Mõtlesin, et kuna järgmisel nädalal olen samaks ajaks juba lõksu püütud, siis üritan pika pausi nüüd väikestviisi tasa teha. Polegi ammu midagi kirjutanud peale e-meilide. Ehk saab sellest jälle harjumus regulaarsemalt kirjutada ja pääsen kopi-peist meilide saatmisest ;P Pikad ei saa need sissekanded küll kindlasti olema, aga ehk veidi informatiivsemad kui Skype'is "hallo, kas sa kuuled mind nüüd" karjumine..
Olen püüdnud vältida info saamist oma järgmise kodulinna kohta, aga ülejärgmine jäi kuidagi ikka ette. Ja mis tuli välja - no vaadake ise SIIT. Ma ju teadsin küll, et Norra üks maailma kallimaid riike on, aga et Stavanger kohe esimene... Vupaduuu. Tore on, et see kõige pikem semester seal veedetud saab:P Küllatulekuks oleks midagi sellist või siis Balti variant. Siis võime Paradiisis või Breiviku pargis (ei ole loll nali kahjuks!) käia, mõlemasse ei lasta ;)
Aga vähemalt Oldenburgi saate mulle lihtsalt ja odavalt külla tulla. Oktoobri keskpaigaks on piletid praegu veel u 30€ (edasi-tagasi kokku!!) näiteks. Ai.. avastasin praegu, et viimane tagasilennu võimalus on 5.novembril, nii et sellele sobituv sinnalend oleks 2.novembril. Millegipärast katkestavad või lõpetavad nad siis oma sõidud. Või ehk pole selle aja plaani veel väljas? Väheusutav. Nii et väga tõenäoline, et siis lõpetatakse need lennud ära lihtsalt! Hiljem saab siis nt Hamburgi lennata - ongi põhjust mu lemmiklinn ka üle vaadata:)
Eks nii ta ole, kui sõltud lennufirmade suvast..
Praeguseks siis tadaa! Pakin veel oma kola ja siis paari päeva pärast ongi minek.
S.
teisipäev, august 27, 2013
kolmapäev, veebruar 20, 2013
segasumm
Sain täna vaatamata oma esimesesele korralikule keelepuudulikkusest tingitud valestimõistmisele kümneid "autogramme jagada". Käisin nimelt esmaspäeval oma esimesel saksakeelsel tööintervjuul ja kuigi see lõbus onu tööasjade selgitamisele suurt tähelepanu ei pööranud, vaid kultuuridevahelise suhtluse teemasse ja migratsiooni lähiajalukku vajus, suutsin ma selle vähese asjakohase informatsiooni seest ikka midagi täiesti mööda aru saada (või pigem mitte kuulda), nii et mind olla juba taga otsitud, kirutud ja põhimõtteliselt kandidaatide nimekirjastki maha tõmmatud :P
Olen oma iirimaiste töökohtade peal korduvalt näinud teiste migrantide keeleoskuste arenguid ja puudujääke, pannes salamisi tähele üksikuid lingvistilisi erinevusi, aga ma pole veel kunagi olnud olukorras, kus oleksin olnud kõige algajam või lausa ainuke välismaalane.. Pigem olin mina tavaliselt see lüli kohaliku ja "ebamaise" vahel, kummalegi parasjagu lähedal. Nüüd siis saab näha, kuidas ma sellise uue rolliga hakkama saan :S Eriti veel pidevalt muutuvates oludes, asukohti ja kolleege vahetades, ootamatute telefonikõnede peale tööle joostes. Oi, oi, kuidas mul ikka õnnestub... ikka alati kõige raskemal moel õppimise otsa komistada.
Noh, veel on ehk aega lepingust taganeda, kui tuleb välja, et ma end mõne üleliigse allkirja andmisega kuhugi kaugele võõrale maale orjaks müüsin:P Kui B koju tuleb, siis teeme "Google Translate'i" ja eks siis ole näha;)
Olen oma iirimaiste töökohtade peal korduvalt näinud teiste migrantide keeleoskuste arenguid ja puudujääke, pannes salamisi tähele üksikuid lingvistilisi erinevusi, aga ma pole veel kunagi olnud olukorras, kus oleksin olnud kõige algajam või lausa ainuke välismaalane.. Pigem olin mina tavaliselt see lüli kohaliku ja "ebamaise" vahel, kummalegi parasjagu lähedal. Nüüd siis saab näha, kuidas ma sellise uue rolliga hakkama saan :S Eriti veel pidevalt muutuvates oludes, asukohti ja kolleege vahetades, ootamatute telefonikõnede peale tööle joostes. Oi, oi, kuidas mul ikka õnnestub... ikka alati kõige raskemal moel õppimise otsa komistada.
Noh, veel on ehk aega lepingust taganeda, kui tuleb välja, et ma end mõne üleliigse allkirja andmisega kuhugi kaugele võõrale maale orjaks müüsin:P Kui B koju tuleb, siis teeme "Google Translate'i" ja eks siis ole näha;)
neljapäev, jaanuar 31, 2013
aitäh, Kevad :)
Sakslased on üks naljakas rahvas. Iirlased samuti. Ja ukrainlased ka. (Jaa, üldistame ikka..) Aga eriti üllatas sel korral sakslase, heakene küll - baierimaalase, kommentaar, minu saksa keele oskuse kohta, mainides, et see parem olevat kui tema inglise keel, mis on absoluutselt välistatud ja absurdinaljale sarnanev väide. Kas neil endil häbi pole niimoodi valetada?! Tõsi, sellega võib peaaegu nõus olla, et mul väga kohutavat aktsenti juures pole, aga kui nüüd natuke mõelda, siis kelle teise pealt mul on võimalik helinäidiseid võtta, kui mitte sakslastelt endilt. Või noh, kodus küll mitte-sakslasest saksakeelselt..
Kui mõni päev tagasi kodumaja trepist üles kõmpisin, tuli mulle siinse esimese korruse peal vastu üks keskealine naine, kellele ma siis poolekuuesel õhtutunnil lapsikult "Hallo!" ütlesin ja vastuseks "Guten Abend!" sain, kuigi mitte noomiva tooniga. Mõtlesin, et kui nad siin tõesti ametlikuma tooniga tervitusi armastavad, nagu mul nagunii mulje jäänud oligi, kuid kuna see tädi nii ootamatult pimedas trepikojakitsuses justkui alla sadas, ei tulnud mul mitteühegikeelseid sõnu pähe. Ja parem on ju siiski midagi öelda, kui ebaviisakalt vaikides mööda trügida. Korrus kõrgemale jõudes tuli mulle vastu üks keskealine härra - võimalik, et tolle naise abikaasa - kellele siis eelnevast vastusest innustust saanuna kõlavalt "Guten Abend!" ütlesin. Ning vastuseks sain "Halloo". Järeldus: põdeda pole vaja, alles geht :)
Meil on siin nii kevadiseks läinud, et tahaks värvilise seeliku ja varbavaheplätud jalga visata, kui väljamineku aeg kätte jõuab. Isegi päike on piilurist vaatajaks muutunud ja tegutseb juba mitu viimast päeva. Ootan esimest veebruarit nagu oleks see esimene aprill. Või lausa mai? Õhtud on aga tormised nagu elaks otse Moheri kaljudel. Piilun ikka iga natukese aja tagant, ega mu kasvuhoone rõdult lendu tõusma pole hakanud, kuigi eks see vist sellise mullakogusega võimatu oleks. Aga jessas, kui siin ka esimesel aprillil Torino-soojus küpsetaks, siis võiks ju juba juuni alguses tomateid saada, või kuidas? :D
Mul on hea meel, et mu asukohamuutuse vajadusest tingitud kursusevahetus osutus vägagi õnnestunuks. Mulle meeldib see melu, mis selle kultuurikeskusega kaasneb. Ei, mitte mingi kesklinnalik kädistamismelu, vaid selline rahu tekitav intelligentne mõtlemis- ja teadmisjanu sumin. Ja mulle meeldib, et mu lugemiskiirus on muutunud üle aegade tempokaimaks tänu U- ja S-rongitee veidi kauemläbitavale pikkusele. Enne ei olnud võimalus veel raamatut lahtigi lüüa, kui tuli juba maha minna. Nüüd on vaja kesklinna välja venida ja U pealt S'i peale ümber kolida, mida tehes ma muide sujuvalt kõndides ja kokkupõrkeid vältides lugema olen õppinud :) Mingi tuhin on peale tulnud. Ühest küljest võtab hea asja lugemine mõtlema, et tahaks ise ka nii kirjutada, teisest küljest paneb halva asja lugemine mõtlema, et kuidas see asi küll kirjastatud on saanud... et isegi mina oleks ju paremini osanud:P Ja väga värskendav on lugeda midagi täiesti teisest ajaruumist pärinevat - millised armsad arhaismid, distantseeritus lugejaga ja ka lähedaste inimestega, kelles kirjutatakse. Millegipärast tulevad vahepeal ette pildid Haapsalust, kuigi jutt on kas Soomest, Peterburist, Tartust, Londonist või Saaremaast. Mingi meenutuste lugemisest tekkiv meenutusvati sees oleku idüll. Kuidagi tuleb mul seda viimasel ajal palju ette, ju hakkan vist "parim enne" tähtajale lähenema.
Kuigi üks meie päris õpetajatest jälle haige on ja meile asenduseks poolkurt 80-aastane aeglustädi on saadetud, registreerisin end õhinaga järgmisele kursusele, et veel sellesse gruppi mahuksin. Kui välja arvata viimased kaks asendusõpetajast tingitud tapetud olekuga tundi, on meie nooruslikult krapsakate ja mõnusalt irooniliste õpetajate "käe all" kuidagi ülimalt vaba olla. Võimalik, et see tuleb ka grupi koosseisust. Kui ligi pooled on samad näod, kes minuga ka eelmisel kursusel käisid, siis teine pool käis omakorda koos nende samade õpetajate kursusel, nii et võib-olla mõjub ka tuttavlik tunne positiivselt, aga midagi selles igatahes on. Mingi sünergia. Muhedus. Mingi selline tunne, mida ma olen tundnud kahe viimase kooli lõpetamistel ja alati viimasel päeval enne töölt ära tulekut, mingi mullitav ja üle ääre ajav kihisev olemine:) Ja kuidagi on selline tunne, et kõik inimesed on head, sest teisiti ei saa olla.
C. kutsus meid B.ga pühapäevaks enda juurde hilisele lõunale-varajasele õhtusöögile ja Carcassonne'i mängima. Sellisest pakkumisest ei saa kuidagi ära öelda:) D. vist seekord ei tule, aga tänases tunnis mainis ta just midagi sellist, millega seoses tuli mul tunne, et järgmine kord.. kui oleme ometi oma laua tagasi saanud.. oleks tema ka väga õige inimene liituma. Ei tea kohe, mis see on, et mul just rumeenlastega kõige parem klapp on. Eks vist siis see, et idapoolsed hoiavad ikka kokku. Mitte et neid läänepoolseid üldse palju oleks, aga mingi hispaaniakeelne punt on küll rohkem omaette tõmmanud. Mõtlesin just täna sellele, kui kummaline on, et terve selle aja jooksul on minuga samadel kursustel olnud vaid üks poolakas, mitte ühtegi prantslast ja vaid üks prantsusekeelne, loomulikult mitte ühtki skandinaavlast, aga ka mitte lätlasi, leedukaid, tšehhe, slovakke, sloveene, ja vaid väga üksikud balkanlased. Kas kõik need, kes on juba lennus, on tõesti kõik Iirimaal/Suurbritannias või oskavad nad juba niigi saksa keelt? Või on neil kõigil need imelised läbi tutvuste vingerdatud töökohad, kus pole ei keelt ega ka suurt midagi muud osata, peaasi et käed küljes? Nojah, võimalusi on muidugi teisigi, aga esimese hooga paneb niiviisi mõtlema küll..
Kummaline, vaatasin korra sellele lõigule tagasi ja silma jäid B., C., D. - peaks vist kellegi A. ka kampa otsima, et ilusti tähestikku saaks tegema hakata:) Ma ise ei sobi kuidagi hästi nii tähestiku algusesse ainult...
Huvitav, mulle jäi just täna ette üks helisaade, milles luuletaja rääkis oma alfabetiseeritud järjestusega luulekogudest ja mõtiskles selle üle, et tõlkena oleks see igakord täiesti teine raamat, mitte et luuletõlked seda nagunii poleks, aga ka juba ainuüksi oma järjestuse poolest.
Hmm.. ma vaatan, et mu kokkukirjutamisharjumused on ka väikestviisi muutunud:P Arbeitsunfähigkeitsbescheinigung, noh. 25/32 saksa kasuks. Pean vist ikka veel nuputama.
Aga järgmise korrani siis!
Kui mõni päev tagasi kodumaja trepist üles kõmpisin, tuli mulle siinse esimese korruse peal vastu üks keskealine naine, kellele ma siis poolekuuesel õhtutunnil lapsikult "Hallo!" ütlesin ja vastuseks "Guten Abend!" sain, kuigi mitte noomiva tooniga. Mõtlesin, et kui nad siin tõesti ametlikuma tooniga tervitusi armastavad, nagu mul nagunii mulje jäänud oligi, kuid kuna see tädi nii ootamatult pimedas trepikojakitsuses justkui alla sadas, ei tulnud mul mitteühegikeelseid sõnu pähe. Ja parem on ju siiski midagi öelda, kui ebaviisakalt vaikides mööda trügida. Korrus kõrgemale jõudes tuli mulle vastu üks keskealine härra - võimalik, et tolle naise abikaasa - kellele siis eelnevast vastusest innustust saanuna kõlavalt "Guten Abend!" ütlesin. Ning vastuseks sain "Halloo". Järeldus: põdeda pole vaja, alles geht :)
Meil on siin nii kevadiseks läinud, et tahaks värvilise seeliku ja varbavaheplätud jalga visata, kui väljamineku aeg kätte jõuab. Isegi päike on piilurist vaatajaks muutunud ja tegutseb juba mitu viimast päeva. Ootan esimest veebruarit nagu oleks see esimene aprill. Või lausa mai? Õhtud on aga tormised nagu elaks otse Moheri kaljudel. Piilun ikka iga natukese aja tagant, ega mu kasvuhoone rõdult lendu tõusma pole hakanud, kuigi eks see vist sellise mullakogusega võimatu oleks. Aga jessas, kui siin ka esimesel aprillil Torino-soojus küpsetaks, siis võiks ju juba juuni alguses tomateid saada, või kuidas? :D
Mul on hea meel, et mu asukohamuutuse vajadusest tingitud kursusevahetus osutus vägagi õnnestunuks. Mulle meeldib see melu, mis selle kultuurikeskusega kaasneb. Ei, mitte mingi kesklinnalik kädistamismelu, vaid selline rahu tekitav intelligentne mõtlemis- ja teadmisjanu sumin. Ja mulle meeldib, et mu lugemiskiirus on muutunud üle aegade tempokaimaks tänu U- ja S-rongitee veidi kauemläbitavale pikkusele. Enne ei olnud võimalus veel raamatut lahtigi lüüa, kui tuli juba maha minna. Nüüd on vaja kesklinna välja venida ja U pealt S'i peale ümber kolida, mida tehes ma muide sujuvalt kõndides ja kokkupõrkeid vältides lugema olen õppinud :) Mingi tuhin on peale tulnud. Ühest küljest võtab hea asja lugemine mõtlema, et tahaks ise ka nii kirjutada, teisest küljest paneb halva asja lugemine mõtlema, et kuidas see asi küll kirjastatud on saanud... et isegi mina oleks ju paremini osanud:P Ja väga värskendav on lugeda midagi täiesti teisest ajaruumist pärinevat - millised armsad arhaismid, distantseeritus lugejaga ja ka lähedaste inimestega, kelles kirjutatakse. Millegipärast tulevad vahepeal ette pildid Haapsalust, kuigi jutt on kas Soomest, Peterburist, Tartust, Londonist või Saaremaast. Mingi meenutuste lugemisest tekkiv meenutusvati sees oleku idüll. Kuidagi tuleb mul seda viimasel ajal palju ette, ju hakkan vist "parim enne" tähtajale lähenema.
Kuigi üks meie päris õpetajatest jälle haige on ja meile asenduseks poolkurt 80-aastane aeglustädi on saadetud, registreerisin end õhinaga järgmisele kursusele, et veel sellesse gruppi mahuksin. Kui välja arvata viimased kaks asendusõpetajast tingitud tapetud olekuga tundi, on meie nooruslikult krapsakate ja mõnusalt irooniliste õpetajate "käe all" kuidagi ülimalt vaba olla. Võimalik, et see tuleb ka grupi koosseisust. Kui ligi pooled on samad näod, kes minuga ka eelmisel kursusel käisid, siis teine pool käis omakorda koos nende samade õpetajate kursusel, nii et võib-olla mõjub ka tuttavlik tunne positiivselt, aga midagi selles igatahes on. Mingi sünergia. Muhedus. Mingi selline tunne, mida ma olen tundnud kahe viimase kooli lõpetamistel ja alati viimasel päeval enne töölt ära tulekut, mingi mullitav ja üle ääre ajav kihisev olemine:) Ja kuidagi on selline tunne, et kõik inimesed on head, sest teisiti ei saa olla.
C. kutsus meid B.ga pühapäevaks enda juurde hilisele lõunale-varajasele õhtusöögile ja Carcassonne'i mängima. Sellisest pakkumisest ei saa kuidagi ära öelda:) D. vist seekord ei tule, aga tänases tunnis mainis ta just midagi sellist, millega seoses tuli mul tunne, et järgmine kord.. kui oleme ometi oma laua tagasi saanud.. oleks tema ka väga õige inimene liituma. Ei tea kohe, mis see on, et mul just rumeenlastega kõige parem klapp on. Eks vist siis see, et idapoolsed hoiavad ikka kokku. Mitte et neid läänepoolseid üldse palju oleks, aga mingi hispaaniakeelne punt on küll rohkem omaette tõmmanud. Mõtlesin just täna sellele, kui kummaline on, et terve selle aja jooksul on minuga samadel kursustel olnud vaid üks poolakas, mitte ühtegi prantslast ja vaid üks prantsusekeelne, loomulikult mitte ühtki skandinaavlast, aga ka mitte lätlasi, leedukaid, tšehhe, slovakke, sloveene, ja vaid väga üksikud balkanlased. Kas kõik need, kes on juba lennus, on tõesti kõik Iirimaal/Suurbritannias või oskavad nad juba niigi saksa keelt? Või on neil kõigil need imelised läbi tutvuste vingerdatud töökohad, kus pole ei keelt ega ka suurt midagi muud osata, peaasi et käed küljes? Nojah, võimalusi on muidugi teisigi, aga esimese hooga paneb niiviisi mõtlema küll..
Kummaline, vaatasin korra sellele lõigule tagasi ja silma jäid B., C., D. - peaks vist kellegi A. ka kampa otsima, et ilusti tähestikku saaks tegema hakata:) Ma ise ei sobi kuidagi hästi nii tähestiku algusesse ainult...
Huvitav, mulle jäi just täna ette üks helisaade, milles luuletaja rääkis oma alfabetiseeritud järjestusega luulekogudest ja mõtiskles selle üle, et tõlkena oleks see igakord täiesti teine raamat, mitte et luuletõlked seda nagunii poleks, aga ka juba ainuüksi oma järjestuse poolest.
Hmm.. ma vaatan, et mu kokkukirjutamisharjumused on ka väikestviisi muutunud:P Arbeitsunfähigkeitsbescheinigung, noh. 25/32 saksa kasuks. Pean vist ikka veel nuputama.
Aga järgmise korrani siis!