Algus

Heihopsti!

Jõudsin vaatamata sekeldustele Tallinna lennujaamas siiski veel reedese päeva jooksul Dublinisse. Aga seda mitte läbi Oslo, vaid hoopis paljukardetud Frankfurdi. Polnud ta midagi nii hull!! Noh, suur tõesti (lennukiaknast piiludes oli lennujaam nagu ise eraldi linn, ja kui tõesti kõik need saarekestena asuvad majadeklastrid moodustasid kokku Frankfurdi linna, siis oli see ikka tohutu!), aga mis vahet seal tegelikult ikka nii väga on, kui ka väiksem ja võõras lennujaam oleks olnud (ja ega “tuttavad” lennujaamadki päriselt tuttavad olla ei saa, võib-olla vaid Shannoni mõõtu..) – nagunii juhindun mina alati sildikestest. Ja nagu ajalugu on näidanud, ongi nii kasulikum:P
Kusjuures, kui juba laterdama hakata, siis sain seekord L.Meri lennujaamaga ka natuke rohkem tuttavaks – toidutalongidest oli ikka kasu;) Ja kuna Lufthansa pakub teatud kellaaja lendudel ka süüa, siis oli vahepeal tunne, et ongi mingi söömispäev. Istusin esimesel lennul ühe 70+aastase prantsuse tädi kõrval “douze A” kohal. Kuna ma vahelduva eduga aknast alla vahtisin ja tukkusin, siis ühel hetkel ärgates oli mulle igasugu nänni lauale laotatud. Ja prantsuse tädi pakkus oma käsi desinfitseerivat vedelikku enne söömahakkamist:D Väga tore.
Anyway… Kuna ma vaatasin ühe kellaaja omavahetatud piletil veits mööda, siis tekitasin oma host J.-C.’le natuke segadust ja nii kohtusime ikka The Spire juures. Nagu juba kirjadest mulje jäi, on ta tõeliselt tore ja nii me siis kampamegi ringi nagu sukk ja saabas. Ja saan kõik oma Dublini ööd ka tema juures elada, isegi võtme sain, kui ma äkki homme Wicklow’sse ei peaks minema ja tema äkki enne töölt tagasi ei jõua, kui koju tahan:P
Eile käisime pikad tiirud linna peal ja ostsime talle uued teksad. Ta näitas mulle ühte üliägedat poodi, mis oli läbi nelja korruse ja seal oli igasugu sisustuspudi-padi ja riieteosakonnad jms. Ja seal mängis nii hea muusika, et ma lihtsalt pidin müüjannalt küsima, kes laulab. Ja kuna ta kohe ise seda öelda ei osanud, hakkas ta kõigile helistama ja siis ma tundsin end nii süüdi.. ja siis ta näitas ette, milline letilolevatest plaatidest mängib (üks Nina Simone’i tribuut). Üldse oli selles poes kahju, et ma ainult seljakotiga tulin… Temple Bar’i (siinkohal piirkonna) turul ka. Ja siis ühel boheemlaslikul tänaval, kust ma endale järgmisel korral seeliku ostan. Kuna tegime igasugu haake, kadus mul mingil hetkel orientatsioonitaju ära, nii et sellele põhilisele toiduturule, kust me S.ga eelmisel korralgi läbi jalutasime, ei oskaks ma ikkagi ise minna L Üldsegi pole Dublin nii väike ja lihtsa planeeringuga midagi, kui kõik räägivad! Või olen ma lihtsalt lootusetu juhtum.. Kuigi..J. oli küll imestunud, kuidas ma mõnda kohta minna oskasin, kui ainult korra läbi olin käinudJ
Oh, tegelikult on ikka nii mõnus tunne „kodus tagasi” olla. Kuigi ma pole siin ju elanudki!:P Aga kohutavalt kodune on, kuigi nii võimatult teistsugune sellest, mis minu mälus Iirimaa koha peal asus. S. – meie International Bar ja valge kuuma šokolaadi Butlers on täitsa omal kohal alles:D See koht ka, kust sa piparmünditeed piimaga jõid:P
Naljakas kohe, kuidas linna toitlustusasutuste järgi mäletada, hehee.
Esimesel hommikul(st L) läksime kohe Spire juures ühte kohvikusse. Mmmmm..teepott, piimatopsik, fruit scone ja mustsõstramoos:P Ennelõunal läksim kohvile Bewley’s kohvikusse –jah, sellesse tuntusse. Niisama vaatasime Temple Bar’i ka üle – selle „suitsunurk” oli lihtsalt vapustav lilli täis sisehoovi väliterrass. Õhtusöögile läksime ühte hektilise sisekujundusega ameerikapärasesse kohta, kus mu elu parimat ja hiigelsuurt Caesari salatit pakutakse!:D Ägisedes lahkudes jalutasime veits ringi, leidsime ühe põneva hoovituru, kus lisaks muule müüdi ka münte ja nii ma ostsin endale ühe 1911 aasta inglise ja ühe 1928 aasta iiri ühepennise:) J. üritas kuskil kohas oma peeso eest ka midagi osta, aga ei läinud läbi:P
