Tänane päev algas mõnusa morfoloogia tunniga, kus ma järgmisel korral oma F'i kätte saan, sest ma lihtsalt ei kirjutanud sellele lehele peale oma nime ja ülesande juhise mitte midagi. Aga ega ma ainuke selline ei olnud... Ei tea kust kohast me peaks oskama mingit teoreetilist juttu, termineid ja näiteid, kui me kõik tunnid (ja kodutööd) ainult mingeid ühesuguseid totakaid põhikooli "ava sulud" ülesandeid teeme ja keegi meile vajalikust osast midagi ei vihja??
Ettekanne integreeritud kõneoskustes ei läinudki nii peesse, kui ma arvasin, et läheb. Üldiselt on õhus tunda märgatavalt vähem ambitsioonikust, rivaalitsemist ja ülikriitilisust kui keskkoolis, nii et vaatamata värisevatele kätele ja kuivavale suule, sain oma osa ka kuidagi ette kantud ja ei pidanudki häbist läbi põranda vajuma. Muide, Mr. Bean käis Oxfordi ülikoolis! :D Kui muu meie ettekandest nagunii meelde ei jää, siis see võiks ju jääda. Ja vähemalt oli meil äge rühm ja ka kõige suurem kogu klassi peale, pole siis ime, et meie ettekanne naatukene kauem aega võttis kui oleks tohtinud:P
Kusjuures, ma avastasin, et tegelikult ma ei mõelnud keelele üldse. Võib-olla on see just halb, sest ega ma ju ei jälginud, mis mul suust välja tuli, aga tagantjärele tundub siiski, et nii ju peakski, et ei peaks mõtlema väljendusviisile, vaid sellele, mida väljendada. Ja minu üleüldine võimetus esinemissituatsioonis samaaegselt kaasa mõelda sai väikese augu (vist Mr.Beani kandis), aga normaalse ettekande tegemiseni on küll vääga via longa.
Nüüd kavatsen minna RoGeriga (meie germaani-romaani instituut:P) teed jooma ja pärast seda filmiklassaika vaatama. Eelmisel korral jäi ju filmi vaatamas käimata.. Ometi kord on õhtu vaba ja homseks saab asjad vast pärast ka tehtud;)
teisipäev, september 30, 2008
pühapäev, september 28, 2008
oodates päeva, mil ei pea
Jõudsime eile ilusti Soome ja tagasi ka. Täna lugesin lehest Estonia huku mälestamise kohta ja tuli meelde, et jah, õige kuupäev küll. Ei tea, kas seepärast nii vähe rahvast oligi?
Soome jättis üllatavalt positiivse mulje ja oli vägagi skandinaaviapärane. Varem oli mul Soome kohta mingi ebameeldivam eelarvamus, nüüd aga võiks teinekordki nädalavahetusel sinna minna. Kui aega oleks...
Kool pole õieti veel alanudki ja tööl pole ka veel kuigi palju käinud, aga olen juba väsinud. Kõige rohkem vist väsitabki asjade klapitamine ja kontrollimine, ega siis lõpuks ikka ei kattu midagi. Ja siis avastamine, et kattubki, kuigi ei tohiks, ja üritamine neid kattuvusi likvideerida. Kahju, et niimoodi nii mõnestki toredast üritusest osavõtmine ära jääb. Ja mulle tegelikult ei meeldi see pidev rahmeldamine ja jooksmine ühest kohast teise ja siis jälle esimesse, siis hetkeks koju ja jälle teise, et siis pooleldi hommikul koju jõuda. Endale jääb tunne, et ma ei tea enam, mis on tehtud ja mille ma ikkagi unustasin, või on mingi uus asi tekkinud, mille tulekust ma tõmblemise tõttu teadlikki pole.
Aga tuletades endale meelde, et tegelikult ma ei pea mitte midagi tegema, et olen lihtsalt teinud sellised valikud, millega endale sellised kohustused võtnud, tundub elu kohe helgem. Ma ei mõtle ette, et ei saa ja ei jõua (kui siis ainult kellelegi kirjutades;P), vaid lihtsalt teen ja kui saan hakkama, on tore, aga kui ei saa, pole ka veel maailma lõpp. Alati saab ju pooleli jätta ja midagi muud teha (sh kuhugi mujale minna). Kas pole?:)
Aga nüüd lõpetan loba ja hakkan rühmatöö jaoks huvitavaid fakte otsima. Ja ehk ei jää poolelt sõnalt magama, sest õhtul on veel tööle vaja jõuda.
Soome jättis üllatavalt positiivse mulje ja oli vägagi skandinaaviapärane. Varem oli mul Soome kohta mingi ebameeldivam eelarvamus, nüüd aga võiks teinekordki nädalavahetusel sinna minna. Kui aega oleks...
Kool pole õieti veel alanudki ja tööl pole ka veel kuigi palju käinud, aga olen juba väsinud. Kõige rohkem vist väsitabki asjade klapitamine ja kontrollimine, ega siis lõpuks ikka ei kattu midagi. Ja siis avastamine, et kattubki, kuigi ei tohiks, ja üritamine neid kattuvusi likvideerida. Kahju, et niimoodi nii mõnestki toredast üritusest osavõtmine ära jääb. Ja mulle tegelikult ei meeldi see pidev rahmeldamine ja jooksmine ühest kohast teise ja siis jälle esimesse, siis hetkeks koju ja jälle teise, et siis pooleldi hommikul koju jõuda. Endale jääb tunne, et ma ei tea enam, mis on tehtud ja mille ma ikkagi unustasin, või on mingi uus asi tekkinud, mille tulekust ma tõmblemise tõttu teadlikki pole.
Aga tuletades endale meelde, et tegelikult ma ei pea mitte midagi tegema, et olen lihtsalt teinud sellised valikud, millega endale sellised kohustused võtnud, tundub elu kohe helgem. Ma ei mõtle ette, et ei saa ja ei jõua (kui siis ainult kellelegi kirjutades;P), vaid lihtsalt teen ja kui saan hakkama, on tore, aga kui ei saa, pole ka veel maailma lõpp. Alati saab ju pooleli jätta ja midagi muud teha (sh kuhugi mujale minna). Kas pole?:)
Aga nüüd lõpetan loba ja hakkan rühmatöö jaoks huvitavaid fakte otsima. Ja ehk ei jää poolelt sõnalt magama, sest õhtul on veel tööle vaja jõuda.
teisipäev, september 16, 2008
Kes teeb, see jõuab 154
Sellest olen alles nüüd hakanud aru saama.
Ülitore nädalavahetus andis suure energiaboosti, millele tänu jõudsin kõigi kodutöödega järje peale:) Muidu olen ikka siuke laisk, et tean, et nagunii aega on, ja küll jõuab ka pärast netis surfamist midagi ära teha. Aga nüüd, kui teadsin, et nii teisipäevaks kui kolmapäevaks oli vaja valmis saada päris retsilt ülesandeid (millest mõni nõudis ka ametlikku kõneviisi ja sõnade produtseerimist:P), ning täna pidin otse koolist tööle minema (ehk siis null tundi õppimiseks) ja lõpetama alles keskööl, siis kohusetundliku tudengina tegin esmakordselt kõik kodutööd varakult ära!:) Noh, välja arvatud ladina keel muidugi, aga see pidi nagunii ära jääma, nii et... ;)
Ja kui ma kell 3 öösel printeri sisse panin, mõtlesin küll, et terve maja ärkab üles, aga tutkit, ei teinudki nii kõva mürinat, nagu ma kartnud olin. Ja kõige üllatavam on, et täna üle lugedes ei tundunudki kohutavalt katastroofiline:D
Vaba ladina keele tunni ajal lösutasin EHI aatriumi pehmel diivanil ja uurisin vahelduva eduga maja taga asuvas lastehoiumajas käivaid inimesi ja võõraste sõnadega õpikut. Ok, tegelt ma ikka nii usin ei ole, kui püüan siin näida.. pool ajast sai niisama maha jutustatud.
