Seda on viimase paari päeva jooksul pidanud päris palju juhtuma. Nii hiljutiste kui väljaütlemiste kui aastatepikkuste tõekspidamiste koha pealt.
Käisime K.ga kaupäeval korterit vaatamas ja pika ning vaevarikka otsustamisperioodi lõpuks leppisime kokku, et sinna me kolimegi. Maakleriga sai ka kõik räägitud ja ta pidi mulle meili peale lepingu saatma, et enne üle saaksime vaadata. Kuna otsustamine oli tõesti sama emotsionaalne kui ameerika mägede üles-allaminekud järsud, siis kulus mulle laupäeval (tööl olles ja pärast) aliaseõhtu toredate kaaslastega üliväga ära. Olin mõtetes juba asju pakkimas (nädala lõpupoole pidid autoga töökaaslased appi kolima tulema) ja soolaleivapidu organiseerimas. Aga et asjad pärast lepingu kohalejõudmist väga kummaliseks kiskusid, on lõppseis selline, et me ei koligi. Ikka ja jälle:( Nii et praegu olen löödud. Lisaks veel on emotsionaalselt väga suur pingutus olla see, kes kõigile otsustest teatama peab, eriti kui sa kahtled, ja hiljem veel vastus negatiivseks muuta. Ja väga väsinud kõigest sellest. Hea meelega astuks mõneks päevast ühiskonnast välja. Aga ei saa.. Täna lahkusin koolimajast 21.39.
Sest kohe-kohe on tulekul eksam pragmaatikas ja ports muid teste ja lugeda oleks palju-palju vaja. Ja paari nädala pärast on teine kirves-eksam. Sellepärast ole üritanud võimalikult palju igasugu füüsilist tegevust leida. Eile oli esimene uisutund:) Miskipärast on Haabersti peatusesse jõudmine alati igasuguste komplikatsioonidega seotud mul:P Aga kohale me jõudsime ja mitte palju hiljem. Ja tund oli asjalik, õpetajanna tore. Ainult uiskudega ei vedanud, minu nr nahkuisud olid otsas ja sain kõvad plastikud, millega kükitada ei saa ja mis tagatipuks jalad katki ka hõõrusid. Aga ehk järgmisel korral veab rohkem. Õpetati pidurdamist, mida ma ikka absoluutselt ei oska, aga ka liuglemist, "piparkooke" ja tagurpidi sõitu, mis mulle lapsest peale meeldinud on. Vot kukkumist õpetati ka. Seda ma eriti julgelt ei proovinud, arvestades, et kuu aega tagasi olin ilma uiskudeta nii osav, et siiamaani käsi kõveraks ega sirgeks ei lähe ja kõik käsivad pidevalt traumatoloogi juurde minna, aga mina ei suuda selle jamamise jaoks aega leida. Mõtlesin, et äkki peaks üldse endale Tallinnasse perearsti organiseerima. Täna oli jälle selline tunne, et seest ülearu kuum ja väljast jääkülm (mina st), hääl kähiseb, nina nohiseb, silmad vesistavad.... Meie mõnusa põhjamaise kliima võluv tulemus koos üleköetud poodide ja vale õhuniiskusega kooliruumidega.
Täna käisin teises Kiigajaani antavas ballieelses tantsutunnis. Läksin vist sellepärast, et esimene oli enam-vähem edukas, tänasega võrreldes lausa super! Ei, asi pole treeneris ega tunni toimumiskohas vms, lihtsalt selles, et vastupidiselt mu eeldustele on kohal liiga palju meessoo esindajaid. Mis tähendab, et ma ei saa üksi tantsida. Kes oleks arvanud, et nii üldse öelda saab, eksole! Aga vot, kui sulle satub partneriks keegi, kes kogu pooleteisetunnise "trenni" jooksul umbes kolm sammu õigel hetkel ja õiges suunas tehtud saab, siis.... Võtan tagasi väite, et iga inimene on võimeline tantsima õppima. Vähemalt üks ei ole.
Ja lõpuks olen ma hoopis enda peale pahane, et ma ei ole võimeline end sundima karmiks ja otsekoheseks ja ütlema näiteks, et ma eelistaksin pigem üksi tantsida või midagi sinnakanti. Ja selle asemel raiskan oma aega ja energiat, et selgitada ja näidata ette kaheksakümne neljandat korda, et see põhisamm käib lihtsalt ette-kõrvale-juurde ja siis samamoodi taha. Lausa imestasin oma kannatlikkuse üle.
Sain aru, mis tunne võib linnul puuris olla, milline on piiratud liikumisvabadus.... Kohe sellise määrani, et peas vasardas mõte tunni lõppedes Kiigajaanilt paluda, et ta minuga ühe tantsu tantsiks. Aga see mõte vaid mõtteks jäigi.
Kui ma oma elu jälle mingil määral joonde tagasi olen saanud, kavatsen igatahes leida mingi võimaluse uuesti tantsida. Seni aga jään unistama kevadest, mil saaks jooksmas ja rattaga sõitmas hakata käima.. Ja kodulinna kaugemaid nurki avastada.
Igatsedes kõike ja kõiki,
S.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar