Today's fortune: You will be advanced socially, without any special effort
Tuleb tuttav ette? Huvitav, kas Orkut varastas selle kusagilt, kust ka selle raamatu autor selle haaranud oli või varastas Orkut selle sealt raamatust või raamat Orkutist... Aga noh, tore on, kui ma midagi tegema ei pea:) "Ma ei tarvitse mitte vähimatki teha. Ja ometi langeb mulle seejärel midagi sülle." Ma küll ei plaaninud täna ninagi uksest välja pista, nii et tahaks näha, mil viisil see sotsiaane edu tulla saab, - mormoonid koputavad uksele või telefonimüüjad tahavad midagi pähe määrida? - aga mulle sobib:P
Ma ju tavaliselt isegi ei loe neid. Rääkimata siis tõsiselt võtmisest..
Laiskvorstitsen nüüd edasi:)
reede, september 07, 2007
neljapäev, september 06, 2007
väheke eklektikat
Kui Yahoo ei oleks jamanud, oleks mul piletid ostetud ja võiks asju pakkima hakata. Aga nüüd tuleb paar päeva veel kannatada. Ja ma loodan, et vasakpoolne nunnu (ühelt ammusisestatud pildilt) saab varsti terveks ja haiglast koju:)
Täna hommikul jooksin Tavidisse latte vahetama. Mitte enda jaoks. Lõpuks ei olnud teistel ka vaja. Sellegipoolest polnud tühi käik. Kuna ma pole ammu midagi ostnud, siis sain viimaste päevade totakat tegevusetust ja tühjust tillukese šoppamisega leevendada. Olen saagiga rahul. Oranž värv on mõnusalt ergas sombuse talve jaoks ja "Triiksärk on ilus!" nagu ütleb Orkutis üks community, mille liige minagi olen.
Ülejäänud osa päevast sorisin niisama netis. Kõplasin Orkutis tuttavate ja mittetuttavate pildialbumeid ja vaatasin, milliste kommuunidega nad liitunud on. Ühe inimese nimekirjas oli kartustäratavalt suur osa Sinu (Ü!) "asju". Blogile otsisin ka ilusamat tausta, aga enamus olid ikkagi koledad, üks enam-vähem värk oli kvaliteedilt kohutav ja ainumas ilus ei sobi stiililt mu asukohariigiga kokku.
Huvitav, kas ma olen tõesti mõjutatud sellest oranžist raamatust, mille ma raamatukogule tagasi peaksin viima? Igatahes mõtlesin teha nimekirja asjadest, millega mul "mingi värk" on:
- apelsinid
- kuu
- plätud või kingad vms (üks lihtsalt kingib mulle alati mingi kingamotiiviga asja:P)
- aeg
- aknad
- lilla värv (eriti seelikutel, eriti velvetseelikutel)
- kollane ka (eriti köögimööblil, köögi tapeedil, köögi kardinatel ja laudlinal)
- köök
- ploomimahl
- poetšekid
- sokid (viimase aja värk pole enam igasugused värvilised motiivid, vaid lihtsalt see, et kõik sokid on pidevalt kadunud!)
- vihikud
- lambilülitid
- inimesed, kes jätavad mu ootama ja ei vasta meilidele
- raamatukogu
Oh, vaevaliseks läheb. Kui mingi situatsioon ette tuleb, küll ma siis oskan öelda, aga praegu aitab küll.
Aa, tänasest veel nii palju, et kuna ilm oli ilus ja ma nagunii lösutasin toas pea kogu päeva maha, siis otsustasin mingil hetkel lihtsalt püsti karata ja läksin välja jooksma. Mis sest, et esmaspäev polnud. Ühest küljest mõjus hästi, aga peavalu pole siiani ära läinud. Ühele treenimatule laiskvorstile on isegi pool tunnikest kõige aeglasemat sörki juba liig :( Millegipärast tuleb meelde lausejupp raamatust, kus ülekaaluline ema, ülekaaluline isa ja ülakaaluline laps New Yorgi Mac'i minnes küsivad, kas teisele korrusele saab liftiga..
