house of dreams

Kui nii Bristol kui Belfast olid väljaspoolt tulijatele mõelnud ja mingeid tutvustavaid paberikesi välja riputanud, kus linna kaart vms peal, siis East Midlands oli üks paras auk. Leidus mingi bussiaegade paber, aga nali on selles, et lennujaam asub kolme linna lähedal. Ja silte nad kuigi palju ei armasta. Suund bussidele näitas lihtsalt uksest välja, seal aga ühtegi bussipeatuse silti ei paistnud. Infolauast küsides tuli välja, et Nottinghami bussid väljuvad hoopis eemalt ümber nurga puude tagant:P Olin oma host'iga kokku leppinud, et tulen maha peatuses nimega Trent Bridge, nii et bussi astudes küsisin igaks juhuks, kas ta ikka seal peatab. Ja eeldasin, et siis peatab ka:P Aga bussis oli peale minu veel viis inimest ja neli märgitud peatuskohta ei paistnud kunagi kätte jõudvat, aknast paistis vaid igast suvalisi bussipeatusesilte. Nii et lõpuks maandusin ikkagi viimases peatuses kesklinnas:D Tuli välja, et Trent Bridge'i peatuses on väljas hoopis silt Victoria Embankment. Helistasin siis Willile, et sorry, panin mööda. Ta kohe rõõmsalt, et ära muretse, ma olen rattaga, jõuan varsti sinna. Ja siis mõne aja pärast veereski üks afrolokkidega tõmmu poiss kohale:D Jalutasime kodu poole, mis asub ma ei tea kus (juttu ajades on siuke jama, et unustad jälgida, millest mööda läksid). Ta on eriliselt vaba olekuga ja siuke veits kuu pealt:D Märkasin umbes viie minuti jooksul, et tema laused on kohutavalt loomingulised ja voolavad. Ja nagu ülearu loovatele inimestele kohane, juhtub temaga pidevalt igasugu kummalisi apsakaid. Kui poodi minnes ratast lukku pani, jäi näiteks i-podi juhe ka luku vahele. Ja poest tulles jalutasime mõlemad lihtsalt ilma rattata minema:P Kohutavalt naljakas inimene. Ja kodu on neil ikka ülisassis! Aga on kuidagi nii loomulik ja sobib neile. Majas elab veel neli inimest: Bennet (tüdruk, kellel ongi selline imelik eesnimi), Speakman(tüdruk, keda kutsutakse perekonnanime järgi), Dowdy(kelle perekonnanimi on liiga keeruline (Dowdeswell vms), et seda kasutada ja mugavnes lihtsuse mõttes, ja Baby-Tom, keda ma pole veel näinud, aga kuulduste järgi on ta suurt kasvu ja joob koguaeg teed;) Õhtul istusime elutoas ja vaatasime UK supermodelli lõppu lakkamatu jutuvada saatel. Ma pole ammu näinud, kuidas inimesed nii sundimatult elavad ja räägivad lihtsalt kõike, mis pähe tuleb, kusjuures see on veel väga intelligentne jutt ka. Olles täiesti kained, muide. Aga eks (loov lähenemine kõigele) see on vist õige tudengi kirjeldus:D Will teeb näiteks ülikoolis doktorit praegu, omamata igasuguseid ambitsioone olla korralik ja asjalik teadlane, vaid lihtsalt kõike teada tahtes ja olles boheemlaslikult hajameelne ja kergesti ühelt sihilt teisele suunatav(see olevat düslektikutel tavaline). Kontrast on kohutavalt suur võrreldes eneseteadlike staatust jälgivate keskkõrgklassi kodanikega, kellega Belfastis õhtusöömal (jube hea NZ Sauvignon Blanc oli, muide) käisin. Ma ei oskagi otsustada, kui mul oleks valida nende kahe elu vahel, kumba võtta (ma tean, et ma joonistasin praegu pildi suuresti Nottinghami boheemide kasuks, aga ma vist ei suudaks tegelikult üle kolme päeva sellises kaoses elada:P). Olen kaotanud oskuse midagi hukka mõista või heaks/halvaks tembeldada. Kõik on lihtsalt loomulik elu osa. Ühed ühtmoodi, teised teistmoodi. Igas on nii head kui halba, aga on raske koguseid kaaluda, kui et oska neid eri anumatesse lahterdada. Nii ma siis naudin edasi. Lihtsalt kõige nägemist. Ja see on ikka väga võimas kogemus:D

Muide, vennake, kas sina tead midagi Wii mängudest? Mängisime eile elutoas bowlingut, kui olime endale karakterid "meisterdanud", ja see oli üle ootuste äge. Puldiga vehkides:D