comeback

Pärast pikka pausi võiks vist ühe lühikese kirjutise vahelduseks teha:) Ma peaks ütlema, et mulle täitsa meeldib Tallinn:)
Nagu ikka, on ka praegu koguaeg kiire. Ja nagu ikka, on huvitav:) Kõiksuguste inimeste ja loogikareeglite vastaselt kolis B ka Eestisse elama ja nüüd õpime vähehaaval vastastikuseid keeli. Kui esialgu oli plaan, et mina hakkan seda ülikoolis tegema, siis juhtus kogu selle ÕISi katastroofi tagajärjel see, et ma ei mahtunudki lõpuks gruppi:( Kui keegi just ära ei lange veel enne viimast tähtaega.. Aga eks ilma selletagi on võimalik õppida, eriti kui emakeelne õpetaja kodust võtta on;)
Ja eks nagunii on muidki asju palju teha, nii et hea on kui ühes aines vähem muretseda vaja..
Praktika kohta pole ma siiani vastust saanud.. peaks vist mujale ka proovima. Lõputööle peaks teema ja juhendaja kiiremas korras leidma, sest paari nädala pärast on kinnitamine. Peaks vaatama, mis arvamusel ma nüüd oleks nendest ideedest, mis mul kunagi maikuus Hispaanias rongisõidul tekkisid ja pärast korraks veel Torinos päikesekuivatatud said, aga siis niisama kuhugi raamatu vahele järjehoidjaks seisma jäid..
Autokooli registreerisin end ka ära. Arst küsis tõendit väljastades ka, et kas ma Tallinna liiklust ei karda.. Tore-tore, julgustav kohe:P Järgmiseks nädalaks panin kolm sõidutunni aega kirja.
Erasmustega on ka parasjagu tegemist olnud. Küll korterite vaatamist ja otsimist, küll ainete tagaajamist, küll salsatamist;) Muid üritusi hakkab alles tulema, nädala pärast on Eesti õhtu näiteks.
Ja palun vabandust - ma kutsun teid väga varsti külla. Nüüd olen ma peaaegu isegi sisse kolinud ju lausa..:P Praegu on veel siukest iganädalast ringirallimist Tartusse või mujale, aga varsti peaks küll täiesti teadlikult ainult selle raamatuvirna taha vajuma, mis ma endale raamatukogudest kokku olen korjanud. Hea on, et meil siin on limiit 20 ja et raamatukogud omavahel ei kontrolli, palju teisest kohast parasjagu võetud on..:P Muidu oleks ma vist veits lõhki. Täna sain veel maailma usundite ja liiklusseaduste jms raamatud ka kätte, nii et nüüd peaks esialgu hooleta olema.

Pirnikoogiisu. Ja rong on 6.46....:S

sono arrivata

Pärast paljusid ekskursioone, külaliste vastuvõtmisi, reise, kokkusaamisi, nukrat öörongiga Rooma-sõitu ja paaripäevast sealviibimist, olen nüüd Läti kaudu Tartusse jõudnud. Rääkida oleks palju, pilte oleks palju sortida ja näidata ja vaadata, teha oleks palju vaja, ja tahaks mõtlemisaega. Ees ootavad maaleminek, geocachimised, paberimajandus, Tartuff ja kokkusaamised, väike perekondlik road trip, korterijaht ja palju muud, enne kui saab taasiseseisvumispäeva tähistada ning vaikselt igapäevaelu rutiini ja koolirütmi tagasi vajuma hakata.. Tunnen, kuidas nimekirjad sellest, mida järgmise õppeaasta jooksul kindlasti tehtud saama pean, on kasvanud pikemaks kui ma ise, lisades veel neid asju, mida ma lihtsalt tahan teha. On ju tore unistada:) Kuigi, ehk on ka seekord tõsi, et kes teeb, see jõuab. Ma loodan ainult, et ma veelgi isekamaks ja tuulepäisemaks pole sunnitud muutuma. Ja ma loodan, et saab olema palju sama helgeid hetki kui neid Vahemere valgusest pimestatuna oli, või ka näiteks Viini tänavamuusikute saatel valssi keerutades:)

Jah, ma pole ammu järjepidevalt siia kirjutanud. Ja ma arvan, et ma mõistsin, miks. Mitte sellepärast, et poleks, millest kirjutada. On, ja ülearugi. Mitte sellepärast, et poleks üldse aega. Seda saab ju väidetavalt alati tekitada. Mitte sellepärast, et ei tahaks jagada. Tahaks, ja vägagi (kuigi olen avastanud, et nii mõnigi kord on näost-näkku jalutamas olles või pargipingil, kiigel, kohvikus või köögis teetassi taga istudes sedasama kuid emotsionaalsemate vahenditega edasi anda, kui seda mu piiratud kirjaoskus lubab). Aga olen jõudnud järeldusele, et nii paljud neist kirjutistest on alguse saanud mingist sisemisest ohkamisest, ihkamisest või vihkamisest. Ja ma tunnen, et ma enam lihtsalt ei tunne seda niivõrd. Vaatamata ajutistele maailmavalu- ja sisemiste piinade perioodidele või tavalistele torisemistujudele olen ma üldiselt palju rahulolevam. Võib-olla lihtsalt vana ja mõttelaisk, aga rahul. Kuigi ma jätkuvalt tahan sinna, kuhu ei saa, või nendega, kes ei saa, või seda, mida ei saa, või sel ajal, kui ei saa... Ja mõnikord tuleb välja, et kui saan sinna, kuhu olen tahtnud, siis seal olles tahan sealt pärast kahte päeva ka kohe minema, nii et..;) Igatahes, basta così! Ja ciao praeguseks, bella! Kui kellelgi peaks Torinos elukohta otsima, siis ma tean ühte soovitada - imeliselt abivalmite ja armsate omanike ajaloohõnguline ja mõnus korter, kust oli kahju lahkuda.. Eriti kui ees ootav valik just paljulubav pole.
Ma ei mäleta nüüd, kas mu arvuti sai nüüd siinse aja järgi seadistatud, või elab veel minevikus, aga igatahes olekd 03.38 ka päris paras aeg magamaminekuks. Sogni d'oro!

did you know?

Mul oli juba ammusest ajast ühes aknas umbes kümmekond Tallinna Virtuaalse Ülikooli ettekannet avatud, aga polnud siiani olnud mahti neist ühtegi vaadata-kuulata. Nüüd siis tahtsin hakata neid tab'e sulgema, aga enne ju ei saa, kui oled aimu saanud, millest seal räägitakse, eksole...;) Mõned olid nii kohutava helikvaliteediga, et midagi polnud võimalik kuulata, mõni lihtsalt kohutavalt aeglane ja seega piinavalt tüütu, aga siis jäin pidama ühel, mis mu tähelepanu täielikult haaras. Nimelt sellel, mis rääkis heaolu ja ökoloogilise jalajälje suhestumisest riigiti. Kui on teada, et paljud Aafrika riigid on kesised mõlemal teljel ning paljud nö Lääne riigid nagu USA kipuvad teise äärmusesse, siis on ka selliseid oaase nagu Costa Rica, mis oma jalajälje väiksusele vaatamata on oma elanike jaoks !The Happiest Place on Earth" (ja ma ei räägi Disneylandist;)). Ja siis teistpidi diagonaalis Costa Ricale on meie väike Eesti, mis vaatamata oma kes(km)isele heaolule on justkui hiigelsaabastega... :(

Potentsiaalselt huvitavaid linke video lõpust:
http://www.happyplanetindex.org/
http://www.nicmarks.org/
http://www.neweconomics.org/projects/five-ways-well-being
http://www.neweconomics.org/

Olles osa EList, peame arvestama sellega, et me ei saa teatud asju teha (näiteks sõjaväge laiali saata), aga midagi me ju ometi saaks teha, vaatamata oma põhjamaisusele.
Mulle meeldi statistika. Selles on mingi hoomamatu tagapõhi, taust. Loomulikult ei saa kõike lihtsalt numbritesse lüüa, aga statistika näitab kõike niivõrd konkreetselt ja lihtsustatult, et jääb üle ainult mõelda, et näidatavate probleemide lahendamine ei saa olla palju keerulisem kui nende üles leidmine. Ja kui on mingigi tõenäosus või võimalikkus, siis tundub lahendus vägagi käegakatsutav. Nagu kõigi teiste asjadegagi, et kui tema saab, siis miks mitte mina?

Ja paar päeva tagasi jäi mulle ette üks dokumentaalfilm, mis viis mind tagasi varasemalt väga tihedalt kokkupuututud teemaga. Pole just eriti asjakohane praeguses kurgi-temaatikas, aga lihtsalt.. Naljakas on see, et kuigi ma tean väga hästi reaalseid põhjuseid, mis see teatud juhtudel kohe üldse kõige parem variant ei ole, ja et ma ise seda praktiseerida ei tahaks, siis argumendid, mis selle kasuks räägivad, ja näiteks toodud juhtumid panevad siiski mõtlema, et see võib tõesti raviv olla. Ja siis ka kogu see Food Miles arvestus, et kas kaugelt lennutatud öko ikka lõppude lõpuks on nii öko..
Ja siis mu üle muiatakse, et ma olen nii lillelapsest maailmaparandaja.. oh well..
Mängigem siis parem seda veggie-mängu:) Õpetlik ja värviline.

Ja kui siis BookDepository (hmm.. peaks end vist ametlikult nende reklaamijaks registreerima :P) teatab, et nad oma soodukaid pühapäevani pikendasid, tekib jälle tahtmine kõik raamatud kokku osta (ja ma ei peaks neid ju isegi siia tellima, et tagasi Eestisse kolides pagasit lennutada, vaid võiks otse Eestisse saata, aga...). Sellised raamatud, mille kohta ma tean, et ma neid just kuigi tihti ei kasutaks, kui üldse, aga ma tahaks, et nad mul oleks, juhuks kui kunagi vaja peaks minema. Näiteks see, mida ma paar päeva tagasi raamatukogus ahmimas käisin.. Ja igasugused cookbookid ja uncookbookid jms..

Ah, peaks hoopis CSerid otsima hakkama järgmise nädala tarvis. Sest homme tuleb Printsess külla ja kui ta pühapäeval tagasi Pariisi põrutab, on esmaspäevast S. siin:)