Today's fortune: Hope is necessary in every condition.
Keegi mulle ei taha raputada seda/teda kusagilt?
Minu unevaba šokolaadidieet andis lõpuks eile tulemusi. Niimoodi, et siiamaani vedelen veel kägaras voodis...
Homme on siis see tore USA ajaloo eksam, mille esimesele katsele ma ei läinud ja nüüd siis näib, et teisele ka mitte. Reedel otsustasin, et kuni laupäevani õpin ajalugu, laupäeval teen uurimustöö ära, pühapäeval ajalugu edasi ja esmaspäeval pärast eksamit jääb ehk veel aega uurimustöö lõpetada, 20.dal on tähtaeg. ****agi! Eilse kuupäeva jooksul lugesin kokku vast ühe lehekülje midagi, ja kui 1.38 tänases silmad lahti tegin ja nii jube enam olla ei olnud, hakkasin esseed tegema. Ma ei arvanud, et see nii kohutav saab olla.. Aga kui arvestada, et tekstianalüüsi 500-sõnalise esseega läks mul (koos infokogumisaja ja seedimisega) umbes neli päeva (ja/või ööd), siis 2000 sõna tehnilist arutlust foneemidest ja kõigest võimalikust foneetikas, on siiani päris turbokiirusel läinud. Praeguseks on jäänud veel valmis nikerdada u 250 sõna ja siis viskan vedru välja kah. Tore oleks, kui ma enne lõppu vähemalt pealkirjast aru saaks!:P Ja ma tunnen sellele õppejõule kaasa, kes peab tonnide viisi neid 'saaksjubasõnadearvtäis'-töid lugema. Materjal, millel baseeruda, polnud ka just eriti variatiivne, nii et..
Igal võimalikul hetkel jooksevad mõtted kokku. Igasugustele kummalistele teemadele. Ja lõpuks igatsen ma suve ja üksi maal räga ja raamatute keskel peenraid rohida. Huvitav, millal see Valga rong jälle liinile tagasi pannakse..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar