimas! Kuna tulin hommikul koos Jeaniga kodust välja, oli äratus 6.35. Siis käisin veel mööda kesklinna ringi ja otsisin omapäi neid kohti, kus koos käidud. Leidsin ka;) Buss läks 11.30 ja võttis umbes poolteist tundi, et “kahe järve vahele” jõuda:p Ilm oli lihtsalt vapustavalt ilus, nii et mu uuekaheeurose valge särgiga, mille sooja tõttu ostsin, oli veel palavgi. Ja hea on, et lühikesed püksid ikka kaasa võtsin. Tegelikult oleks võinud juba poole kaheksa ajal hommikul niimoodi ringi käia. Igatahes, see oli ikka väga äge ronimine täna ja eks ma kunagi panen kuhugi ka pilte neist mägedest. Üleval olles oli selline tunne, et siruta vaid käed välja ja tunnedki taevast. Ja milline mõnus fiiling füüsilisest pingutusest! Need mäed olid Dubrovnikust veits kõrgem klass, kuigi enamus tõuse olid lauged (paksudele ameeriklastele sobilikud:P) siis see kõige vägevam oli ikka päääris järsk. Ja arvake ära, kus ma praegu istun ja kirjutan seda? Bussis. Jah, tarkpea võttis läpaka kaasa:D Mägironimiseks. Aga see tundus kõige ratsionaalsem ajakasutuse mõttes. Ja tegelikult oli plaanis seda nii enne kui pärast trippi linnas veel kasutada. Siis saan õhtul kodus veel asju pakkida ja muud uurida. Bristoli jaoks on küll inimene põhimõtteliselt olemas, aga mingeid lähemaid juhtnööre või kokkusaamiskohta/aega pole, nii et… Mõnes mõttes on kohe kahju edasi minna, siin on nii mõnus. (Mul on väike plaan paarile festivalile tulekuga seoses, kui lennupiletid klapivad..;P) Igatahes on see ikka parem variant kui see, et jään senikauaks kui enam ei meeldi:P Homseks hommikuks olen jätnud veel Phoenixi pargi, siis on enam-vähem peamised asjad nähtud. Muuseumid jäävadki minust puutumata! Eelmisel korral vaatasime paar kunstigaleriid üle, Guinnessi ka ja ukse pealt ka Jamesoni tehase. Kõiksuguste fassaade on ka vaadatud. Seekord on rohkem siuke looduse ja vaba õhtu nautimise reis.Ma armastan seda rohelust ja parke siin:) Avastasin täna lisaks põhilistele lösuplatsidele veel St Patricku kiriku juures imeilusa aiakese.

Nii lahe on vaadata, kuidas lambad ja lehmad ja hobused mööda vuhisevad:P Kusjuures, ajastus on täna lihtsalt super – kogu ronimise jooksul oli päike väljas või vähemalt lihtsalt ilus ja soe, nüüd alla jõudes läks jahedaks ja praegusel hetkel pillub vahelduseks pisaraid lausa.

Eilsest ka veits.. Kuna ma polnud eriti jõudnud mõelda, mida millisel päeval kõige kasulikum teha oleks, läksin lihtsalt hommikul vara välja, käisin linnas niisama ja poodides (kolm õhukest asjakest ikka ju mahuvad vast, ja kui ei mahu, siis jätan osa J.kätte, et küll toob ära, kui kunagi külla tuleb või äkki lausa Shannonis olles ).
Igatahes, pärast varahommikut jõudsin siis lõpuks rongijaama ja hakkasin vaatama, kuhu minna tasuks. Leidsin, et võiks DARTiga sõitmist proovida ja võtsin edasi-tagasi pileti Bray’sse. DART jättis väga mõnusa mulje, midagi metroolaadset, ainult et maa peal. Aga päris tavaline rong nagu ka ei tundunud. Sõitis ägedalt mööda kallast ja kuna mul oli kunagisest ajast üks hea Dublini kaart, mille tagaküljel transpordiliinid (v.a bussid), siis oli tore jälgida ka. Luasega on nüüd veel sõitmata ainult. Aa, seekord jäi tavalise rongiga sõitmata, omast lollusest natuke:P Aga ega see väga ei morjendanudki. Sest käisin vähemalt Powerscourti aeda vaatamas. Päris kena oli. Kuigi ekstra selle pärast ma küll nüüd sinnakanti sõitma ei hakkaks, kui just teel poleks või väikelinnast küllalt ei saaks. Kui oleks päikest võtta saanud, oleks võinud muidugi lihtsalt seda päev otsa tehagi, aga.. Infopunkti tädi oli nii tore ja abivalmis ja jagas mulle igasugu tarkust ja isegi ühe Wicklow mägede DVD.
Oeh, kõrvad lähevad lukku siin kõrgustes bussiga sõites. Ja süda läheb pahaks samal ajal kirjutades. Nii et praegu lõpetan. Minu taga istuvad mingid kolm ameeriklastest preestrit..

olen loll, jajaa

Telefoninumbreid ei tasu ikka ainult telefoni sisse panna. V]ib juhtuda, et see ei n'ita sulle vajalikku numbrit vajalikul hetkel (s]numit saatma hakates lihtsalt polegi numbrit aadressiraamatus) ja siis sa loomulikult ei usalda oma m'lu, et sa selle kindlasti sisse panid. V]i arvad, et 'kki ei vajutanud "save". Ja siis sa otsid m;;da linna(kuhu kolm minutit tagasi esimest korda saabusid) taga, kust internetti saaks, sest kiirustamisega polnud muidugi mahti ja m]istust see nr endale paberile [les kirjutada. Ja siis sa leiad [he tasulise netipunkti, v]tad selle numbri ja hakkad seda uuesti telefoni panema, ja avastad, et teises kohas on see olemas k[ll!! Urrrr... sellistel hetkedel pole ma enda suurim s]ber.. Aga muidu on siiiani k]ik super:) Kui aega saan, kirjutan Bristoli osa ka l]puni. N[[d olen igatahes Belfastis.

Ja sorry-sorry-sorry, ma pole siiani [htki postkaarti kellelegi saatnud:(

Tervitades,
S.

ümber tõstetud eilne (ehk siis T 30.juuni)

Täna käisin mägedes ronimas. Tõeliselt võimas! Kuna tulin hommikul koos Jeaniga kodust välja, oli äratus 6.35. Siis käisin veel mööda kesklinna ringi ja otsisin omapäi neid kohti, kus koos käidud. Leidsin ka;) Buss läks 11.30 ja võttis umbes poolteist tundi, et “kahe järve vahele” jõuda:p Ilm oli lihtsalt vapustavalt ilus, nii et mu uuekaheeurose valge särgiga, mille sooja tõttu ostsin, oli veel palavgi. Ja hea on, et lühikesed püksid ikka kaasa võtsin. Tegelikult oleks võinud juba poole kaheksa ajal hommikul niimoodi ringi käia. Igatahes, see oli ikka väga äge ronimine täna ja eks ma kunagi panen kuhugi ka pilte neist mägedest. Üleval olles oli selline tunne, et siruta vaid käed välja ja tunnedki taevast. Ja milline mõnus fiiling füüsilisest pingutusest! Need mäed olid Dubrovnikust veits kõrgem klass, kuigi enamus tõuse olid lauged (paksudele ameeriklastele sobilikud:P) siis see kõige vägevam oli ikka päääris järsk. Ja arvake ära, kus ma praegu istun ja kirjutan seda? Bussis. Jah, tarkpea võttis läpaka kaasa:D Mägironimiseks. Aga see tundus kõige ratsionaalsem ajakasutuse mõttes. Ja tegelikult oli plaanis seda nii enne kui pärast trippi linnas veel kasutada. Siis saan õhtul kodus veel asju pakkida ja muud uurida. Bristoli jaoks on küll inimene põhimõtteliselt olemas, aga mingeid lähemaid juhtnööre või kokkusaamiskohta/aega pole, nii et… Mõnes mõttes on kohe kahju edasi minna, siin on nii mõnus. (Mul on väike plaan paarile festivalile tulekuga seoses, kui lennupiletid klapivad..;P) Igatahes on see ikka parem variant kui see, et jään senikauaks kui enam ei meeldi:P Homseks hommikuks olen jätnud veel Phoenixi pargi, siis on enam-vähem peamised asjad nähtud. Muuseumid jäävadki minust puutumata! Eelmisel korral vaatasime paar kunstigaleriid üle, Guinnessi ka ja ukse pealt ka Jamesoni tehase. Kõiksuguste fassaade on ka vaadatud. Seekord on rohkem siuke looduse ja vaba õhtu nautimise reis.Ma armastan seda rohelust ja parke siin:) Avastasin täna lisaks põhilistele lösuplatsidele veel St Patricku kiriku juures imeilusa aiakese.

Nii lahe on vaadata, kuidas lambad ja lehmad ja hobused mööda vuhisevad:P Kusjuures, ajastus on täna lihtsalt super – kogu ronimise jooksul oli päike väljas või vähemalt lihtsalt ilus ja soe, nüüd alla jõudes läks jahedaks ja praegusel hetkel pillub vahelduseks pisaraid lausa.

Eilsest ka veits.. Kuna ma polnud eriti jõudnud mõelda, mida millisel päeval kõige kasulikum teha oleks, läksin lihtsalt hommikul vara välja, käisin linnas niisama ja poodides (kolm õhukest asjakest ikka ju mahuvad vast, ja kui ei mahu, siis jätan osa J.kätte, et küll toob ära, kui kunagi külla tuleb või äkki lausa Shannonis olles ).

Igatahes, pärast varahommikut jõudsin siis lõpuks rongijaama ja hakkasin vaatama, kuhu minna tasuks. Leidsin, et võiks DARTiga sõitmist proovida ja võtsin edasi-tagasi pileti Bray’sse. DART jättis väga mõnusa mulje, midagi metroolaadset, ainult et maa peal. Aga päris tavaline rong nagu ka ei tundunud. Sõitis ägedalt mööda kallast ja kuna mul oli kunagisest ajast üks hea Dublini kaart, mille tagaküljel transpordiliinid (v.a bussid), siis oli tore jälgida ka. Luasega on nüüd veel sõitmata ainult. Aa, seekord jäi tavalise rongiga sõitmata, omast lollusest natuke:P Aga ega see väga ei morjendanudki. Sest käisin vähemalt Powerscourti aeda vaatamas. Päris kena oli. Kuigi ekstra selle pärast ma küll nüüd sinnakanti sõitma ei hakkaks, kui just teel poleks või väikelinnast küllalt ei saaks. Kui oleks päikest võtta saanud, oleks võinud muidugi lihtsalt seda päev otsa tehagi, aga.. Infopunkti tädi oli nii tore ja abivalmis ja jagas mulle igasugu tarkust ja isegi ühe Wicklow mägede DVD.

Oeh, kõrvad lähevad lukku siin kõrgustes bussiga sõites. Ja süda läheb pahaks samal ajal kirjutades. Nii et praegu lõpetan. Minu taga istuvad mingid kolm ameeriklastest preestrit..

Algus

Heihopsti!

