duduu

Ütlesin just ära oma otsuse, et vähemalt sel suvel jääb USA minust puutumata. Ja kuigi mingi kahetsus kriibib vaikselt sees, tean, et see oli õige otsus. Sest elu on liiga lühike ja neli kuud liiga pikk. Et see, millepärast mina sinna läheksin, pole tegelikult see, miks sinna üldiselt minnakse, ja mida mina tahaks, on kättesaadav ka lähemalt ja väiksema (aja)kuluga. Ja tänu teatud ettevõtmisele eelmisel aastal, ei ole mul enam vaja endale midagi tõestada, sest usun niigi, et ma saaksin hakkama:) Ja see on juba iseenesest hea tunne.

Ja nagu otsuse õigsuse kinnituseks kargas mu postkasti Montse kiri!:D Üle niiiiii pika aja, et ma ei julenud enam lootagi. Tema pikad töö- ja elukohaotsingud on ometi jõudnud õnneliku lõpuni. Ja lisaks sellele kolis Colm ka Barcelonasse ja leidis endale lupsti ka töö inglise keele õpetajana:)
Ja natuke väiksema viivitusega tuli eile ka Karolina vastus, kust sain teada, et ta on praegu hoopis Leedus oma perel külas ja kuna ta noormees Prantsusmaalt pidi ka sinna sõitma, oli tal asjaajamistega nii kiire, et polnud aega kirjale (mis polnud ka eriti urgent-tooniga) kohe vastata. Ja Pierluigi järjekordne küllakutse jäi ka just silme ette.. Oeh, see on ülimalt hea tunne, kui loed kellegi kirja, ja tunned sealt voolamas endasse positiivsust. Et see positiivsus on seal, kirjeldamaks kirjutaja suhtumist sinusse:)

"Lõpp hea, kõik hea. Ja kui pole hea, pole veel lõpp." Ma isegi ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga... üleüldse on viimastel nädalatel ette jäänud päris palju kirjutisi, milles avaldub see, mis minu peaski ringi rallib.
Ja hea on see, et kui ühe asja suhtes on juba hea, siis tuleb meelde, et teine asi pole seda veel üldsegi, ja paneb jälle liigutama. Mõnes mõttes elan ma pidevalt mugavustsoonist väljas. Kuigi, kes ei elaks..? Teisest küljest on see, mis üldises teadvuses "mugavustsoonist väljas" alla käib, minu jaoks kujunenud normaalseks, harjumuspäraseks, lausa meeldivaks. Ja on "asju" millest ei peakski loobuma, ükskõik siis, kui kasulik see ka oleks.