Ma poleks arvanud, et ma istun sellisel kellaajal öösel üleval ja kaagutan nagu kana neid livemocha.com kursuse fraase järele..:P Kuna ma ei ole eesti keeles r-hälvik, siis loomulikult ei oska ma seda saksa r-i hääldada, või noh mitte ühtegi neist variantidest, isegi mitte Austria oma, ja nüüdseks on sellest saanud väikestviisi foobia. Samuti ei ole ma siiani suutnud õppima kannatama, et s on hoopis zzzz (pole siis ime, et minult küsitakse, kas mu nimi on Zulu;)) . Ja niimoodi ongi siis selline lihtne lause, mis pealkirjas näha, täiesti ületamatu takistus. Ja ma piilusin tegelikult edasi järgmise lause juurde - seal oli see Geldbörse braun. Wii:D :P
Autosõidutunnis läks ka täna superhästi. Kui tunni alguses oli õpetaja valmis mu järmisel tunnik mõnda "põnevamasse" piirkonda viima, et ma ei peaks neljandat korda samu ringe küll ühtpidi ja siis teistpidi tuiama, siis tunni lõpuks leppisime kokku, et tuleme veelkord samasse kohta:P Minu graatsiline parempööre kitsale tänavale, kus vasakul nurgas laiutas mingi pikk-ap(erseline), lõppes õnnelikult pooleldi kõnniteel - vedas, et aed veits eemal oli, ja et jalakäijaid ei olnud parasjagu.. Ei tasu vist ikka esimese asjana hommikul sõitma minna.. enne võiks ikka itaalia keeles väikse äratuse teha:P Sest jah, kolmapäevane tund, mis itaalia keele ja trampoliini vahele jäi, oli kohe eriti muhe, nii et jätkus rohkem juttu kui tähelepanelikku paanitsemist ja polnud suuremaid ka probleeme.. Aga noh jah..
reede, september 23, 2011
reede, september 09, 2011
comeback
Pärast pikka pausi võiks vist ühe lühikese kirjutise vahelduseks teha:) Ma peaks ütlema, et mulle täitsa meeldib Tallinn:)
Nagu ikka, on ka praegu koguaeg kiire. Ja nagu ikka, on huvitav:) Kõiksuguste inimeste ja loogikareeglite vastaselt kolis B ka Eestisse elama ja nüüd õpime vähehaaval vastastikuseid keeli. Kui esialgu oli plaan, et mina hakkan seda ülikoolis tegema, siis juhtus kogu selle ÕISi katastroofi tagajärjel see, et ma ei mahtunudki lõpuks gruppi:( Kui keegi just ära ei lange veel enne viimast tähtaega.. Aga eks ilma selletagi on võimalik õppida, eriti kui emakeelne õpetaja kodust võtta on;)
Ja eks nagunii on muidki asju palju teha, nii et hea on kui ühes aines vähem muretseda vaja..
Praktika kohta pole ma siiani vastust saanud.. peaks vist mujale ka proovima. Lõputööle peaks teema ja juhendaja kiiremas korras leidma, sest paari nädala pärast on kinnitamine. Peaks vaatama, mis arvamusel ma nüüd oleks nendest ideedest, mis mul kunagi maikuus Hispaanias rongisõidul tekkisid ja pärast korraks veel Torinos päikesekuivatatud said, aga siis niisama kuhugi raamatu vahele järjehoidjaks seisma jäid..
Autokooli registreerisin end ka ära. Arst küsis tõendit väljastades ka, et kas ma Tallinna liiklust ei karda.. Tore-tore, julgustav kohe:P Järgmiseks nädalaks panin kolm sõidutunni aega kirja.
Erasmustega on ka parasjagu tegemist olnud. Küll korterite vaatamist ja otsimist, küll ainete tagaajamist, küll salsatamist;) Muid üritusi hakkab alles tulema, nädala pärast on Eesti õhtu näiteks.
Ja palun vabandust - ma kutsun teid väga varsti külla. Nüüd olen ma peaaegu isegi sisse kolinud ju lausa..:P Praegu on veel siukest iganädalast ringirallimist Tartusse või mujale, aga varsti peaks küll täiesti teadlikult ainult selle raamatuvirna taha vajuma, mis ma endale raamatukogudest kokku olen korjanud. Hea on, et meil siin on limiit 20 ja et raamatukogud omavahel ei kontrolli, palju teisest kohast parasjagu võetud on..:P Muidu oleks ma vist veits lõhki. Täna sain veel maailma usundite ja liiklusseaduste jms raamatud ka kätte, nii et nüüd peaks esialgu hooleta olema.
Pirnikoogiisu. Ja rong on 6.46....:S
Nagu ikka, on ka praegu koguaeg kiire. Ja nagu ikka, on huvitav:) Kõiksuguste inimeste ja loogikareeglite vastaselt kolis B ka Eestisse elama ja nüüd õpime vähehaaval vastastikuseid keeli. Kui esialgu oli plaan, et mina hakkan seda ülikoolis tegema, siis juhtus kogu selle ÕISi katastroofi tagajärjel see, et ma ei mahtunudki lõpuks gruppi:( Kui keegi just ära ei lange veel enne viimast tähtaega.. Aga eks ilma selletagi on võimalik õppida, eriti kui emakeelne õpetaja kodust võtta on;)
Ja eks nagunii on muidki asju palju teha, nii et hea on kui ühes aines vähem muretseda vaja..
Praktika kohta pole ma siiani vastust saanud.. peaks vist mujale ka proovima. Lõputööle peaks teema ja juhendaja kiiremas korras leidma, sest paari nädala pärast on kinnitamine. Peaks vaatama, mis arvamusel ma nüüd oleks nendest ideedest, mis mul kunagi maikuus Hispaanias rongisõidul tekkisid ja pärast korraks veel Torinos päikesekuivatatud said, aga siis niisama kuhugi raamatu vahele järjehoidjaks seisma jäid..
Autokooli registreerisin end ka ära. Arst küsis tõendit väljastades ka, et kas ma Tallinna liiklust ei karda.. Tore-tore, julgustav kohe:P Järgmiseks nädalaks panin kolm sõidutunni aega kirja.
Erasmustega on ka parasjagu tegemist olnud. Küll korterite vaatamist ja otsimist, küll ainete tagaajamist, küll salsatamist;) Muid üritusi hakkab alles tulema, nädala pärast on Eesti õhtu näiteks.
Ja palun vabandust - ma kutsun teid väga varsti külla. Nüüd olen ma peaaegu isegi sisse kolinud ju lausa..:P Praegu on veel siukest iganädalast ringirallimist Tartusse või mujale, aga varsti peaks küll täiesti teadlikult ainult selle raamatuvirna taha vajuma, mis ma endale raamatukogudest kokku olen korjanud. Hea on, et meil siin on limiit 20 ja et raamatukogud omavahel ei kontrolli, palju teisest kohast parasjagu võetud on..:P Muidu oleks ma vist veits lõhki. Täna sain veel maailma usundite ja liiklusseaduste jms raamatud ka kätte, nii et nüüd peaks esialgu hooleta olema.
Pirnikoogiisu. Ja rong on 6.46....:S
neljapäev, august 04, 2011
sono arrivata
Pärast paljusid ekskursioone, külaliste vastuvõtmisi, reise, kokkusaamisi, nukrat öörongiga Rooma-sõitu ja paaripäevast sealviibimist, olen nüüd Läti kaudu Tartusse jõudnud. Rääkida oleks palju, pilte oleks palju sortida ja näidata ja vaadata, teha oleks palju vaja, ja tahaks mõtlemisaega. Ees ootavad maaleminek, geocachimised, paberimajandus, Tartuff ja kokkusaamised, väike perekondlik road trip, korterijaht ja palju muud, enne kui saab taasiseseisvumispäeva tähistada ning vaikselt igapäevaelu rutiini ja koolirütmi tagasi vajuma hakata.. Tunnen, kuidas nimekirjad sellest, mida järgmise õppeaasta jooksul kindlasti tehtud saama pean, on kasvanud pikemaks kui ma ise, lisades veel neid asju, mida ma lihtsalt tahan teha. On ju tore unistada:) Kuigi, ehk on ka seekord tõsi, et kes teeb, see jõuab. Ma loodan ainult, et ma veelgi isekamaks ja tuulepäisemaks pole sunnitud muutuma. Ja ma loodan, et saab olema palju sama helgeid hetki kui neid Vahemere valgusest pimestatuna oli, või ka näiteks Viini tänavamuusikute saatel valssi keerutades:)