Ei, ma ei ütle praegu, et see raamat mulle meeldis! Jään selle juurde, et ta mõjus liiga tehtult (lakoonilisus tundus ebaloomulik), aga ma ei vaidle üldse vastu, et seal leidus päris tabavaid tähelepanekuid ja häid ideid, mis jäävad kummalisel kombel isegi minule meelde.
Täna hommikul jooksin Tavidisse latte vahetama. Mitte enda jaoks. Lõpuks ei olnud teistel ka vaja. Sellegipoolest polnud tühi käik. Kuna ma pole ammu midagi ostnud, siis sain viimaste päevade totakat tegevusetust ja tühjust tillukese šoppamisega leevendada. Olen saagiga rahul. Oranž värv on mõnusalt ergas sombuse talve jaoks ja "Triiksärk on ilus!" nagu ütleb Orkutis üks community, mille liige minagi olen.
Ülejäänud osa päevast sorisin niisama netis. Kõplasin Orkutis tuttavate ja mittetuttavate pildialbumeid ja vaatasin, milliste kommuunidega nad liitunud on. Ühe inimese nimekirjas oli kartustäratavalt suur osa Sinu (Ü!) "asju". Blogile otsisin ka ilusamat tausta, aga enamus olid ikkagi koledad, üks enam-vähem värk oli kvaliteedilt kohutav ja ainumas ilus ei sobi stiililt mu asukohariigiga kokku.
Huvitav, kas ma olen tõesti mõjutatud sellest oranžist raamatust, mille ma raamatukogule tagasi peaksin viima? Igatahes mõtlesin teha nimekirja asjadest, millega mul "mingi värk" on:
- apelsinid
- kuu
- plätud või kingad vms (üks lihtsalt kingib mulle alati mingi kingamotiiviga asja:P)
- aeg
- aknad
- lilla värv (eriti seelikutel, eriti velvetseelikutel)
- kollane ka (eriti köögimööblil, köögi tapeedil, köögi kardinatel ja laudlinal)
- köök
- ploomimahl
- poetšekid
- sokid (viimase aja värk pole enam igasugused värvilised motiivid, vaid lihtsalt see, et kõik sokid on pidevalt kadunud!)
- vihikud
- lambilülitid
- inimesed, kes jätavad mu ootama ja ei vasta meilidele
- raamatukogu
Oh, vaevaliseks läheb. Kui mingi situatsioon ette tuleb, küll ma siis oskan öelda, aga praegu aitab küll.
Aa, tänasest veel nii palju, et kuna ilm oli ilus ja ma nagunii lösutasin toas pea kogu päeva maha, siis otsustasin mingil hetkel lihtsalt püsti karata ja läksin välja jooksma. Mis sest, et esmaspäev polnud. Ühest küljest mõjus hästi, aga peavalu pole siiani ära läinud. Ühele treenimatule laiskvorstile on isegi pool tunnikest kõige aeglasemat sörki juba liig :( Millegipärast tuleb meelde lausejupp raamatust, kus ülekaaluline ema, ülekaaluline isa ja ülakaaluline laps New Yorgi Mac'i minnes küsivad, kas teisele korrusele saab liftiga..
Ei, ma ei ütle praegu, et see raamat mulle meeldis! Jään selle juurde, et ta mõjus liiga tehtult (lakoonilisus tundus ebaloomulik), aga ma ei vaidle üldse vastu, et seal leidus päris tabavaid tähelepanekuid ja häid ideid, mis jäävad kummalisel kombel isegi minule meelde.
pühapäev, september 02, 2007
vanadusest
Oeh, päris väsitavaks on muutunud see linnas elamine. Eile veetsin juba ainuüksi Athena majas terve tööpäeva jao, aga õnneks oli seekordne programm ka seda väärt:) Umbes kahe ajal avastasin, et mu kael ei liigu enam, ja ülejäänud aja istusin liikumatult. Põlved ja selg torisevad ka, kurk ja nina on üllatavalt hästi vastu pidanud. Aga külmaga pole ma ikka veel ära harjunud ja tahan Eestist ära, kuigi ega sealgi palju soojem pole, kuhu mina tahan.
Paari viimase päeva jooksul olen ma esitanud ootamatult kohatud kunagistele tuttavatele kümmekond erinevat versiooni oma "järgmise" aasta plaanidest. "Järgmise" seetõttu, et ma elan ikka veel kusagil koolilõpujärgses ajas ja pole veel kohale jõudnud aru saada, et see "järgmine" on juba algamas. Igatahes on päris lõbus jooksvalt otsustada, kas mingit nüanssi ühele või teisele rääkida ning kuidas seda täpselt serveerida. Jääks mul ainult meelde ka, kellele ma mida rääkisin.. :P Nüüd jääb vaid üle loota, et ma näen neid järgmine kord alles 4-5 aasta pärast ;)
Filmikommentaarid tulevad ka kunagi tagantjärele.
Ja sel nädalal saadud meilidele loodan vastused saata alates homsest-ülehomsest.
Mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et "Draamale" nagunii pileteid saada pole:) Seekordne programm pole ka suurte ahvatlustega täidetud muidugi.. ja kui leidubki midagi, mida ma näha-kuulda tahaksin, on see tänase filmiõhtu ajal. Kuigi mõned konverentsid/arutelud saavad endale ehk siiski ühe kuulaja lisaks, kui nad õigele ajale juhtuvad.
Nädalavahetuse filmid:
Laupäev:
1. "A Quest for Missing Piece" - päris huvitav film juudist, kes hakkab uurima ümberlõikamise tagamaid. Ka kunstilise poole pealt oli film teistest religioonitolerantsi programmi filmidest erinev oma üleminekutega seismajäänud kaadritest joonistusteks. Ja autor oli päris muhedalt meelestatud ning olles nö linnukese pärast ja lapsena juudiks tehtud (ok, sündinud ka, jah), polnud ta tegelikult ise kuigi usklik. Tema gei-abielu tõi ka humoorikama liini sisse:)
2. "Devil's Playground" - seda filmi ma ootasin. Tehes kunagi toda kodust ülesannet Jürkale saatmiseks, tundus mulle tõesti, et amishid on mingil moel teistest usugruppidest peajagu üle, et nendes on mingi lisaannus inimlikku mõistmist ja loodusearmastust jms. Aga nüüd sain ma näha, et see oli ainult mingi idealiseeritud ja romantiseeritud pinnapealne nägemus, sest nad on samamoodi harimatud (ausalt öeldes puhta lollid) ja kahepalgelised, ning tegelikult oma elu mõttetuses veel hullemadki, kui ülejäänud tõsiusklikud. Saades 16-aastaseks, lähevad nad tavalisse ellu prooviperioodile. Kui neil oleks vähegi rohkem haridust, kui lubatud 8 klassi, ei arvaks nad ehk, et ainult joomine, suitsetamine ja narkotsi proovimine on ülejäänud maailma normaalne eluviis, ning üritaksid näha ka elu kultuursemaid "pahesid", millest nad lapsepõlve jooksul ilma on jäetud. Mul hakkas tõsiselt kahju, et nad nii rumalad on, sest idee poolest oleks amishluses võimalik elada tõeliselt puhast ja õilsat elu, aga nad lasevad end ikkagi liiga palju aeg-ruumist mõjutada. Ja et jällegi on üks moodus toota hukkaminevaid noori, kes jäävad eluks ajaks liinitöölisteks või Mac'i müüjateks. Aga kes olen mina, et neid hukka mõista.. Mul on ainult tõsiselt hea meel, et sellest 10%-st, kes ei pöördu kogu ülejäänud eluks amishiks, on üks nullilähedane protsent ka neid, kes tahavad teistmoodi elada ning saavad oma elu jalule, nagu too tüdruk, kes läks ülikooli nõustajaks õppima.
