Mul muudkui kummitab see lause peas. Võimalik, et olen seda siin juba varem maininud, sest eks ta tuleb suht iga kord, kui on mingid dilemmad "loomingulistes" töödes. Ma ei teagi, kes selle välja ütles esimesena. Äkki Ilmar Raagi käest saaks teada...
Igatahes, ma ei taha kuidagi loobuda oma kõige lemmikumast kohast kogu töös, kuigi saan väga hästi aru, et selle teemassesobitamiseks peaks lugejal olema sama võimas seoste tekitamise device peas, kui minul.. Ja üleüldse oleks kogu jutt sobilikum kasvatuspsühholoogiasse, aga ma lihtsalt ei oska oma aju ümber lülitada sellele lainele, kus talle jääks "näppu" need asjad, mida vaja, mitte need, mis teda niisama huvitavad.
Kui kellelgi on efektiivseid mooduseid keskendumishäirete kaotamiseks välja pakkuda, siis palun, öelge mulle ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar