J'adore le printemps, mais j'ai froid.

Kevad on käes, jah, sellele viitab mu tänane kuueteistkümnes aevastus.

Mida lähemale Pariis jõuab, seda vähem suudan ma kannatada. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal oleksin varem nii valusalt reisiootuses vaevelnud. Ja praegu pole asi üldsegi mitte selles, et siin kohutavalt paha ja väljakannatamatu elu oleks, pigem ikka selles, et olen kõike lihtsalt niivõrd rohkem tahtma hakanud ja pidevalt on probleeme üliemotsionaalsusega.. (perekonna viga?;))
Eile näiteks istusin kolm tundi Kanuti Gildis füüsiliste valude käes. Ja mitte nende ülikõvade toolide ega kevadise külmetuse pärast, vaid intensiivsest jälgimisest tingitud klombi pärast kurgus, mis ei tahtnud ka aplausi vaibudes kaduda, nii et otsustasin kojumineku asemel nutust puiklemiseks vähegi seltskondlikuma suuna võtta ja läksin WL'i. Iga kord pole ka vaja kõike enda sees lõpuni läbi elada...:) Ja mõnusa jazzi saatel paranes meeleolu tunduvalt, klaasike tundmatut Pinot Noir'i polnud ka sugugi paha. Praegu oleks peaaegu öelnud midagi, mis vist lepinguga keelatud oleks...

Muide, mul jäi vist rääkimata paari nädala tagusest filmist nimega "Okuribito". Või kui ei jäänud, siis see väärib igatahes mitmekordset nimetamist küll. Lisandus mu lemmikute hulka. Ja ajas korduvalt pisarad välja (isegi koolis viibides!). Ilus ja valus. Kus sõnu on palju vähem kui seda, mis nendega öeldud saab.

Kuna olen hakanud harjuma, et ühtegi minutit pole raisata, on aeg saanud minu silmis suurima väärtuse (ok, vabadusega viigis). Seda tähtsamana tunduvad need hetked ja ajavahemikud, millele olen valinud rohkem aega rööviva tegevuse, kuid mida saaks tegelikult mingitmoodi kiiresti ka tehtud. Jalgsi liiklemisest ei tasu rääkida, see on elementaarsem kui hingamine (kuigi seda pidevalt mu tartlaslikkuse kaela üritatakse lükata, tuletan meelde, et gümnaasiumis ma küll hommikuti jalgsi linna ei käinud). Või näiteks see, et olen paaril viimasel pühapäevaõhtul (kuna päeval on uisutamine, olen nagunii Tlnas aga tööl olla ei saa, nii et see vahemik on nö vaba) võtnud aega kokkamiseks. Ja täiesti tuntav on see maitsevahe (võimalik, et see on vaid psühholoogiline ja teised ei märkaks erinevust) pooleldi valmis või kiiresti tehtava toidu ja otsast lõpuni enda kooritud-lõigutud-klopitud-segatud toidu vahel! Endalegi üllatuseks tuli kastet maitstes meelde, kuidas me S. ja T.'ga lapsepõlves vaheaegadel Memme juures olime ja söömise ajal seda raamaturiiulimängu mängisime... :)
Ja näiteks see, et satun viimastel kuudel üha rohkem tabama end mõttelt, et kõik on väga hästi. Eks ikka käivad need tüüpilised minupärased hood peal, aga varem olid nad kauem, palju märgatavamad ja hullemad. Kas ma mitte ei korda ennast jälle? Aga nii mõnus on tunda end vabalt ja suvalisi ideid loopida.


Je t'embrasse,

S.

Kevad

..on käes. Ma ei mäleta juba enam, kas kirjutasin siia ka, või ainult kuskil kirjas, et teisipäeval tundsin esimest korda tõesti Tartu-igatsust, kui pärast loengut tuli idee üle Toompea koju minna, ja mul tuli peaaegu Toomemäe selle asemel suust välja.. :P Ja kevadiselt toredaid ideid leidub seal ikka ka.

Aga tegelikult on Tallinnas ikka veel tore. Inimesed ikka annavad energiat:)
Täna oli kirjandusteoorias esimene eksamipool. Tegime eile õhtul-öösel K'ga minu põrandal väikse õppimisorgia, nagu "vanadel headel aegadel" gümnaasiumis enne kirjanduse suulisi arvestusi kuskil koridorinurgas materjali lihtsalt läbi arutades. Nii saab asi ikka palju selgemaks. Kahjuks polnud küll õppimisest mingit tolku, sest küsiti mingeid muid asju, aga vähemalt polnud aeg raisatud ja targemaks saime kindlasti:D Keegi teab, kuidas "Karate Kid"'i stiilis kretikust näidata?;) Või et daktüki saab meelde jätta kui "slow-quick-quick" ja mis asi on amphibrahh. Ja et soneti tavaline riimiskeem on kaks ABBA't ja kolm CD'd ;)
Ja kui vahepeal üle viskas, luges K. mulle kordagi minu poolt kasutamata Belgia kasutatud raamatupoest ostetud prantsusekeelsest kartulikokaraamatust retsepte ette:D

Ja koduteele jäi ette Kaubamaja, mille ees on praegu mingite kampaaniate raames igasugu Saaremaa lihatööstuse degusteerimislette jms ja Reval Cafe müüs igasugu pirukaid ja nämm-nämmi seal 5.- eest, nii et ma ostsin endale hunniku kirjusid koeri;)

Ja soovitus: "Let Stalk Strine" by Afferbeck Lauder ;)

Ja väga-väga vabandust, kelle kirjadele vastamata on.. Äkki täna öösel pärast tööd jõuan. Või homme pärast inventuuri ja enne loengut pausi ajal.. Sest loengust jooksen homme jälle tööle ja jään niigi u 8 minutit hiljaks. Aga kui siis ka ei ole vastatud, siis laupäeva hommikul ehk jõuan selleni.

Juuksurisse mõtlesin ka minna, aga mulle ei meeldi need "keti" omad. Ja siin läheduses enamasti vaid need ongi.. Kahju, et see üritus just 11.dal toimub, muidu saaks äkki mingi änksa soengu endale;) Kui ma ikka asjast õigesti aru sain, ja sinna põhimõtteliselt iga üle 170 cm'ne inimene kohale võib ronida..

Nädala pärast samal ajal võiks näiteks kuskil Montmartre'i hubases kohas Chablis'd juua...:D

duduu

Ütlesin just ära oma otsuse, et vähemalt sel suvel jääb USA minust puutumata. Ja kuigi mingi kahetsus kriibib vaikselt sees, tean, et see oli õige otsus. Sest elu on liiga lühike ja neli kuud liiga pikk. Et see, millepärast mina sinna läheksin, pole tegelikult see, miks sinna üldiselt minnakse, ja mida mina tahaks, on kättesaadav ka lähemalt ja väiksema (aja)kuluga. Ja tänu teatud ettevõtmisele eelmisel aastal, ei ole mul enam vaja endale midagi tõestada, sest usun niigi, et ma saaksin hakkama:) Ja see on juba iseenesest hea tunne.

Ja nagu otsuse õigsuse kinnituseks kargas mu postkasti Montse kiri!:D Üle niiiiii pika aja, et ma ei julenud enam lootagi. Tema pikad töö- ja elukohaotsingud on ometi jõudnud õnneliku lõpuni. Ja lisaks sellele kolis Colm ka Barcelonasse ja leidis endale lupsti ka töö inglise keele õpetajana:)
Ja natuke väiksema viivitusega tuli eile ka Karolina vastus, kust sain teada, et ta on praegu hoopis Leedus oma perel külas ja kuna ta noormees Prantsusmaalt pidi ka sinna sõitma, oli tal asjaajamistega nii kiire, et polnud aega kirjale (mis polnud ka eriti urgent-tooniga) kohe vastata. Ja Pierluigi järjekordne küllakutse jäi ka just silme ette.. Oeh, see on ülimalt hea tunne, kui loed kellegi kirja, ja tunned sealt voolamas endasse positiivsust. Et see positiivsus on seal, kirjeldamaks kirjutaja suhtumist sinusse:)

"Lõpp hea, kõik hea. Ja kui pole hea, pole veel lõpp." Ma isegi ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga... üleüldse on viimastel nädalatel ette jäänud päris palju kirjutisi, milles avaldub see, mis minu peaski ringi rallib.
Ja hea on see, et kui ühe asja suhtes on juba hea, siis tuleb meelde, et teine asi pole seda veel üldsegi, ja paneb jälle liigutama. Mõnes mõttes elan ma pidevalt mugavustsoonist väljas. Kuigi, kes ei elaks..? Teisest küljest on see, mis üldises teadvuses "mugavustsoonist väljas" alla käib, minu jaoks kujunenud normaalseks, harjumuspäraseks, lausa meeldivaks. Ja on "asju" millest ei peakski loobuma, ükskõik siis, kui kasulik see ka oleks.