Jõudsin eilse, st siis sinu jaoks kolmapäeva jooksul parasjagu masenduma hakata kõige selle pärast, mis paari päevaga tehtud peab saama. Isolatsioon ühiskonnast teatavasti süvendab seda ja kui ma õigesti mäletan, siis näost näkku ei rääkinud ma terve päeva jooksul mitte ühegi inimesega..(tõesti vabandust, kui ma kellegi ära unustasin!)
Suuremast katastroofist päästis see, et pidin täna tööl olema:) Kuigi ka seal oli tänane absurdselt inimestevaba, oli meid, töötajaid, siiski neljapäevale kohaselt neli. Ja mida vähem on tööd, seda rohkem me lähedaseks saame oma jutuajamiste ja pullitegemiste käigus.
"Choose a job that you love and you will never have to work a day in your life!" (Confuscius) ;)
Täna saime targemaks ka;) Ma olen ju see kiiksuga, kelle kõrva piinab, kui mõni meist, sh ma ise, veinide nimesid (mis on LOOMULIKULT võõrkeelsed) valesti hääldab. Ja kuna täna oli võimalus lasta kõigi prantsuse veinide/konjakite jm nimed originaalkeeles ette lugeda (veinikoolituse läbiviijaks oli üks Tartu Ülikooli õppejõust prantslane, kel oli rahvast oodates vaba aega üle) , siis ei jätnud ma seda loomulikult kasutamata:D Kahju muidugi, et mul peas salvestus - ja korduvesitusmasinat pole....
Tülikad ametlikud kirjad sain nüüd pärast tööd veel ära saadetud. Küll on hea, kui ametniku enda keel "longab" või on familiaarsem, kui minu keelekasutus sõpradele meilides.. ;)
Ja veel.. Tasub ikka küll igakuiseid pool-rämpskirju lugeda. Tundub, et tänu sellele on veel selgem, et selle aasta munapühad veedan ma Pariisis:D Kõlab nagu paradiis..
Sukeldun nüüd oma pueblo-inimeste ja Jamestowni juurde tagasi.
Foneetika uurimustöö pealkiri kõlab ikka veel ulmeliselt. Ja veel ulmelisem tundub kogu see tehnilist teadusteksti täis materjalipatakas tsiuhti läbi saada ja selle kohta mingi 2000-sõnaline asi välja mõelda... Tore on, et ma uue aasta puhul ei lubanud asju viimasele hetkele jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar