Belfast

Belfasti lennuga oli naljakas lugu. Sattusime hommikul putru keetma ja teed jooma ja kokaraamatuid lappama ja nii ma siis väljusingi kodust piisavalt hilja, et napilt lennujaamabussile jõuda(mis oli niigi 20 minti hiljaks jäänud). Ja siis kotikontrolli troppis järjekorras olid mul närgid päris püsti, kui värava sulgemiseni oli üks minut jäänud:P Aga kõik asjad on vangerdatavad ja venitatavad, nii et tegelikult jõudsin vabalt lennule. Ja üldsegi, pagasimõõtude pärast ei muretse siin küll keegi! Oleks ma teadnud, oleks 30 cm pikema ja sama võrra laiema koti kaasa võtnud, sest asjad lihtsalt ei taha kuidagi ära mahtuda. Paks põrsas aga ei taha üles kasti igas asendis mahtuda.

Igatahes, Belfasti jõudes oli siis see telefoninumbripaanika, millest kirjutasin. Siis kondasin mööda peatänavaid ringi ja uudistasin linna, kuni mu host vanematel külaskäimise ja ülikonnaproovi järel muga vaateratta juures kokku sai. Neville'il oli auto, nii et viskasime mu kotikese koju ära. Ja nagu ta mulle enne oli öelnud, asusime teele, et sõprade ringis õhtustama jõuda. Aga tuli välja, et me sattusime linna kõige uhkemasse restorani ja tema sõbrad olid keskealised riigiametnikest kolleegid, kelledest ühel sünnipäev oli. Tundsin end nagu "Jalgpallurite naistesse" sattununa.. Aga hea on, et mind ei hoiatatud ette, muidu oleksin äkki põdenud ka:) Ja mu kollane kapuutsiga kampsun oli koos tossudega lihtsalt ideaalne riietus:P Aga tegelikult tegi see kõik mulle lihtsalt nalja. Kõik olid nii kädistavalt sõbralikud ja toredad ja abivalmid. Samas jällegi lõõpisid üksteist vahetpidamata ning nagu hiljem välja tuli, siis olid lihtsalt kohutavalt silmakirjalikud. Ühel tähtsatest meestest oli kaaslaseks tüüpiline vananenud ameerika blondiin, kes oli minu meelest talumatult labane nii jutu kui üleüldise käitumise poolest, kuid kellega kõik väga kenasti käitusid. Järgmisel hommikul kui ühe Nev'i kolleegi juurde teed jooma ja scone'e sööma läksime, tuli välja, mida nemad temast tegelikult arvasid, ja nii mõnestki teisest. Aga eks see olegi siinse maailma oskus. Mind häirib kohati ka see pidev sama asja kordamine ja takka kiitmine. Kui sa oled juba korra öelnud, et see on 'just lovely', siis pole vaja seda ju veel kuus korda teha?!! Aga vaikust ju ometi olla ei tohi:P
Minul on küll väike 'silent period' peal. Ju vist kohanemisraskused. Teise keele omandamisest (kevadsemestri aine oli siuke) on meeles, et see on täiesti tavaline ja esineb kõigil (juttu oli siis lastest, kes on visatud võõrasse keelekeskkonda), aga on igaühel erineva kestusega. Aga sellest teadmisest pole just eriti kasu. Ja ma ei saa tegelikult aru, kas see on üldse keele tõttu või on see lihtsalt tavaline võõrastamine, mida ma ka emakeeles teeksin (või vähemalt oleksin teinud mõnda aega tagasi ja kuna teises keeles olen madalamal arengutasemel, siis nii peabki olema). Teatud seltskondades mul lihtsalt ei olegi midagi öelda. Ja teatud teemadel. Nad räägivad siin ikka kohutavalt palju kõiksugustest teistest inimestest ja kes see tollele on ja kust külast pärit jms (tore on, kui Mary nüüd Portadownis elab, aga mitte see Mary, kes enne Holywoodis nende naaber oli, eksole:P). Oi-oi kui palju uusi inimesi ma näinud olen! Esimese päeva õhtusöögile järgnes loomulikult ka edasi välja minemine. Hakkasin end juba väheke katkise grammofinina tundma, kui järjekordne tutvustamisvoor tuli. Esimene koht oli poolkohustuslik, aga kui teised ära koju läksid, suundusime am:pm'i (loe: eiemmpiiemmi;P), kus oli ka üks hästi lahe paarike. Tüdruk nägi kuidagi austraallaslik välja, poiss jättis kunstniku mulje. Siiralt toredad:)
Pühapäev oli täiesti kaootiline:P Hommikuse teejoomise järel (eelmisel õhtul kohatud inimestega veel mullist mulli välja pigistades ehk "oikuikenamaja ja kellemaalidneedilusadon") kihutasime edasi ühte randa grillima. Nevi õed pidid ka oma lastega tulema. Rannailmast oli küll asi kaugel, aga kuna olime kõik kola ja isegi grilli korstna kaasa vedanud, siis kannatasime ka tibutamise ära. Kui Gillian(Nevi minuvanune õde, kellel kaheksakuune laps oli) tööle joostes autovõtmed meile unustas ja me seda asju kokku pakkides avastasime, sis tegime väikse kiirenduse. Kuna hommikul oli juttu vaid grillimisest, siis tuli mulle jällegi üllatusena, kui sattusin korraga Nev'i vanematekodusse ja siis pärast nõo juurde, kus seekordne pühapäevane suguvõsakokkutulek aset leidis. Seal oli nii kohutavalt kirju seltkskond, et mul võttis lausa pildi virvendama. Kõige vanem kohalviibijatest oli vanaema, kellel oli 5 last, seitseteist lapselast ja 4 lapselapselast. Pluss veel kõigi partnerid ka, nii et siuke hunnik inimesi ikka... Ja ma oli ausalt öeldes väga üllatunud, kui erinev mõni inimene teatud olukordades olla võib). Tõeliselt naljakaks kujunes kõigile CS olemuse seletamine. Eriti kui NI aktsendiga öelduna kõlab 'couch' rohkem nagu 'kite'. Pärast suguvõsakogunemist sõitsime edasi, vaatasime lossi üle ja läksime ta sõprade juurde, kes kümneks päevaks Austraaliast koju olid tulnud ja nüüd tagasi sõitma hakkasid. Igalpool leidus eri vanuses titasid:P Sõprade juures oli tõesti tore:) Belfastis viibisin senisest kõige lühiajalisemalt, aga tundub, et see oli kõige intensiivsem aeg. Nägin nii palju erinevaid inimesi (vanusegruppide, sotsiaalse tausta ja huvide põhjal), erinevaid kodusid, elustiile. Päris elu! Just seda ma CS puhul armastangi, et sul on võimalus näha vaatamisväärsuste taha:) Ka keelepraktika oli parasjagu intensiivne, kuna nad on seal kõik väga jutukad ja tugeva kohaliku aktsendiga. Tahaks oma inglise keele variantide konspekti nüüd näha, et kas minu tähelepanekud ikka kattuvad sellega, mis ametlikult nende eripäradeks märgitakse.
Muide, kui enne vaid oletasin, et Iirimaal elatakse rohkem laiali üle kogu maakonna, siis nüüd sain sellele kinnituse. Sõitsime praktiliselt kogu Belfasti ümber asuva maakonna läbi sel päeval. Ja nende meelest elavad nad kõik nii lähestikku!:P

