Surprise Sunday

Today's fortune: The guy who reads your fortune is ill. We want you to stay healthy.
Et siis sellepärast sügelesid mu näpud kogu aeg selle meepurgi poole...

Kogu selle pühapäevase jama pärast on tööl koosolek soolas. Ei tõota just lõbus tulla... Ainuke inimene, kellel ma tõesti mingit süüd ei näe, on G., aga kuna kõik peavad kohal olema, siis kahjuks tuleb ka tema aega raisata.
Sellist katastroofipäeva pole tööl ausalt öeldes varem olnud.
Tore on, et mind siis üksi tööle pandi.
Ja tore on, et neil laupäeval pärast tööd (või noh, pärast uste sulgemist, sest koristamisega nad nähtavasti kuigi kaugele jõudnud ei olnud..) pidu oli.
Ja tore on, et pühapäeval kohe pool tundi pärast avamist üks kahekümnepealine sünnipäev algas..
Ja tore on, et SY'le polnud keegi ette teatanud, millal ja mis toidud valmis peavad olema.
Ja tore on, et ma vigasekäeline siis nagu poolemeelne ringi siplesin, ja ega minust üksi ikka ei piisanud.

Kui nüüd reaalsuse piiridesse jääda, siis mõne koha pealt olid selle seltskonna eeldused paari aasta tagusest firmapeost säilinud mälestuste (kus mälu on alati ju valikuline) tõttu ka natuke absurdsed, nii et isegi normaaloludes poleks arvatavasti siiski rahule jäädud.

Naljakas on see, et pärast esmast ehmatust ja hetkelist pahameelepuhangut oli u 90% emotsioonidest möödas (täiesti ebaminulikult külma kõhuga käitumine, aga ju see tulebki ajapikku, nagu paljud arstid kaotavad patsientide suhtes inimliku kaastunde ja näevad neid vaid järjekordse haigusloona, jookseb minu(suguse)l peast läbi küsimus "Milles nüüd nii suur probleem on, et sellist poleemikat vaja tekitada?") ja liikusin edasi suures osas automaatselt, poleks vist eriti aidanud ka nuttes põrandale potsatamine ja "ma-ei-saa-hakkama" sisendamine. Kogu olukord paistab tagantjärele palju hirmutavam kui käes olles. Nagu mulle nüüd tundub, oli mu suurim viga see, et ma kohe juhatajale ei helistanud (mitte et sellest üldse märkimisväärselt kasu oleks olnud, lihtsalt süüdistamiseks oleks vähem alust), vaid omal käel võimalikult efektiivselt vajaliku tehtud saada üritasin. Pole ammu juhtunud, et ühe ürituse puhul abosuluutselt igas etapis midagi metsa läheb ja/või tegemata jäetakse. Nii et haruldane päev:P

Aga lõpuks oli tõepoolest tore see, et kui söömisvoorud möödas olid, siis hakkas asi natuke leebuma ja lahkudes ei tundunud sünnipäevalised enam kuigi pahased (mis ei tähenda muidugi, et nende ähvardused lehte artikkel kirjutada jms täitmata jääksid).

Ja mu õhtu lõpetas üks Lõuna-Inglismaalt pärit paarike, kes pudeli Castillo de Almansa Rosadot võtsid ja külalisteraamatusse üksteise kohta armsusi kirjutasid. Ma ei saa midagi teha, aga väga suure tõenäosusega panevad välismaalased mind pigem naeratama kui eestlased... Rääkides inimestest, keda ma ei tunne.

Päris kohutav tunne, kui nädal juba esmaspäeva õhtul varsti läbi tundub saavat, sest ühtki vabamat päeva-õhtut pole paista, olgu nad siis meeldivate või mitte nii meeldivate asjadega täidetud. Ootan juba reedeõhtust rongisõitu, siis saab ehk nati "iseenda-aega":)

S.