3. "Trigger" - tüüpiline koguperefilm mingist lapsest ja mingist loomast, kes tuleb päästa. Tugevuseks oli norra keel:) Ja eriti lõbus oli hetk, kui meist paar rida eespool maandusid mingid noormehed ja rääkisid omavahel õiges keeles! :D
E.-L. läks koju just siis, kui ta võitis! Ei tea, kas kohvi või alkoholi, aga midagi ikka. Peamine ongi see, et üldse võitis, mitte mille võitis:)
4. "Moliere". (Mis nuppu all hoides e-le see õige kriips küll peale tuli?) Natuke kostüümidraamat ja totrat tolleaegset näitlemist, aga muidu normaalne eluloofilm. Peaosaline ei näinud aga selles filmis karvavõrdki Johnny Deppi moodi välja:P
Edasi läksin Athena katusekambrisse teatriöö filme vaatama. Kohale jõudes oli "Libahundi needus" lõppemas - mu meelest ikka kohe päris hea film, miskipärast ei jaga seda arvamust peaaegu keegi mu tuttavatest. Seejärel algas "Kohtumine tundmatuga", millesse mul suurt usku ei olnud, aga tegelikult oli päris tore ja mitte nii pila, kui ma arvasin. Ja siis tuli "Joller" - väga vana mustvalge film Panso, Järveti, Pajusoo ja teistega, keda ma nii noorena varem vist näinud polnudki. Eluloofilm, teatriteemaline, mõneti elufilosoofiline. Mulle meeldis:) Tegelikult ei lõppenud programm veel üldsegi ära, aga mina tulin lihtsalt tulema, sest tahtsin enne koju jõuda, kui kodused üles ärkavad ja märkavad, et mind ikka veel pole.. Vaatama jäi vist kaheksa inimest:)
Pühapäev:
1. "Get the fire! Young mormon missionaries abroad" - film mormoonidest, nagu pealiirjastki välja võib lugeda. Minu lemmikuks osutusid nö endise mormoonide tagasivaated oma misjoniajale, ülestunnistused oma tolleaegsest lollusest:) Üks ütles kohe otse, et tal on häbi, et omaarust haritud inimesena kuulutas, et "ameerika indiaanlased on tegelikult päris Iisraelist ja ...". Ma arvan, et Saksamaa on tõesti paras paik, kuhu neid saata - seal on piisavalt skeptilisi inimesi, kes panevad nad mõtlema, kas ikka tõesti on nii, nagu neid mõtlema õpetatakse. Üks kolmest peaosalisest meenutas tungivalt üht selleaastast psühholoogiatudengit;)
2. "Hamburger lektionen" - väga monotoonselt üles ehitatud, uinutav. Nagu näha oli, pole just palju inimesi, kes suudaksid 133 minutit vaadata, kuidas üks suvaline mees, suvalises kõledas ruumis suvalisi pabereid edasi-tagasi krabistades sahmerdab ja mittemidagiütleva suvalise häälega loeb. Eriti kui samal ajal on ukse taga arutelu "Mida räägivad noorte elust kunstid" ning enne filmi lõppu algaks ka raekoja platsi film. Nii et mina lahkusin saalist mõni minut pärast kaheksat ja potsatasin ukse taha trepile arutelu kuulama. Ja siis jõudsin ka üheksasele filmile..