Igatahes, veeresime siis oma punnis kõhtudega Trinity hoovile ja lösutasime ülikaua seal muru, kus olid sildid, et sellel ei peaks käima. Aga noh, vaevalt on olnud mõnda valgusfoori, millest mind punase tulega üle poleks sikutatud:P Mis sest siis! Muide, seal lösutades oli väga põnev jälgida inimesi, kes kaaskurjategijatena seda muruplatsi tallasid – küll oli turiste, kes olid Books of Kells’i vaatamast tulnud ja teisi, kes üritasid juba suletud ustest sisse trügida; lapsi, kes isadega palli mängisid; noori iirlasi, kes lihtsalt piknikulikult peesitasid; vanapaarikesed platsi ääres pinkidel istumas ja ühed ameerika lapsed (Anna ja Eric), kes just meie lähedal hundirataste, kukerpallide ja kätel seismisega üksteist üle trumbata üritasid. Oli lihtsalt uskumatult ilus õhtupoolik, nii et sai lausa kõhtu päevitada. Õhtul läksime pubituurile ka, aga Bulmers ei maitse mulle miskipärast enam samamoodi nagu varem, nii et ühes kohas tellis J. ootamatult punast veini:P
Täna magasime poole lõunani ja siis käisime ühes superägedas hiina buffeerestoranis söömas, kus on süsteem „söö palju jõuad” kindla summa eest. Ja see oli niiii hea! Kuigi nö rootsi ajast (kes teab, see teab:P) võiks mulle selge olla, et ei saa kõike proovida, mida pakutakse, siis..no kuidas ma jätan proovimata!:P Ja seda masinast vajutatavat jäätist käisime korduvalt kangutamasJ Et me jälle samas olukorras väljusime nagu eilegi, võtsime ette päris pika jalutuskäigu. Seekord botaanikaaeda.. Ma pole siiani Tallinna omasse jõudnud, aga no Tartu oma on vast sama suur pindalalt kui ainuüksi sealsed kasvuhooned kokku..Ja milline roosiaed ja pargiosa.. Sokrates valvas ka;)
Tagasiteel ostsime süüa ja kuna hakkas vihma sadama, siis vaatasime mingit filmi. Nüüd käis J. veerand tundi all (neil on selline kummaline maja, kus välisuksest tulles on koridor, sealt korrus üles on tema tuba ja veel kaks ja üks vannituba, veel korrus kõrgemal ülejäänud kolm tuba; köök, telekatuba ja väike hoovipealne asuvad all „keldris”) ja saabus hiiglasuurte pasta carbonara taldrikutega üles. Mu ainuke reaktsioon oli „Oh, Jesus!”...
Aa, seda veel, et interneti koha pealt on iirlased ikka jätkuvalt kitsid. Igaühel on oma, mis kuhugi ei ulatu ja koodide all (ok, see on veel normaalne), kohvikutes-pubides on paljudel juhtudel siuke nett, mis muidu on tasuta, aga pead end ise kuidagi Eircom’i, Vodafone’i vms kontoga sisse logima, ja J. maja wifi on nii seadistatud, et on vaid kindlatele IP aadressidele ühendatav. Tema arvuti on aga prantsuse klaviatuuriga, mis tähendab, et kõik asub vale koha peal, ja ma ei suuda lihtsalt ära harjuda, et a asemel pean q kohale vajutama ja et m’i asemel pillub muudkui komasid. Nii palju siiski sain, et kiirkorras kaks lauset teistele CS tüüpidele vastata. Järgmised kaks sihtkohta (Bristol ja Belfast) on käpa all ;) Seda romaani kirjutan aga oma arvutis, et see siis üle tõsta ja üles panna.
Üldjoontes on endisest Paanika-Jaanikast saanud vaba elunautija. Ja kõik on kõige paremas korras. Loodame, et homseks on ilm jälle ilus, nii et mul tasub minna kas Bray’sse päevitama või Wicklow mägedesse matkama. Sest ega nii väga palju aega polegi jäänud, aga nii paljut tahaks veel näha..

Palavate kallistustega,
Suile Baile Atha Cliath