Sain täna oma esimese tähe ka. Oli parem, kui lootsin. Või noh, mitte et ma oleks lootnud, et halvasti läheb, aga... tead ju küll. Ja et + taga oli, oli ka positiivne:) Mitte ainult matemaatilises mõttes. Mitte et mul veel aimu oleks, mis protsenti iga täht ja +/- tähendavad, aga vähemalt nii palju tähti ma ikka tähestiku algusest pihta hakates tunnen, et seda enda kohta piisavaks pidada :) Ainult et järgmisel korral tuleb klassi ees presentation teha... :S Õnneks on vähemalt teema selline, mille kohta võib põnev materjali otsida olla (kuigi kõigil on sama teema: tudengielu Stanfordi ja Edinburghi ülikoolides). Eile öösel Miriami kodutöö jaoks endale "ülikooli valides" leidsin, et nii Brighton kui Bristol oleksid täitsa toredad, kui näiteks õppemaks alla £10 000 jääks...
Aa, selles tunnis oli täna üks tumedanahaline Erasmus Prantsusmaalt ja ma sain mingi paaritöö ajal temaga juttu ajada. Forineeridega(kas sellesarnast sõna polegi veel leiutatud eesti keelde?) on kuidagi lihtsam:) Ja ma ei tea, mis see on, aga mu inglise keelel on kaks erinevat taset: 1) eestlastega/ eestlaste juuresolekul rääkimise; ja 2) välismaalastega suhtlemise tase.
Välismaale tahaks! Kuigi praegu on siingi päris põnev ja rutiinivaba elu. Homme otsin ühe jaapanlase üles. Ja ühest ameerika-korea tudengi pakkumisest talle eesti keelt õpetada, saades ise vastu inglise keele vestluspraktikat, üritan ka kinni haarata. Kui ise välja ei saa, tuleb väljamaa siia tuua.
Hmm... neljapäeva õhtul on meil kursapidu. Eks näis, mis toimuma hakkab:P Ma üritaks reede hommikul ikkagi rongi peale jõuda:D
Jeerum, mul käis praegu deja vu peast läbi. Tuli meelde, et ma kunagi nägin/kujutasin täpselt ette, kuidas mulle Tallinnas elades Needsamad külalised tulevad. Huvitav, kas ma seda kuhugi detailsemalt üles ei kirjutanud? Või kellelegi ei rääkinud, nii umbes-täpselt pool aastat tagasi? Või äkki ajan ma lihtsalt praegu segast, väheste unetundide asi.. Loodetavasti püsin 18-00.00ni jalul, siis pean suutma klaase purustamata-inimesi sõimamata hakkama saama:P
Millalgi võiks vist mõned pildid ka siia üles visata. Ja mul tuli meelde, et see Iirimaa kaardi idee, et külastatud linna kohal on link asjakohaste piltide juurde, jäi vaatamata pikale suvepuhkusele siiski tegemata.. Ma peaks vist ikka selle aeglasema rongiga tulema:P
Ülitore nädalavahetus andis suure energiaboosti, millele tänu jõudsin kõigi kodutöödega järje peale:) Muidu olen ikka siuke laisk, et tean, et nagunii aega on, ja küll jõuab ka pärast netis surfamist midagi ära teha. Aga nüüd, kui teadsin, et nii teisipäevaks kui kolmapäevaks oli vaja valmis saada päris retsilt ülesandeid (millest mõni nõudis ka ametlikku kõneviisi ja sõnade produtseerimist:P), ning täna pidin otse koolist tööle minema (ehk siis null tundi õppimiseks) ja lõpetama alles keskööl, siis kohusetundliku tudengina tegin esmakordselt kõik kodutööd varakult ära!:) Noh, välja arvatud ladina keel muidugi, aga see pidi nagunii ära jääma, nii et... ;)
Ja kui ma kell 3 öösel printeri sisse panin, mõtlesin küll, et terve maja ärkab üles, aga tutkit, ei teinudki nii kõva mürinat, nagu ma kartnud olin. Ja kõige üllatavam on, et täna üle lugedes ei tundunudki kohutavalt katastroofiline:D
Vaba ladina keele tunni ajal lösutasin EHI aatriumi pehmel diivanil ja uurisin vahelduva eduga maja taga asuvas lastehoiumajas käivaid inimesi ja võõraste sõnadega õpikut. Ok, tegelt ma ikka nii usin ei ole, kui püüan siin näida.. pool ajast sai niisama maha jutustatud.