Jõudsin vaatamata sekeldustele Tallinna lennujaamas siiski veel reedese päeva jooksul Dublinisse. Aga seda mitte läbi Oslo, vaid hoopis paljukardetud Frankfurdi. Polnud ta midagi nii hull!! Noh, suur tõesti (lennukiaknast piiludes oli lennujaam nagu ise eraldi linn, ja kui tõesti kõik need saarekestena asuvad majadeklastrid moodustasid kokku Frankfurdi linna, siis oli see ikka tohutu!), aga mis vahet seal tegelikult ikka nii väga on, kui ka väiksem ja võõras lennujaam oleks olnud (ja ega “tuttavad” lennujaamadki päriselt tuttavad olla ei saa, võib-olla vaid Shannoni mõõtu..) – nagunii juhindun mina alati sildikestest. Ja nagu ajalugu on näidanud, ongi nii kasulikum:P
Kusjuures, kui juba laterdama hakata, siis sain seekord L.Meri lennujaamaga ka natuke rohkem tuttavaks – toidutalongidest oli ikka kasu;) Ja kuna Lufthansa pakub teatud kellaaja lendudel ka süüa, siis oli vahepeal tunne, et ongi mingi söömispäev. Istusin esimesel lennul ühe 70+aastase prantsuse tädi kõrval “douze A” kohal. Kuna ma vahelduva eduga aknast alla vahtisin ja tukkusin, siis ühel hetkel ärgates oli mulle igasugu nänni lauale laotatud. Ja prantsuse tädi pakkus oma käsi desinfitseerivat vedelikku enne söömahakkamist:D Väga tore.
Anyway… Kuna ma vaatasin ühe kellaaja omavahetatud piletil veits mööda, siis tekitasin oma host J.-C.’le natuke segadust ja nii kohtusime ikka The Spire juures. Nagu juba kirjadest mulje jäi, on ta tõeliselt tore ja nii me siis kampamegi ringi nagu sukk ja saabas. Ja saan kõik oma Dublini ööd ka tema juures elada, isegi võtme sain, kui ma äkki homme Wicklow’sse ei peaks minema ja tema äkki enne töölt tagasi ei jõua, kui koju tahan:P
Eile käisime pikad tiirud linna peal ja ostsime talle uued teksad. Ta näitas mulle ühte üliägedat poodi, mis oli läbi nelja korruse ja seal oli igasugu sisustuspudi-padi ja riieteosakonnad jms. Ja seal mängis nii hea muusika, et ma lihtsalt pidin müüjannalt küsima, kes laulab. Ja kuna ta kohe ise seda öelda ei osanud, hakkas ta kõigile helistama ja siis ma tundsin end nii süüdi.. ja siis ta näitas ette, milline letilolevatest plaatidest mängib (üks Nina Simone’i tribuut). Üldse oli selles poes kahju, et ma ainult seljakotiga tulin… Temple Bar’i (siinkohal piirkonna) turul ka. Ja siis ühel boheemlaslikul tänaval, kust ma endale järgmisel korral seeliku ostan. Kuna tegime igasugu haake, kadus mul mingil hetkel orientatsioonitaju ära, nii et sellele põhilisele toiduturule, kust me S.ga eelmisel korralgi läbi jalutasime, ei oskaks ma ikkagi ise minna L Üldsegi pole Dublin nii väike ja lihtsa planeeringuga midagi, kui kõik räägivad! Või olen ma lihtsalt lootusetu juhtum.. Kuigi..J. oli küll imestunud, kuidas ma mõnda kohta minna oskasin, kui ainult korra läbi olin käinudJ
Oh, tegelikult on ikka nii mõnus tunne „kodus tagasi” olla. Kuigi ma pole siin ju elanudki!:P Aga kohutavalt kodune on, kuigi nii võimatult teistsugune sellest, mis minu mälus Iirimaa koha peal asus. S. – meie International Bar ja valge kuuma šokolaadi Butlers on täitsa omal kohal alles:D See koht ka, kust sa piparmünditeed piimaga jõid:P
Naljakas kohe, kuidas linna toitlustusasutuste järgi mäletada, hehee.
Esimesel hommikul(st L) läksime kohe Spire juures ühte kohvikusse. Mmmmm..teepott, piimatopsik, fruit scone ja mustsõstramoos:P Ennelõunal läksim kohvile Bewley’s kohvikusse –jah, sellesse tuntusse. Niisama vaatasime Temple Bar’i ka üle – selle „suitsunurk” oli lihtsalt vapustav lilli täis sisehoovi väliterrass. Õhtusöögile läksime ühte hektilise sisekujundusega ameerikapärasesse kohta, kus mu elu parimat ja hiigelsuurt Caesari salatit pakutakse!:D Ägisedes lahkudes jalutasime veits ringi, leidsime ühe põneva hoovituru, kus lisaks muule müüdi ka münte ja nii ma ostsin endale ühe 1911 aasta inglise ja ühe 1928 aasta iiri ühepennise:) J. üritas kuskil kohas oma peeso eest ka midagi osta, aga ei läinud läbi:P
Igatahes, veeresime siis oma punnis kõhtudega Trinity hoovile ja lösutasime ülikaua seal muru, kus olid sildid, et sellel ei peaks käima. Aga noh, vaevalt on olnud mõnda valgusfoori, millest mind punase tulega üle poleks sikutatud:P Mis sest siis! Muide, seal lösutades oli väga põnev jälgida inimesi, kes kaaskurjategijatena seda muruplatsi tallasid – küll oli turiste, kes olid Books of Kells’i vaatamast tulnud ja teisi, kes üritasid juba suletud ustest sisse trügida; lapsi, kes isadega palli mängisid; noori iirlasi, kes lihtsalt piknikulikult peesitasid; vanapaarikesed platsi ääres pinkidel istumas ja ühed ameerika lapsed (Anna ja Eric), kes just meie lähedal hundirataste, kukerpallide ja kätel seismisega üksteist üle trumbata üritasid. Oli lihtsalt uskumatult ilus õhtupoolik, nii et sai lausa kõhtu päevitada. Õhtul läksime pubituurile ka, aga Bulmers ei maitse mulle miskipärast enam samamoodi nagu varem, nii et ühes kohas tellis J. ootamatult punast veini:P
Täna magasime poole lõunani ja siis käisime ühes superägedas hiina buffeerestoranis söömas, kus on süsteem „söö palju jõuad” kindla summa eest. Ja see oli niiii hea! Kuigi nö rootsi ajast (kes teab, see teab:P) võiks mulle selge olla, et ei saa kõike proovida, mida pakutakse, siis..no kuidas ma jätan proovimata!:P Ja seda masinast vajutatavat jäätist käisime korduvalt kangutamasJ Et me jälle samas olukorras väljusime nagu eilegi, võtsime ette päris pika jalutuskäigu. Seekord botaanikaaeda.. Ma pole siiani Tallinna omasse jõudnud, aga no Tartu oma on vast sama suur pindalalt kui ainuüksi sealsed kasvuhooned kokku..Ja milline roosiaed ja pargiosa.. Sokrates valvas ka;)
Tagasiteel ostsime süüa ja kuna hakkas vihma sadama, siis vaatasime mingit filmi. Nüüd käis J. veerand tundi all (neil on selline kummaline maja, kus välisuksest tulles on koridor, sealt korrus üles on tema tuba ja veel kaks ja üks vannituba, veel korrus kõrgemal ülejäänud kolm tuba; köök, telekatuba ja väike hoovipealne asuvad all „keldris”) ja saabus hiiglasuurte pasta carbonara taldrikutega üles. Mu ainuke reaktsioon oli „Oh, Jesus!”...
Aa, seda veel, et interneti koha pealt on iirlased ikka jätkuvalt kitsid. Igaühel on oma, mis kuhugi ei ulatu ja koodide all (ok, see on veel normaalne), kohvikutes-pubides on paljudel juhtudel siuke nett, mis muidu on tasuta, aga pead end ise kuidagi Eircom’i, Vodafone’i vms kontoga sisse logima, ja J. maja wifi on nii seadistatud, et on vaid kindlatele IP aadressidele ühendatav. Tema arvuti on aga prantsuse klaviatuuriga, mis tähendab, et kõik asub vale koha peal, ja ma ei suuda lihtsalt ära harjuda, et a asemel pean q kohale vajutama ja et m’i asemel pillub muudkui komasid. Nii palju siiski sain, et kiirkorras kaks lauset teistele CS tüüpidele vastata. Järgmised kaks sihtkohta (Bristol ja Belfast) on käpa all ;) Seda romaani kirjutan aga oma arvutis, et see siis üle tõsta ja üles panna.
Üldjoontes on endisest Paanika-Jaanikast saanud vaba elunautija. Ja kõik on kõige paremas korras. Loodame, et homseks on ilm jälle ilus, nii et mul tasub minna kas Bray’sse päevitama või Wicklow mägedesse matkama. Sest ega nii väga palju aega polegi jäänud, aga nii paljut tahaks veel näha..

Palavate kallistustega,
Suile Baile Atha Cliath

njaa

Eks ta arvata oli, et kui S. läheb Iirimaale, ei saa ju ometi kõik asjad plaanipäraselt minna...:S Nii ma siis tõusengi (loodetavasti!) 7.50 asemel hoopis 18.40 ajal õhku.

mine mine

Hei!

Mõtlesin, et kirjutan midagi veel kähku enne ärasõitu. On tore olnud. Põnev, pinev ja pingeline, aga tore. Ja eks samu omadussõnu saab arvatavasti ka terve järgmise kuu kohta kasutada:P

Käsil on viimased asjaajamised. Vana toa sain ära antud, omanik oli loomulikult väga kurb, et ma lahkusin. Asjad on peaaegu pakitud - seda küll juba mõnda aega, aga pidevalt tuleb midagi meelde, mingid pisiasjad, milleta hakkama ei saa. Varusin oma loodetavatele host'idele nänni ka, ehk ei sula ära.

Üritan vahepeal siia ka mõned pildid riputada, kui kuskil aega ja netti leidub. Ja usun, et tuleb nii mõnigi pikk sissekanne, sest ööd on ju pikad:) Ja kirjutamiseks pole paljut vaja. Tehniliselt vähemasti.

Jään teid kõiki igatsema ja loodan, et tagasi olles tahab vähemalt keegigi mind veel näha. Võiks ühe mõnsa pildivaatlusega teeõhtu teha, E.'ga leppisime eile Baltas juba pooleldi kokku selle:)

Kirjutame-joonistame,

S.

PS! How many disabled adults are travelling? - 1

Stressipallike peab vist ise ülevalt Invernessist Glasgow'sse veerema hakkama:S

moving

Massaaži tahaks. Hirmsasti kohe. Väsinud olen. Sest pidevalt on sada asja ajada. Aga midagi nagu tehtud ei saa. You're moving too fast for me.. Laused on ka kahesõnalised kohe..

Olen enamuse oma kolast nüüd ühest kodust teise jõudnud viia. Aga on täpselt selline etapp, et uues on kõik asjad kastide ja kottidega nurka laotud ja kardetavasti ei ole mul nendega enne augustit võimalik tegeleda, vanas toas on aga kogu hubasus laiali lammutatud ja üksikud kuhilad vedelevad veel ebamääraselt mööda põrandat, nagu oleks neist keeristorm üle käinud, ning kõik kardinapuud ja kapiuksed on täis riputatud riidepuid. Eile tekkis uude koju mingi täiesti spontaanne kokkusaamine, nii et võib öelda, et soolaleivapidu on peetud. Võin "rahus" minna..

Kui te tahate oma valgeid asju kollaseks värvida, siis ma just avastasin ühe hea mooduse! Päris ühtlane jäi ka:P Lambad ei peagi ju valged olema.

8

Ma pole kunagi ühe päeva jooksul nii palju lennupileteid ostnud! Arvatavasti tuleb vähemalt üks veel osta, aga ma ei suuda leida head diili (no sama head, kui kõik need "kohalikud" jupid, ma ei loodagi, aga midagigi sarnast) siia tagasi saamiseks. Nii et midagi ei juhtu, kui ma peaksingi lõpuks Liverpool-Manchester-Leeds kanti jääma;)

Mul on nüüdsest kaks kodu korraga! Või noh, Tallinna-välistega kokku palju rohkem veel. Homme Üritan osa asju ära kolida ja siis vist lõunapoole minek, et järgmisel nädalal jälle tagasi olla ja veel enne minekut uus kodu natukenegi omaks teha.


Täna öösel peaks vist magama ka.. Muidu jään homme T. kaitsmisel tukkuma:P

palun

Ma viskasin praegu tühja ploomimahlapaki oma voodil istudes ilusa ümara kaarega otse prügikasti:D Tuli tahtmine sellest kellelegi teada anda, aga vaevalt mõni normaalne inimene selles ajavööndis mind väga kuulda tahaks:P Ja isegi need kaks tundi taga olevad magavad juba mitu tundi õilsat und.

Mul tuli meelde, et mu arvutikene elab juba üle aasta vales ajavööndis. Eks sellepärast tulevad postitustele vist ka valed kellaajad (kuigi ma polegi kontrollinud, kui aus olla).

Igatahes, ma olen täna lihtsalt väga elevil ja hüppan siin ümisedes ringi. Ma nii looooodan, et miski ei riku seda ära. Reede õhtul teen "ametliku" ettekande, et mis ja kus ja millal.

Ja oi, kuidas mulle mu voodi täna meeldib:D Kõik need prinditud kaardid ja kalendrid ja päevasest tegutsemisest vedelema jäänud cd'de hunnikud, teisel pool Csikzentmihalyi "Kulgemise" ja Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psühholoogia" vahel Evelyn Waugh oma "Allakäigu ja langusega", naabriteks Top 10 Dublinist ja National Geographicu kunagisest vettimisest lookas "Ireland"... Nimekirju ei saa ka muidugi ära unustada ja siis mu tähtsat noolekestega paberit:)


Ohhhh!!:)


Have you gone completely mad??!! - Oh yes!


Mitte et ma neid asju muudmoodi kui naljaga vaataks, aga mõnikord lihtsalt on sobivad..
Today's fortune: To know the road ahead, ask those coming back.

juukseid lõikasin õigel ajal

Today's fortune: If you want someone to keep your secret, first keep it yourself

Nii et räägin siis, kui kõik ametlik. Aga tänasega said mitmed asjad selgeks, nii head kui halvad..

Ainuke, mis neutraalne ja nüüdseks kindel, on see, et 26.juunil lendan ära ja loodan, küll väikeste sahkendamistega, lõpuks siiski Dublinis maanduda.