Viimasel ööl enne lendu kasutasin võimalust netis istuda ja järgmisteks peatuspaikadeks elukohti otsida. Vaatasin huvi pärast, kes Limerickis diivanit pakuvad. Ja täitsa lõpp, ma leidsin Paco üles!!:D Kirjutasin talle, et küsida, kas ta on sel ajal seal, kui mina tulen. Ja ta vastas et on küll. Jaet kuigi tal on siis kolm hispaania tudengit külla tulemas, leiab minu jaoks ikka mingi koha:) Oh, kuidas ma couchsurfingut armastan!!!

Hommikul enne lendu jätsin Nev'i asju pakkima (ta sõitis viienädalasele puhkusreisile, mis algab Horvaatiast ja siis purjetavad Kreeka saarte vahel jne) ja läksin linna peale. Seda polnud ma veel kuigi palju näinudki:P Kesklinnaosa on Belfastil suhteliselt väike ja imelihtsasti orienteerutav. Kondasin botaanika aia ja ülikoolihoonete vahel ringi ja olin peatänavale jõudes parasjagu läbi vettinud (sadas!), nii et sättisin end katedraali ette platsile, kus nüüd päike sillerdas, pingile istuma ja võtsin jalanõud jalast ja kuivatasin end päikese käes. Tee pealt olin ühe liitrise piparmündijäätise ostnud, arvestusega, et ülejääva osa saan lihtsalt ära visata enne lendu. Aga see oli niiii hea, et ma sõin praktiliselt kõik ühe korraga ära:P Ära viskasin hoopis oma ribadeks kõnnitud ja lirtsuvad papud, kui olin Urban Outfitters'ist uued asemele saanud. Ja üsna pea asutasingi lennujaama poole teele. See asub küll sellisel kaugusel, et sinna oleks võinud vabalt ka jalutada, aga ma seekord ei viitsinud.