Sain täna oma esimese tähe ka. Oli parem, kui lootsin. Või noh, mitte et ma oleks lootnud, et halvasti läheb, aga... tead ju küll. Ja et + taga oli, oli ka positiivne:) Mitte ainult matemaatilises mõttes. Mitte et mul veel aimu oleks, mis protsenti iga täht ja +/- tähendavad, aga vähemalt nii palju tähti ma ikka tähestiku algusest pihta hakates tunnen, et seda enda kohta piisavaks pidada :) Ainult et järgmisel korral tuleb klassi ees presentation teha... :S Õnneks on vähemalt teema selline, mille kohta võib põnev materjali otsida olla (kuigi kõigil on sama teema: tudengielu Stanfordi ja Edinburghi ülikoolides). Eile öösel Miriami kodutöö jaoks endale "ülikooli valides" leidsin, et nii Brighton kui Bristol oleksid täitsa toredad, kui näiteks õppemaks alla £10 000 jääks...
Aa, selles tunnis oli täna üks tumedanahaline Erasmus Prantsusmaalt ja ma sain mingi paaritöö ajal temaga juttu ajada. Forineeridega(kas sellesarnast sõna polegi veel leiutatud eesti keelde?) on kuidagi lihtsam:) Ja ma ei tea, mis see on, aga mu inglise keelel on kaks erinevat taset: 1) eestlastega/ eestlaste juuresolekul rääkimise; ja 2) välismaalastega suhtlemise tase.
Välismaale tahaks! Kuigi praegu on siingi päris põnev ja rutiinivaba elu. Homme otsin ühe jaapanlase üles. Ja ühest ameerika-korea tudengi pakkumisest talle eesti keelt õpetada, saades ise vastu inglise keele vestluspraktikat, üritan ka kinni haarata. Kui ise välja ei saa, tuleb väljamaa siia tuua.
Hmm... neljapäeva õhtul on meil kursapidu. Eks näis, mis toimuma hakkab:P Ma üritaks reede hommikul ikkagi rongi peale jõuda:D
Jeerum, mul käis praegu deja vu peast läbi. Tuli meelde, et ma kunagi nägin/kujutasin täpselt ette, kuidas mulle Tallinnas elades Needsamad külalised tulevad. Huvitav, kas ma seda kuhugi detailsemalt üles ei kirjutanud? Või kellelegi ei rääkinud, nii umbes-täpselt pool aastat tagasi? Või äkki ajan ma lihtsalt praegu segast, väheste unetundide asi.. Loodetavasti püsin 18-00.00ni jalul, siis pean suutma klaase purustamata-inimesi sõimamata hakkama saama:P
Millalgi võiks vist mõned pildid ka siia üles visata. Ja mul tuli meelde, et see Iirimaa kaardi idee, et külastatud linna kohal on link asjakohaste piltide juurde, jäi vaatamata pikale suvepuhkusele siiski tegemata.. Ma peaks vist ikka selle aeglasema rongiga tulema:P