aitäh, Kevad :)

Sakslased on üks naljakas rahvas.  Iirlased samuti. Ja ukrainlased ka. (Jaa, üldistame ikka..) Aga eriti üllatas sel korral sakslase, heakene küll - baierimaalase, kommentaar, minu saksa keele oskuse kohta, mainides, et see parem olevat kui tema inglise keel, mis on absoluutselt välistatud ja absurdinaljale sarnanev väide. Kas neil endil häbi pole niimoodi valetada?! Tõsi, sellega võib peaaegu nõus olla, et mul väga kohutavat aktsenti juures pole, aga kui nüüd natuke mõelda, siis kelle teise pealt mul on võimalik helinäidiseid võtta, kui mitte sakslastelt endilt. Või noh, kodus küll mitte-sakslasest saksakeelselt..

Kui mõni päev tagasi kodumaja trepist üles kõmpisin, tuli mulle siinse esimese korruse peal vastu üks keskealine naine, kellele ma siis poolekuuesel õhtutunnil lapsikult "Hallo!" ütlesin ja vastuseks "Guten Abend!" sain, kuigi mitte noomiva tooniga. Mõtlesin, et kui nad siin tõesti ametlikuma tooniga tervitusi armastavad, nagu mul nagunii mulje jäänud oligi, kuid kuna see tädi nii ootamatult pimedas trepikojakitsuses justkui alla sadas, ei tulnud mul mitteühegikeelseid sõnu pähe. Ja parem on ju siiski midagi öelda, kui ebaviisakalt vaikides mööda trügida. Korrus kõrgemale jõudes tuli mulle vastu üks keskealine härra - võimalik, et tolle naise abikaasa - kellele siis eelnevast vastusest innustust saanuna kõlavalt "Guten Abend!" ütlesin. Ning vastuseks sain "Halloo". Järeldus: põdeda pole vaja, alles geht :)

Meil on siin nii kevadiseks läinud, et tahaks värvilise seeliku ja varbavaheplätud jalga visata, kui väljamineku aeg kätte jõuab. Isegi päike on piilurist vaatajaks muutunud ja tegutseb juba mitu viimast päeva. Ootan esimest veebruarit nagu oleks see esimene aprill. Või lausa mai? Õhtud on aga tormised nagu elaks otse Moheri kaljudel. Piilun ikka iga natukese aja tagant, ega mu kasvuhoone rõdult lendu tõusma pole hakanud, kuigi eks see vist sellise mullakogusega võimatu oleks. Aga jessas, kui siin ka esimesel aprillil Torino-soojus küpsetaks, siis võiks ju juba juuni alguses tomateid saada, või kuidas? :D

Mul on hea meel, et mu asukohamuutuse vajadusest tingitud kursusevahetus osutus vägagi õnnestunuks. Mulle meeldib see melu, mis selle kultuurikeskusega kaasneb. Ei, mitte mingi kesklinnalik kädistamismelu, vaid selline rahu tekitav intelligentne mõtlemis- ja teadmisjanu sumin. Ja mulle meeldib, et mu lugemiskiirus on muutunud üle aegade tempokaimaks tänu U- ja S-rongitee veidi kauemläbitavale pikkusele. Enne ei olnud võimalus veel raamatut lahtigi lüüa, kui tuli juba maha minna. Nüüd on vaja kesklinna välja venida ja U pealt S'i peale ümber kolida, mida tehes ma muide sujuvalt kõndides ja kokkupõrkeid vältides lugema olen õppinud :) Mingi tuhin on peale tulnud. Ühest küljest võtab hea asja lugemine mõtlema, et tahaks ise ka nii kirjutada, teisest küljest paneb halva asja lugemine mõtlema, et kuidas see asi küll kirjastatud on saanud... et isegi mina oleks ju paremini osanud:P Ja väga värskendav on lugeda midagi täiesti teisest ajaruumist pärinevat - millised armsad arhaismid, distantseeritus lugejaga ja ka lähedaste inimestega, kelles kirjutatakse. Millegipärast tulevad vahepeal ette pildid Haapsalust, kuigi jutt on kas Soomest, Peterburist, Tartust, Londonist või Saaremaast. Mingi meenutuste lugemisest tekkiv meenutusvati sees oleku idüll. Kuidagi tuleb mul seda viimasel ajal palju ette, ju hakkan vist "parim enne" tähtajale lähenema.

Kuigi üks meie päris õpetajatest jälle haige on ja meile asenduseks poolkurt 80-aastane aeglustädi on saadetud, registreerisin end õhinaga järgmisele kursusele, et veel sellesse gruppi mahuksin. Kui välja arvata viimased kaks asendusõpetajast tingitud tapetud olekuga tundi, on meie nooruslikult krapsakate ja mõnusalt irooniliste õpetajate "käe all" kuidagi ülimalt vaba olla. Võimalik, et see tuleb ka grupi koosseisust. Kui ligi pooled on samad näod, kes minuga ka eelmisel kursusel käisid, siis teine pool käis omakorda koos nende samade õpetajate kursusel, nii et võib-olla mõjub ka tuttavlik tunne positiivselt, aga midagi selles igatahes on. Mingi sünergia. Muhedus. Mingi selline tunne, mida ma olen tundnud kahe viimase kooli lõpetamistel ja alati viimasel päeval enne töölt ära tulekut, mingi mullitav ja üle ääre ajav kihisev olemine:) Ja kuidagi on selline tunne, et kõik inimesed on head, sest teisiti ei saa olla.

C. kutsus meid B.ga pühapäevaks enda juurde hilisele lõunale-varajasele õhtusöögile ja Carcassonne'i mängima. Sellisest pakkumisest ei saa kuidagi ära öelda:) D. vist seekord ei tule, aga tänases tunnis mainis ta just midagi sellist, millega seoses tuli mul tunne, et järgmine kord.. kui oleme ometi oma laua tagasi saanud.. oleks tema ka väga õige inimene liituma. Ei tea kohe, mis see on, et mul just rumeenlastega kõige parem klapp on. Eks vist siis see, et idapoolsed hoiavad ikka kokku. Mitte et neid läänepoolseid üldse palju oleks, aga mingi hispaaniakeelne punt on küll rohkem omaette tõmmanud. Mõtlesin just täna sellele, kui kummaline on, et terve selle aja jooksul on minuga samadel kursustel olnud vaid üks poolakas, mitte ühtegi prantslast ja vaid üks prantsusekeelne, loomulikult mitte ühtki skandinaavlast, aga ka mitte lätlasi, leedukaid, tšehhe, slovakke, sloveene, ja vaid väga üksikud balkanlased. Kas kõik need, kes on juba lennus, on tõesti kõik Iirimaal/Suurbritannias või oskavad nad juba niigi saksa keelt? Või on neil kõigil need imelised läbi tutvuste vingerdatud töökohad, kus pole ei keelt ega ka suurt midagi muud osata, peaasi et käed küljes? Nojah, võimalusi on muidugi teisigi, aga esimese hooga paneb niiviisi mõtlema küll.. 

Kummaline, vaatasin korra sellele lõigule tagasi ja silma jäid B., C., D. - peaks vist kellegi A. ka kampa otsima, et ilusti tähestikku saaks tegema hakata:) Ma ise ei sobi kuidagi hästi nii tähestiku algusesse ainult...
Huvitav, mulle jäi just täna ette üks helisaade, milles luuletaja rääkis oma alfabetiseeritud järjestusega luulekogudest ja mõtiskles selle üle, et tõlkena oleks see igakord täiesti teine raamat, mitte et luuletõlked seda nagunii poleks, aga ka juba ainuüksi oma järjestuse poolest.

Hmm.. ma vaatan, et mu kokkukirjutamisharjumused on ka väikestviisi muutunud:P Arbeitsunfähigkeitsbescheinigung, noh. 25/32 saksa kasuks. Pean vist ikka veel nuputama.

Aga järgmise korrani siis!

mis lennujaamas üles laadimata jäi ehk esmaspäeva hommikul kl 05.59

Ma ei tea, mis mul viga on, aga ma võtsin vastu lennujaamatöötajate pakkumise teha läbi AirBalticu lend läbi Riia, selle asemel, et lennata Tallinnast otse Münchenisse seni kuni veel saab (arvatavasti viimast korda). Võib-olla ongi põhjus selles, et tahaks proovida, kas on ikka nii ebamugav ja tüütu, sest edaspidi (märtsist alates) on see ju praktiliselt ainuke võimalus. Kuna mul seekord ju kiiret pole, mõtlesin, et võib proovida. Ja kompensatsioon kataks mu piletihinna ka, nii et Eesti-puhkus saaks nö tagasi makstud ;P Aga nüüd on selline tunne, et mis asi see on mu sees, mis sunnib mind pidevalt põnevust otsima?! Või mingit ettearvamatust. Ma ju mõnes mõttes vihkan seda! Aga kui see mu oma valik on, siis meeldib katsetada. Eks nüüd näis, kas kutsutakse mu nimi välja, või saan ikkagi selle lennuga koju mindud. Probleem oli nimelt selles, et neil oli lend ülemüüdud – marsruudil, mis väidetavalt kasumit ei too ja märtsist kinni pannakse! Nii et pakkumine oligi sellepärast, et kõik nagu peale ei mahuks. Ja siis oli vaja leida loll, kellel aega on ja jännata viitsiks ;) 

Nonii, juba kõik ruttavad väravasse. Ma siis vaatan seni siit ja lähen kui järjekord lühemaks on jäänud. Muidu on narr peale minna ja siis tuleb mõni viimase hetke inimene, kes peale tahab, nii et mind maha laadida tuleb. Huvitav, mis nad mu pagasiga ka teevad... Vast päris ära ei kao selle jandi tõttu:D

Nägudeni. Saan nüüd kingiks saadud Uganda raamatut lugeda :) Nii sel juhul, kui lennule ei saa, kui ka juhul, kui saan.

Ohhoo, tuttavad näod DDT aegadest... Jah, alles see oli, kuidas ma endale DDT ja Uganda seost seletasin ;D

Lennujaama dünaamikat on ikka tore vaadelda. Non-place ikkagi:)

Igatahes, aitäh kõigile, kes olid nõus mind vastu võtma, jalutuskäikudele viima ja/või ära kuulama! Minul oli igatahes väga tore ja huvitav teiega :)

Hilisem lisa: tegelikult tuli ikkagi ilma igasuguste takistusteta bookitud lennule istuda. How boring..:P Pagas jõudis ka kohale, ainult väikese mõlgiga seekord.

Minu Dublin

Kuigi ma varem just eriti paljusid Minu-sarja raamatuid läbi lugenud pole, sain endale sünnipäevaks "Minu Dublini" ja kuna ka info toimuvast blogikampaaniast üsna varsti pärast lugemisega alustamist minuni jõudis, mõtlesin, et ühendan siis need kaks.
Et ma oleksin ka kunagi sama pealkirjaga raamatu võinud kirjutada, või isegi "Minu Iirimaa", oli lugemine mõistagi isiklikuma pilgu läbi kui teiste paikade kohta kirjutatud raamatute puhul, ja läks vägagi ludinal. Alustasin lugemist suure õhinaga, kuid tundsin õrnalt ka hirmu end mõttes tagasi kahe aasta tagusesse ellu viimise ees - tagasi sellesse piiritusse vabadusse ja iseseisvusesse, ükskõik kui vihmane ja sombune see paiguti ka olnud poleks. Kõhedust tekitas seegi mõte, et mis siis, kui leian Tema Dublinist need asjad ja kohad, kuhu ma enda Dublinis ei jõudnud või mida tähele ei pannud. Nüüd võin öelda, et polnud põhjust muretseda - kuigi loomulikult tulid nii pangakonto avamise kui PPS numbri saamise lugudega igasugused nostalgilised mälestused meelde, siis kokkuvõttes on mul hea meel tõdeda, et olen nii Iirimaa kui Dublini elustiilist päris õigesti aru saanud, vaatamata sellele, et mu sealviibimised kuigi pikad ei jõudnud olla. Kui juba nii staažikas dublinlane nagu selle raamatu autor kõiksuguseid seiku samasuguse alatooniga kirjeldas, nagu nad minulegi ette jäid, siis ju nii ikka ongi:) Või tundub võib-olla lihtsalt kõigile eestlastele? Igatahes on mul selle üle hea meel, et kõiki raamatus kirjeldatud ekstreemsusi ei tulnud mul läbi elada, nii mõnestki sai varasemate Limericki-kogemuste baasil ja tutavate nõuannete abiga hoidutud. 