Jah, ma pole ammu järjepidevalt siia kirjutanud. Ja ma arvan, et ma mõistsin, miks. Mitte sellepärast, et poleks, millest kirjutada. On, ja ülearugi. Mitte sellepärast, et poleks üldse aega. Seda saab ju väidetavalt alati tekitada. Mitte sellepärast, et ei tahaks jagada. Tahaks, ja vägagi (kuigi olen avastanud, et nii mõnigi kord on näost-näkku jalutamas olles või pargipingil, kiigel, kohvikus või köögis teetassi taga istudes sedasama kuid emotsionaalsemate vahenditega edasi anda, kui seda mu piiratud kirjaoskus lubab). Aga olen jõudnud järeldusele, et nii paljud neist kirjutistest on alguse saanud mingist sisemisest ohkamisest, ihkamisest või vihkamisest. Ja ma tunnen, et ma enam lihtsalt ei tunne seda niivõrd. Vaatamata ajutistele maailmavalu- ja sisemiste piinade perioodidele või tavalistele torisemistujudele olen ma üldiselt palju rahulolevam. Võib-olla lihtsalt vana ja mõttelaisk, aga rahul. Kuigi ma jätkuvalt tahan sinna, kuhu ei saa, või nendega, kes ei saa, või seda, mida ei saa, või sel ajal, kui ei saa... Ja mõnikord tuleb välja, et kui saan sinna, kuhu olen tahtnud, siis seal olles tahan sealt pärast kahte päeva ka kohe minema, nii et..;) Igatahes, basta così! Ja ciao praeguseks, bella! Kui kellelgi peaks Torinos elukohta otsima, siis ma tean ühte soovitada - imeliselt abivalmite ja armsate omanike ajaloohõnguline ja mõnus korter, kust oli kahju lahkuda.. Eriti kui ees ootav valik just paljulubav pole.
Ma ei mäleta nüüd, kas mu arvuti sai nüüd siinse aja järgi seadistatud, või elab veel minevikus, aga igatahes olekd 03.38 ka päris paras aeg magamaminekuks. Sogni d'oro!
Jah, ma pole ammu järjepidevalt siia kirjutanud. Ja ma arvan, et ma mõistsin, miks. Mitte sellepärast, et poleks, millest kirjutada. On, ja ülearugi. Mitte sellepärast, et poleks üldse aega. Seda saab ju väidetavalt alati tekitada. Mitte sellepärast, et ei tahaks jagada. Tahaks, ja vägagi (kuigi olen avastanud, et nii mõnigi kord on näost-näkku jalutamas olles või pargipingil, kiigel, kohvikus või köögis teetassi taga istudes sedasama kuid emotsionaalsemate vahenditega edasi anda, kui seda mu piiratud kirjaoskus lubab). Aga olen jõudnud järeldusele, et nii paljud neist kirjutistest on alguse saanud mingist sisemisest ohkamisest, ihkamisest või vihkamisest. Ja ma tunnen, et ma enam lihtsalt ei tunne seda niivõrd. Vaatamata ajutistele maailmavalu- ja sisemiste piinade perioodidele või tavalistele torisemistujudele olen ma üldiselt palju rahulolevam. Võib-olla lihtsalt vana ja mõttelaisk, aga rahul. Kuigi ma jätkuvalt tahan sinna, kuhu ei saa, või nendega, kes ei saa, või seda, mida ei saa, või sel ajal, kui ei saa... Ja mõnikord tuleb välja, et kui saan sinna, kuhu olen tahtnud, siis seal olles tahan sealt pärast kahte päeva ka kohe minema, nii et..;) Igatahes, basta così! Ja ciao praeguseks, bella! Kui kellelgi peaks Torinos elukohta otsima, siis ma tean ühte soovitada - imeliselt abivalmite ja armsate omanike ajaloohõnguline ja mõnus korter, kust oli kahju lahkuda.. Eriti kui ees ootav valik just paljulubav pole.
Ma ei mäleta nüüd, kas mu arvuti sai nüüd siinse aja järgi seadistatud, või elab veel minevikus, aga igatahes olekd 03.38 ka päris paras aeg magamaminekuks. Sogni d'oro!