Wer wenig sagt, kann nicht so viele Fehler machen..;)

Ma otsustasin oma mök-mök suhtumist muuta ja (vähemalt vahelduseks) siia midagi kirja panna. Seda sellepärast, et ma sain just..eem..eile vaat et nagu kaebekirja (positiivse:), et mu blogi istub omadega jätkuvalt suves, kuigi meil siin (ja teil seal kindlasti ka) juba poolest päevast just nagu kott pähe tõmmatakse ja sügisestest värvilistest lehtedest pole enam kuigi palju alles. Eelmisest šokolaadilaarist ei jäänud just palju alles, muidu oleksin juba B'le tööle nö advendikalendri teinud. Ok, noh, natuke on laiskuse ja muude faktorite süüd ka, aga sellegipoolest. Oma advendikalendri mõtlesin teha sellepärast, et esiteks loomulikult saab siis šokolaadi ilma igahommikuse "oeh, ma lähen paksuks niimoodi" jututa kaasa sokutada:) Teiseks, kui neil kontoris ringi vaadata, siis just sellised lapsikud asjad pea igal laual ja arvutipealsel vedelevadki, nii et see sobiks ideaalselt:) Kolmandaks saaks vähemalt mõned leheküljed neist lõpututest tasuta saadetavatest reklaamidest ja kolmekordse ajakirja mõõtu kataloogidest kasutatud, vägagi otseses mõttes:) Nagu ka see liimipulk, mille leidmiseks enne pool linna läbi käia tuleb, sest ega keskmistes Aldides/Rewedes/Tengelmannides siin ometi sellist luksust ei müüa, selleks tuleb nö Lõunakeskusesse sõita. Ja neljandaks see kõige peamisem põhjus - kuna me 18.dal Euroopa suurimasse linna (kus tänu Allahile mingit totakat jõulueelset hullust olla ei saa!) sõidame, siis läheksid paar viimast "aknakest" kalendris võibolla juba selle aja peale halvaks, kui me läbi jõulude (seekord siis poola-saksa traditsioonidega) ja häkkerikonverentsi ükskord tiiruga koju tagasi jõuame.

Muide, mul on vist mingi haigus küljes. Aer Lingus saatis mulle täna oma uudiskirja, nagu nii mõnigi kord. Seekord tegin ma selle aga lahti ka ja avastasin, et ega New Yorki või Torontosse lendamine palju kulukam pole kui Eestisse... Njah, kui ainult töö ka olemas oleks.. Kel töö on, siis palun!

Kuulasin just praegu poolkogemata Jaak Printsi TEDxTartu videot, kus ta korrutas ikka ja jälle, et "me vajame teadmatust". Jah, seda tõepoolest. Ma soovin ka, et inimesed ei võtaks teatud asju iseenesestmõistetavalt. Et me oskaksime rohkem "sündmustele seljagaseismist" kasutada. Et me oskaks unustada need etteaimatavad, ette teada olevad situatsioonid.
Jah, tõsi ta on, et me mäletame seda, millest oleme aru saanud, ja seejärel laseme neil külmaks ja loiuks muutuda. Panen seda keelekursusel iga päev järjest enam tähele. Kuna meid on "õnnistatud" pideva õpetajate vahetusega, siis tuleb iga paari tunni tagant end jälle kord tutvustada ja teatud fraasid on muutunud täpselt sellisteks ah-jälle-see ütlusteks, millest aga 90% juhtudest kogu grammatika välja imetud on (haa, teeme seekord siis kõrvallause saksa keele süntaksi kohaselt;P). Kuna ma meie U-tähe põhjas istun, siis võttis järje minuni jõudmine parasjagu nii palju aega, et ma jõudsin ilusti paar päris lause moodi lauset välja mõelda (sh eessõnadele ja käänetele ja lausete sidususele mõeldes), nii et õpetaja tegi suured silmad ja küsis, et kaua ma siin olen olnud. Kui kuulis, et augusti lõpust alates, ehk siis umbes sama nagu vist grupi keskminegi, küsis, et kui kaua ma siis enne tulekut omal käel saksa keelt õppisin. Haa-haa:P Aga noh, ta pidas meid üldse veits pikaldasteks vist, sest erinevalt teistest õpetajatest, kes meil siiani olnud on (ja neid on kahe ja poole kursuse peale kokku juba hea 8), rääkis ta praktiliselt lihtlausetega ja justkui veerides. See vist tekitaski natuke trotsi ja tuli tahtmine talle paar päris lauset vastu öelda ja näidata, et pole me nii lollid midagi! Me C. ja N.'ga ringutasime seal akna all juba tükk aega, oodates, millal ta lõpuks oma venitatud pausidega laused lõpetatud saab. Mõnikord lihtsalt on nii, et kannatus käib peale nagu pissihäda ja kohe kuidagi ei suuda lihtsalt istuda ja kuulata, kui samal ajal võiks eluga nii palju asju korda saata ja iga selline minut tundub raiskamine.

Muide, eile saime esimese kursuse inimestega kokku ja kuna paar tükki neist inglise keelt ei räägi, tegime "reegliks", et räägime ainult saksa keeles. Kultuurilistest erinevustest tingituna tuli arvestada vähemalt 40-minutilise ooteajaga;) Esimene tund aega, enamjaolt pooliku grupiga oodates, (ma kauem kahjuks olla ei saanud) oli igatahes ülimalt naljakas:D  Ja noh, midagi saab ju räägitud ka juba. Näiteks õpetajate kirumine tuleb meil kõigil hästi välja:D Ja mõne üksiku kiitmine ka  - meie Hiinast pärit õpetaja on näiteks minu edetabeli tipus hetkel. Aga laupäevase lauamänguõhtu teeme igatahes "kein Deutsch". Muidu oleks vist vaikus majas. Või räägiksid ainult doktor-insenerid omavahel..:S Igatahes, ootan huviga. Eelmine kord said kõik guugeldajad minult igatahes Carcassonne'is pähe:D

Aga praeguseks siis tadaaa!!:)
S.

It wasn't me

Ausõna, see polnud mina, kes Münchenis pommi plahvatama pani! Kummalisel kombel oli neil peaaegu täpselt samal ajal ka Varssavis samasuguse pommileiuga tegemist. Kui juba, siis ikka korraga.

Igatahes, praegu pole veel mahti olnud eriti midagi asjalikku või uut ja huvitavat kaema minna, kui neid mõnda jalutuskäiku ja töövihikute jms tagaotsimist mitte arvesse võtta. Peamiselt niisama kool ja kodu ja tagantjärele uudiste lugemine ja asjadega kurssi viimine ja uurimine-vaatamine, kuidas kõiksugu paberimajandus korda saada. Iga asi on ju toredasti teisega seotud. Selleks, et tollele integratsioonikursusele end kirja panna, on vaja paberit, et oled Saksamaale registreeritud, milleks omakorda on vaja tervisekindlustust, milleks omakorda on vaja eelmiselt tervisekindlustuselt dokumenti, mis näitab, et nendega on nüüd suhe läbi, milleks on vaja end nö Eestist välja kirjutada, milleks nõutakse nüüdse elukoha tõendit omaniku loaga jne. Iseenesest pole ühtegi etappi ülikeeruline teostada, sest nii mõndagi saab neti kaudu teha ja mõne jaoks tuleb vaid passiga kohale minna, mõne jaoks vaid papper kuskilt üles korjata, aga kõik kokku on lihtsalt natuke keeruline korraga ära seedida. Kasvõi juba lihtsalt see, et mis otsast kõige kasulikum alustada oleks. Aga üleüldiselt ma võtan asja rahulikult, sest nagunii jääb kõik see venima ja pabistamisel pole mingit mõtet. Parem õpin homseks uusi sõnu ja vaatan, kuidas nädalavahetus nii organiseerida, et nädalavahetusel tulevatel külalistel, kellest üks on ..eem.. ühe kuu vanune vist, tore oleks:)

Seda ka, et ma avastasin, kui luitunud on mu oskus paberile trükitud sõnaraamatuid kasutada, eriti kui lehekülgede arv on 1500 ringis, sõnade arv 82000 ja täpitähed on kuskile suvaliselt oma täppideta sõsarate kõrvale ära peidetud.. Kuna ülesandeks oli paari lehekülje mahus sõnu saksa keelest OMA keelde tõlkida, siis mõtlesin, et kasutan siis juba seda telliskivi, mis spetsiaalselt selleks suunaks mõeldud on, aga juba väga ülesande alguses sain aru, et kui ma sama tempokalt jätkan, ei pruugi ma ülejärgmiseks tunniks ka selle ülesandega valmis saada... Nii et tuli vana hea netisõnastik appi, kahju ainult, kui läbi lisakeele tõlkes midagi olulist kaduma läheb.. Võiks ju selle peale tulla tänapäeval, et iga sõnaraamatuga käib kaasas mingil kujul fail, millega saad sedasama kasutada ka arvutis, aga noh..:P

Ma nüüd vaatan, kas ja kuidas saksakeelsete ajalehtede lugemine välja tuleb..

Tschau! ;P

4 pakki Selga küpsiseid, kondenspiimapurgid ja sprotid "Riga"

Nonii, nagu juba kombeks on saanud, edeneb blogimine välismaal elades ikka jõudsamini. Mitte et ma lubaks nüüd tagasi mölapidamatusesse laskuda, aga ehk vahetevahel annan lühiülevaateid sellest, mis siin toimub või mida avastanud olen. Täna näiteks leidsin poest (täiesti tavalisest või isegi keskmisest kõrgema kvaliteedi ja hinnatasemega (a la Stockmann) poest, mitte mõnest nö Ida-Euroopa keskusest!) Selga küpsiseid, venekeelsete kirjadega kondenspiima "konserve" ja sprotid "Riga", mida oli oma kaheksat erinevat maitset:P


(Vabandust kõiksuguste kirjavigade pärast!! Ma tunnen end üleüldse kirjutamises väga roostes olevana, eelkõige eesti keele muutuvate algustähereeglite keskel...)