Kui nüüd täpsemalt raamatust rääkida, siis see oli väga ladusalt kirjutatud ja haaras endasse, ükskõik kas lugeda seda kõige rahvarohkemates kohtades metroo peal või vaikselt omaette kodus. Ma arvan, et ka nendele, kes Dublinis elanud pole, tuli nii mõnegi koha peal elav filmilint silme ette ja tegelased hüppasid sellest kiiruga läbi. Mul on hetkel raske eraldi hoida seda, mida autor kirjutas, ja mida mina juba varem mõelnud olin. Ja mida mina mõtlesin, et peaks kindlasti kirjutama, aga autor seda maininud ei olnud.. Üks asi küll, et kuna meie tutvusringkonnad erinesid päris märgatavalt ja elustiilid samamoodi, siis näiteks seda, kuidas Dublinis on tegelikult ka selline varjatud keskkonnaaktivistide ja anarhistide seltskond olemas, kes aeg-ajalt veganõhtusööke korraldavad ja jalgrattaparandamist õpetavad. Öko-tegelastest ei puudu loomulikult ka teine külg - näiteks väikeettevõtjatest käsitsi maiuste tegijad ja kõik need lahedad vabaõhulaadad, mis kahjuks vist küll Euroopa kõige kallimate hindadega, kuid siiski toredad on. Sellegipoolest tundub, et mõned asjad on vist lihtsalt iiri elulaadile nii omased, et sellest ei saa keegi üle ega ümber, näiteks kolimine - see käib tsiuh-tsäuh, lausa iga kuu, kui soovi on, ja maja on alati rahvusvahelist seltskonda täis:) Üleüldse oli see raamat päris heas tasakaalus ekstreemsemate seikluste ja lihtsalt igapäevaste toimingute kohapealt. Loodan, et autor jätkab oma julgete sammudega, kuid püsib edaspidigi täiskasvanuks saamise liinil. Eks vist ole nüüd peamised asjad juba järele proovitud ja Ballymuniski elatud (kuidas ta küll ühistransporti kasutades koju ja tööle liigeldud sai, sellest ma aru ei saa, sest harvad on need korrad, kui sealsetes peatustes buss ka uksed lahti teeb...), nii et jääb üle ainult jätkata samade sõnadega nagu raamatu lõpuakordid: "Aga ma ei tee seda. Ma ei koputa kunagi selle maja uksele. Ma ei ava väravat, et trepile istuda. Ma tean selletagi. Tean, et kõik on sama, hoolimata sirgunud puudest, vananevatest majadest ja äravahetatud välisuksest. Ainus, kes muutunud on, olen mina."
Jah, ja ma loodan, et ta mina ei anna enam järele kiusatusele minna tagasi ja vaadata, kas see kirsipuu meie köögiakna all ikka sama roosalt õitseb...;)

Viimased minutid Eesti vanast aastast.. olgu need head ja uue aasta omad veelgi paremad!