3. ..mis ei alanud üldsegi mitte õigel ajal. Probleem oli selles, et täispuhutav ekraan ei kannatanud üle 15 m/s tuuleiile ning kukkus korduvalt kokku. Öeldi, et selle uuesti üles seadmine võtab umbes 20-30 minutit, nii et me läksime E.-L.-ga MacDonaldsisse:P Kogu tagasitee vasardas mul südametunnistus erinevate põhjendustega sees, et see polnud just kõige õigem tegu (eriti arvestades niigi nädal aega ebakorrapärast toitumist ja eelmise päeva pitsalaadungit), aga mis seal enam teha oli. Lõpuks jäi alles ainult kahepalgelisust meelde tuletav hääl, et mitte-mainstream filme vaadates Mac'i toitu süüa on kummaline. Ja kuna friikad olid mõnusalt soojad, kadus temagi:)
Film ("Harold and Maude") oli üle ootuste hea:D Selline musta kiiksuga, nagu mulle ikka meeldib. Muusika oli ka mõnsa:) Ja täna kirjutati lehes, et see sai publikulemmikuks ka! Ei imesta, seal polnudki peale meie eriti palju rahvast:P
4. "Venus" oli teema poolest põhimõtteliselt ümberpööratud variant eelmisest, aga ei jätnud minusse mingit positiivset hõngu. Ju vist ka sellepärast, et niipidiseid lugusid levib pidevalt. Pealegi polnud selles ei midagi ekstra meeldejäävat, humoorikat ega haruldast.
Pealekauba jagati viimasel õhtul ka katalooge, mida varem 25.- eest osta sai. Ja üldse oli tore:D Ma loodan, et järgmisel aastal pole mul vaja muude asjadega tegeleda ja saan jätkata traditsiooni ning vaadata ära kõik, mis näidatakse. Ja loodetavasti on samuti mingi hariva suunitlusega kõrvalprogramm, sest seekordne igatahes avas mu silmi nii mõnegi koha pealt. Ja nüüd olen ma päris kindel, et suuremate (laiemalt teadaolevate) usundite seas pole õigupoolest mitte ühtegi "head usku", nad kõik on tohutult arengut ja mõtlemisvõimet piiravad ning rumalust ja kinnisilmsust külvavad. Aga ma ei loobu edasi otsimast. Äkki ikkagi leidub kusagil midagi ka minule:) Mingis filmis ütles üks mees (minu lihtsustusena) midagi sellist, et tegelikult pole ju vahet, millist jumalat me usume, sest kõik nad on tegelikult üks ja kõik inimesed on vennad (oh kui klišee onju!). Nii et kõige olulisem on humaansus/humanism (mis minu jaoks kõigil neil usunditel tegelikult puudus). Misjaoks on siis vaja end mingi usundi nimekirja saada, kui võib ka niisama inimlik olla:)
Paari viimase päeva jooksul olen ma esitanud ootamatult kohatud kunagistele tuttavatele kümmekond erinevat versiooni oma "järgmise" aasta plaanidest. "Järgmise" seetõttu, et ma elan ikka veel kusagil koolilõpujärgses ajas ja pole veel kohale jõudnud aru saada, et see "järgmine" on juba algamas. Igatahes on päris lõbus jooksvalt otsustada, kas mingit nüanssi ühele või teisele rääkida ning kuidas seda täpselt serveerida. Jääks mul ainult meelde ka, kellele ma mida rääkisin.. :P Nüüd jääb vaid üle loota, et ma näen neid järgmine kord alles 4-5 aasta pärast ;)
Filmikommentaarid tulevad ka kunagi tagantjärele.
Ja sel nädalal saadud meilidele loodan vastused saata alates homsest-ülehomsest.
Mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et "Draamale" nagunii pileteid saada pole:) Seekordne programm pole ka suurte ahvatlustega täidetud muidugi.. ja kui leidubki midagi, mida ma näha-kuulda tahaksin, on see tänase filmiõhtu ajal. Kuigi mõned konverentsid/arutelud saavad endale ehk siiski ühe kuulaja lisaks, kui nad õigele ajale juhtuvad.
Nädalavahetuse filmid:
Laupäev:
1. "A Quest for Missing Piece" - päris huvitav film juudist, kes hakkab uurima ümberlõikamise tagamaid. Ka kunstilise poole pealt oli film teistest religioonitolerantsi programmi filmidest erinev oma üleminekutega seismajäänud kaadritest joonistusteks. Ja autor oli päris muhedalt meelestatud ning olles nö linnukese pärast ja lapsena juudiks tehtud (ok, sündinud ka, jah), polnud ta tegelikult ise kuigi usklik. Tema gei-abielu tõi ka humoorikama liini sisse:)
2. "Devil's Playground" - seda filmi ma ootasin. Tehes kunagi toda kodust ülesannet Jürkale saatmiseks, tundus mulle tõesti, et amishid on mingil moel teistest usugruppidest peajagu üle, et nendes on mingi lisaannus inimlikku mõistmist ja loodusearmastust jms. Aga nüüd sain ma näha, et see oli ainult mingi idealiseeritud ja romantiseeritud pinnapealne nägemus, sest nad on samamoodi harimatud (ausalt öeldes puhta lollid) ja kahepalgelised, ning tegelikult oma elu mõttetuses veel hullemadki, kui ülejäänud tõsiusklikud. Saades 16-aastaseks, lähevad nad tavalisse ellu prooviperioodile. Kui neil oleks vähegi rohkem haridust, kui lubatud 8 klassi, ei arvaks nad ehk, et ainult joomine, suitsetamine ja narkotsi proovimine on ülejäänud maailma normaalne eluviis, ning üritaksid näha ka elu kultuursemaid "pahesid", millest nad lapsepõlve jooksul ilma on jäetud. Mul hakkas tõsiselt kahju, et nad nii rumalad on, sest idee poolest oleks amishluses võimalik elada tõeliselt puhast ja õilsat elu, aga nad lasevad end ikkagi liiga palju aeg-ruumist mõjutada. Ja et jällegi on üks moodus toota hukkaminevaid noori, kes jäävad eluks ajaks liinitöölisteks või Mac'i müüjateks. Aga kes olen mina, et neid hukka mõista.. Mul on ainult tõsiselt hea meel, et sellest 10%-st, kes ei pöördu kogu ülejäänud eluks amishiks, on üks nullilähedane protsent ka neid, kes tahavad teistmoodi elada ning saavad oma elu jalule, nagu too tüdruk, kes läks ülikooli nõustajaks õppima.
3. "Trigger" - tüüpiline koguperefilm mingist lapsest ja mingist loomast, kes tuleb päästa. Tugevuseks oli norra keel:) Ja eriti lõbus oli hetk, kui meist paar rida eespool maandusid mingid noormehed ja rääkisid omavahel õiges keeles! :D
E.-L. läks koju just siis, kui ta võitis! Ei tea, kas kohvi või alkoholi, aga midagi ikka. Peamine ongi see, et üldse võitis, mitte mille võitis:)
4. "Moliere". (Mis nuppu all hoides e-le see õige kriips küll peale tuli?) Natuke kostüümidraamat ja totrat tolleaegset näitlemist, aga muidu normaalne eluloofilm. Peaosaline ei näinud aga selles filmis karvavõrdki Johnny Deppi moodi välja:P
Edasi läksin Athena katusekambrisse teatriöö filme vaatama. Kohale jõudes oli "Libahundi needus" lõppemas - mu meelest ikka kohe päris hea film, miskipärast ei jaga seda arvamust peaaegu keegi mu tuttavatest. Seejärel algas "Kohtumine tundmatuga", millesse mul suurt usku ei olnud, aga tegelikult oli päris tore ja mitte nii pila, kui ma arvasin. Ja siis tuli "Joller" - väga vana mustvalge film Panso, Järveti, Pajusoo ja teistega, keda ma nii noorena varem vist näinud polnudki. Eluloofilm, teatriteemaline, mõneti elufilosoofiline. Mulle meeldis:) Tegelikult ei lõppenud programm veel üldsegi ära, aga mina tulin lihtsalt tulema, sest tahtsin enne koju jõuda, kui kodused üles ärkavad ja märkavad, et mind ikka veel pole.. Vaatama jäi vist kaheksa inimest:)
Pühapäev:
1. "Get the fire! Young mormon missionaries abroad" - film mormoonidest, nagu pealiirjastki välja võib lugeda. Minu lemmikuks osutusid nö endise mormoonide tagasivaated oma misjoniajale, ülestunnistused oma tolleaegsest lollusest:) Üks ütles kohe otse, et tal on häbi, et omaarust haritud inimesena kuulutas, et "ameerika indiaanlased on tegelikult päris Iisraelist ja ...". Ma arvan, et Saksamaa on tõesti paras paik, kuhu neid saata - seal on piisavalt skeptilisi inimesi, kes panevad nad mõtlema, kas ikka tõesti on nii, nagu neid mõtlema õpetatakse. Üks kolmest peaosalisest meenutas tungivalt üht selleaastast psühholoogiatudengit;)
2. "Hamburger lektionen" - väga monotoonselt üles ehitatud, uinutav. Nagu näha oli, pole just palju inimesi, kes suudaksid 133 minutit vaadata, kuidas üks suvaline mees, suvalises kõledas ruumis suvalisi pabereid edasi-tagasi krabistades sahmerdab ja mittemidagiütleva suvalise häälega loeb. Eriti kui samal ajal on ukse taga arutelu "Mida räägivad noorte elust kunstid" ning enne filmi lõppu algaks ka raekoja platsi film. Nii et mina lahkusin saalist mõni minut pärast kaheksat ja potsatasin ukse taha trepile arutelu kuulama. Ja siis jõudsin ka üheksasele filmile..
3. ..mis ei alanud üldsegi mitte õigel ajal. Probleem oli selles, et täispuhutav ekraan ei kannatanud üle 15 m/s tuuleiile ning kukkus korduvalt kokku. Öeldi, et selle uuesti üles seadmine võtab umbes 20-30 minutit, nii et me läksime E.-L.-ga MacDonaldsisse:P Kogu tagasitee vasardas mul südametunnistus erinevate põhjendustega sees, et see polnud just kõige õigem tegu (eriti arvestades niigi nädal aega ebakorrapärast toitumist ja eelmise päeva pitsalaadungit), aga mis seal enam teha oli. Lõpuks jäi alles ainult kahepalgelisust meelde tuletav hääl, et mitte-mainstream filme vaadates Mac'i toitu süüa on kummaline. Ja kuna friikad olid mõnusalt soojad, kadus temagi:)
Film ("Harold and Maude") oli üle ootuste hea:D Selline musta kiiksuga, nagu mulle ikka meeldib. Muusika oli ka mõnsa:) Ja täna kirjutati lehes, et see sai publikulemmikuks ka! Ei imesta, seal polnudki peale meie eriti palju rahvast:P
4. "Venus" oli teema poolest põhimõtteliselt ümberpööratud variant eelmisest, aga ei jätnud minusse mingit positiivset hõngu. Ju vist ka sellepärast, et niipidiseid lugusid levib pidevalt. Pealegi polnud selles ei midagi ekstra meeldejäävat, humoorikat ega haruldast.
Pealekauba jagati viimasel õhtul ka katalooge, mida varem 25.- eest osta sai. Ja üldse oli tore:D Ma loodan, et järgmisel aastal pole mul vaja muude asjadega tegeleda ja saan jätkata traditsiooni ning vaadata ära kõik, mis näidatakse. Ja loodetavasti on samuti mingi hariva suunitlusega kõrvalprogramm, sest seekordne igatahes avas mu silmi nii mõnegi koha pealt. Ja nüüd olen ma päris kindel, et suuremate (laiemalt teadaolevate) usundite seas pole õigupoolest mitte ühtegi "head usku", nad kõik on tohutult arengut ja mõtlemisvõimet piiravad ning rumalust ja kinnisilmsust külvavad. Aga ma ei loobu edasi otsimast. Äkki ikkagi leidub kusagil midagi ka minule:) Mingis filmis ütles üks mees (minu lihtsustusena) midagi sellist, et tegelikult pole ju vahet, millist jumalat me usume, sest kõik nad on tegelikult üks ja kõik inimesed on vennad (oh kui klišee onju!). Nii et kõige olulisem on humaansus/humanism (mis minu jaoks kõigil neil usunditel tegelikult puudus). Misjaoks on siis vaja end mingi usundi nimekirja saada, kui võib ka niisama inimlik olla:)