"see number on uues majas"

Oeh, ma ei teagi kohe, millest rääkida. Nii palju peaks/tahaks kirja panna, aga kas on juba meelest läinud või ei jõua kirjutada. Reisist ma ei räägi, sest vajalikud isikud saavad seda mult otse kuulda, mõni oli koguni kaasas. Kui viitsin pildid läbi sortida, panen üles midagi.

Aga pärast reisi on nö perspektiivinihe. Või siis lihtsamini öeldes, ideede paljusus, otsustusraskused ja lihtsalt laiskus. See kõik korraga kulmineerub mul tavaliselt sellega, et satun kogemata keset ööd Everwoodi vaatama:p Või noh, seekord läks nii.

Täna hommikul käisime järjekordset korterit vaatamas ja K. peab mindvist kohutavalt pirtsakaks juba, aga ma ei taha tõesti päris suvalisse korterisse ka elama minna, eriti arvestades meie kuudepikkusi otsinguid ja kohe-kohe algavat tudengite väljakolimishooaega. Ja pärast loenguid väsinud ja näljasena koju jõudes (ma parem ei hakka seletama, millega ma järjekordselt pool ööd sisustasin, igatahes tõusin hommikul üles 10 minutit enne kokkusaamiskellaaega, nii et süüa polnud ka aega) tuli kohutav tuju midagi muuta. Nii et kiskusin kõik kardinad (v.a see, mis laes on) ja voodikatted ära ning viskasin pesumasinasse, korjasin oma praktiliselt statsionaarseks muutunud külalistevoodi kokku ja pöörasin oma voodi ristipidi. Te ei kujuta ette, kui kohutavalt ma tolmuimejast puudust tunnen! Aga eks hädapärase saab ju harja-mopiga ka korda aetud.. Aknad lahti, päike sisse sillerdamas, pidev tegevus näpus - ja väsimus-tühikõhtsus olidki meelest pühitud :) Niimoodi siis..


Pärast seda tuli vajadus värsket õhku hingata (jah, Tallinna kesklinnas:P), nii et läksin jalutama. Vaiksema koha leidmine, kus rahulikult telefoniga rääkida saab, ilma et automüra segaks, on päris aeganudev.. Wismari ees on üks maalapp;) Ja et ilm õhtule vaatamata ikka ilus püsis, jalutasin edasi, mööda Suve ja Sügise tänavatest, jupike Telliskivil ja Reisijatest üle. Tuli meelde, et kuskil praegusel ajal on alati Supilinna päevad. Nagu ka Karlova ja Tammelinna ja..... Eks näis, pühapäeval jõuan vahelduseks ka Tartusse, kord kahe kuu takka. Issi juba ütles, et ta läheb kala ostma:)
Pärast poest läbi hüppamist jalutas mulle Nunne tänaval vastu E. Ta olevat just eile reisilt saabunud ja uuris, mis mul P plaanis on, et neil on järellainena itaaliapärane õhtu kavas. Nii kahju, et ajastus ei klapi, ma tahaks kohutavalt pilte näha!

Kui naljakas, et toidust on saanud üks peamisi nautimisallikaid. Mõtlesin mitu päeva, et teeks tänase vaba õhtu ja issi sünnipäeva puhul pitsat, siis saab näiteks homme kaasa võtta, sest olen järjekordselt niimoodi tööle kirja sattunud, et loengust joostes veits hiljaks jään. Igatahes, tegingi pitsat. Esialgu oli plaan T.'le helistada ja uurida, kas ta äkki oma lõputöötuhinas mõne vaba pooltunni leiaks ja külla viitsiks tulla, aga kuna olen eriline slow food'i meister, venis asi liiga hiljapeale, nii et normaalsed inimesed(hispaanlastest me ei räägi!;)) sellisel ajal enam nagunii ei sööks (ja tunnistan, et olin selleks hetkeks ka juba liiga väsinud igasuguseks sotsialiseerumiseks ning teades T. töölepühendumist, pelgasin natuke teda tülitada). Tagatipuks oskasin ma täpselt valel hetkel oma kollaseid kardinaid üles riputama minna, nii et mu kärme gaasiahi karastas pitsapõhja päris korralikuks:P Aga selliste komponentidega kate lihtsalt ei saa halvasti maitseda, ükskõik kui koba koka käest tulnuna, nii et lõpuks läks alla küll. Klaasike Lambruscot ka ja.. :) Mis veel naljakas tundub, on see, et mõeldes, millised komponendid kattuvad nendega, mida mõned aastad tagasi mu pitsa pealt leida võis, siis... pähe tuleb ainult juust. Mõned lapsed on ikka rumalad küll:P