Mu päev läks just rõõmsamaks ja selleks oli vaja vaid üht lühikest fraasi: "Teil on väga meeldiv teenindus siin!":D
Olen juba kahest alates tööl ning siiani on käinud ainult kaks paarikest, kelledest esimene juba lahkus. Siiani olid igasugu ülemused ja omanik jms ka siin, nii et pidin praktiliselt terve veiniriiuli ümber tõstma ja muid siukeseid asju tegema. Nagu ikka, kui rahvast pole. Aga nüüd on see mõnus põli, kui keegi ei kontrolli. Sest ega see ei tähenda ju kohe, et ma nüüd midagi ei teeks. Kuigi ausalt öeldes olen täna tõesti laisk. Eks vist režiim hakkab tunda andma:P
Tegin täna viimase (praeguseks) eksami ära. Poleks tegelikult pidanud, aga rahulolematus ja ambitsioon lõid välja. Oli ju ainult üks punkt normaalsest hindest puudu! Nüüd oleks muidugi nali, kui seekord F (või midagi ikka alla tolle, mis ma eelmine kord sain) tuleks.... :D Igatahes, eksam pidi algama kell 10. Ja kuna ma ärkasin eile teist päeva järjest alles kell 16 üles (hukkamõistu pole tarvis), nii et oli päris võimatu magama minna, nii et ma jätsin selle öö igaks juhuks vahele. Aga siis tuli välja, et kell 10 veel eksamile ei saanud... Passisin siis 12ni. Vahepeal helistasime tollele tädile, kelle korterit käisime laupäeva hommikul vaatamas, et me ikka ei võta seda. Ja siis veel paari kohta, et saaks vaatama minna. Nii et homme hommikul kell 10 ;) Oeh, ei jõua ära oodata, millal köögi saaks. Ma oleks täna pärast eksamit peaaegu ühe ahjuvormi ostnud, aga siis tuli meelde, et eks ma pean sellega ju pärast töölt koju ka tulema:P Nii et lõpuks ostsin niisama "lõunapausimoona".
There are nine million bicycles in Bejing.... just believe everything that I say...
Kui ma neljapäeval Tartusse jõuan, siis lähen ujuma. Massaaži võiks ka keegi teha. Ja vannis tahan ka liguneda tundide viisi, näiteks raamatut lugedes. Kolm päeva olevat siis veel ju VAHEAEG! ;)
teisipäev, jaanuar 27, 2009
pühapäev, jaanuar 25, 2009
headuse ilmutus
See tunne on nii võimas, kui keegi sulle täiesti kogemata ja mitteteadlikult meelde tuletab, et tõeline ja isetu headus ei ole maailmast kadunud. Lubada endal olla haavatav, olles nii siiras ja hooliv kõige ümbritseva vastu.
neljapäev, jaanuar 22, 2009
kulturist ;)
Kahjurõõm on vist ikka see kõige suurem rõõm. Või vähemalt lohutus. Et Eestis leidub vähemalt 2 inimest, kes ei oska inglise keelt väga hästi :)
16:34:50 [(name)] kuidas on inglise keeles "ma olen oma raamatu koju jätnud ."
16:50:26 [lk] i've lost my books to home vms
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Käisin täna kinos "Detsembrikuumust" vaatamas. Jäin muidugi hiljaks, aga algusest vist palju ei kaotanud. Eks ta natuke kunstlik ikka tundus, aga minu teada pidi see ka režissööri esimene täispikk film olema ja ega teema polnud ju ka kõige lihtsamate killast (või ehk olen mina ainuke, kel ajalooga probleeme on... aga igatahes oleks ju loogiline, et selliste filmide puhul on tunduvalt vähem vabadust ja võimalust apsakaid lubada, kui mistahes ajal mitte konkreetset reaalset sündmust kirjeldavates filmides), nii et kokkuvõttes võib täitsa rahule jääda. Aga Koikson võiks ikka laulmise juurde jääda:P Pärast filmi uksest välja minnes olid minu ees kolm vanatädi. Nii tore oli kuulata, kuidas nad omavahel muljeid vahetasid! Et kuidas kindral Põder oli ikka nii täpselt tabatud ja et noori ilusaid näitlejaid on alati hea vaadata:)
Kui tänavale jõudnud olin, hakkasin lihtsalt otse jalutama, filmi lõpumuusika peas kumisemas. Ja lõpetasin NO teatri ees... Mõtlesin siis õnne proovida, et äkki on lähiaja etendusteks mõni pilet kogemata vabaks jäänud. Ja nüüd lähen siis veebruari alguses 'Rambot' vaatama:) Lõpuks ometi teatrisse! Loodetavasti ei jõua seekord midagi ette tulla, nii et ma peaks pileti kellelegi maha ärima ja ise jälle ilma edasi elama.. Üldse igasuguseid kavu uurides vaatasin, et olen ikka kuradima palju põnevaid üritusi lihtsalt maha "maganud". Aga õnneks on igasugu asju ikka tulekul ka.
Äge kui inimesed nii lihtsalt keele- ja kultuuripiire ületada oskavad nagu näiteks Galin Stoev. Tema alal peaksid need mingil määral ikka segavad olema.
Küll ajalehed pasundavad täna alles haridus-ja keelepoliitika probleemidest. Minu õppejõud on kah päris terava sõnavõtuga maha saanud:P «Kas keegi on ära õppinud mõne keele seetõttu, et on õpiku saanud sutsu odavamalt?» :D
Päris nali oleks olnud, kui eliitkoolidel polekski lastud sel aastal katseid teha:P Ma kujutan ette seda seltskonda, kes tulevad oma viitega ja on nagu lauajalad, aga lähevad muudkui Prantsuse Lütseumisse või Härmasse vms. Kuigi nagu ajalugu on näidanud, saavad lollid lapsed mõnikord katsetega ka sisse...
Kusjuures, ma avastasin, et lisaks sellele, et kogu minu lähiümbrus on teatreid, raamatukogusid ja kinomaju täis, (varsti saab Solaris ka valmis,) asuvad pea kõik eliitkoolid ka 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, mõnesse jõuab isegi poole minutiga kohale. Nii et seekord oli eksamiasukoha valikul karm konkurents ;P
Pariisi sai nüüd pika Firefoxi ja SEB'ga maadlemise järel pilet lõpuks ostetud. Munadepühad tulevad värvilised;)
16:34:50 [(name)] kuidas on inglise keeles "ma olen oma raamatu koju jätnud ."
16:50:26 [lk] i've lost my books to home vms
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Käisin täna kinos "Detsembrikuumust" vaatamas. Jäin muidugi hiljaks, aga algusest vist palju ei kaotanud. Eks ta natuke kunstlik ikka tundus, aga minu teada pidi see ka režissööri esimene täispikk film olema ja ega teema polnud ju ka kõige lihtsamate killast (või ehk olen mina ainuke, kel ajalooga probleeme on... aga igatahes oleks ju loogiline, et selliste filmide puhul on tunduvalt vähem vabadust ja võimalust apsakaid lubada, kui mistahes ajal mitte konkreetset reaalset sündmust kirjeldavates filmides), nii et kokkuvõttes võib täitsa rahule jääda. Aga Koikson võiks ikka laulmise juurde jääda:P Pärast filmi uksest välja minnes olid minu ees kolm vanatädi. Nii tore oli kuulata, kuidas nad omavahel muljeid vahetasid! Et kuidas kindral Põder oli ikka nii täpselt tabatud ja et noori ilusaid näitlejaid on alati hea vaadata:)
Kui tänavale jõudnud olin, hakkasin lihtsalt otse jalutama, filmi lõpumuusika peas kumisemas. Ja lõpetasin NO teatri ees... Mõtlesin siis õnne proovida, et äkki on lähiaja etendusteks mõni pilet kogemata vabaks jäänud. Ja nüüd lähen siis veebruari alguses 'Rambot' vaatama:) Lõpuks ometi teatrisse! Loodetavasti ei jõua seekord midagi ette tulla, nii et ma peaks pileti kellelegi maha ärima ja ise jälle ilma edasi elama.. Üldse igasuguseid kavu uurides vaatasin, et olen ikka kuradima palju põnevaid üritusi lihtsalt maha "maganud". Aga õnneks on igasugu asju ikka tulekul ka.
Äge kui inimesed nii lihtsalt keele- ja kultuuripiire ületada oskavad nagu näiteks Galin Stoev. Tema alal peaksid need mingil määral ikka segavad olema.
Küll ajalehed pasundavad täna alles haridus-ja keelepoliitika probleemidest. Minu õppejõud on kah päris terava sõnavõtuga maha saanud:P «Kas keegi on ära õppinud mõne keele seetõttu, et on õpiku saanud sutsu odavamalt?» :D
Päris nali oleks olnud, kui eliitkoolidel polekski lastud sel aastal katseid teha:P Ma kujutan ette seda seltskonda, kes tulevad oma viitega ja on nagu lauajalad, aga lähevad muudkui Prantsuse Lütseumisse või Härmasse vms. Kuigi nagu ajalugu on näidanud, saavad lollid lapsed mõnikord katsetega ka sisse...
Kusjuures, ma avastasin, et lisaks sellele, et kogu minu lähiümbrus on teatreid, raamatukogusid ja kinomaju täis, (varsti saab Solaris ka valmis,) asuvad pea kõik eliitkoolid ka 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, mõnesse jõuab isegi poole minutiga kohale. Nii et seekord oli eksamiasukoha valikul karm konkurents ;P
Pariisi sai nüüd pika Firefoxi ja SEB'ga maadlemise järel pilet lõpuks ostetud. Munadepühad tulevad värvilised;)