Oeh, ma olen ikka nii halb inimene.... :( Paras õppetund eluks - ütle kohe välja, kui sa arvad, et ei saa/sobi, sest pärast oled juba liiga seotud ja on veel raskem.

You might have what it takes, Chippewa girl, but ...

Täna polnud ilmselgelt minu päev (mitte, et mõni üldse oleks, aga..). Sai nö ametlikult selgeks, et ma pole tegelikult viimase kolme aastaga absoluutselt muutunud ja kõik vahepealne oli mingi hämar enesepetteudu. Ma olen ikka sama kuradi ARG! Ja see polnud rootsi keeles. Kuigi, jah, vihane olen ka. Aga mitte kellegi teise kui enda peale. Ja see kõik ajab üldse pikema ringiga koju tulema, selle Islandi pakkumise peale mõtlema ja Damien Rice'i kuulama ja ... šokolaadi sööma. Aga need meetmed ei paku isegi erilist lohutust, mis siis veel lahendusest rääkida.

Kui lahendamine juba teemaks on, siis teise vooru intervjuu ülesanded olid täitsa normaalsed. Eks igasugu põikpäiseid inimesi võib ju ette tulla.. Ma loll muidugi selle peale ei tulnud, et öelda, et ma jätakski sellised sinnapaika, kellele nii nõmedaid kliente vaja oleks! Sest noh, ma ju jätkan oma argpüksi taktikat ja loodan, et nad mind ei taha. Kui mina nemad oleksin, siis ma nende vastuste põhjal küll ennast tööle ei võtaks, aga... mis siis, kui teised veel hullemad on?

Ja ma vihkan seda, et väljas nii külm on (jah, Island oleks ikka hea mõte küll:P) ja ma vihkan seda, et nädalavahetusel sula pidi tulema ja... ma vihkan seda, et ma pole siiani öösel Šnellile uisutama jõudnud ja ma vihkan seda, et ma oma nimekirjadest midagi maha tõmmata pole saanud, ja ma vihkan seda, et selle vingumise ajal oleksin ma jõudnud mitmeid lehekülgi lugeda, ja ma vihkan seda, et alati, kui ma ometi kord otsustan, et võtan aega Jamie saate vaatamiseks, siis on selle asemel hoopis midagi muud, ja ma vihkan seda, et mul kõige tegemine nii kuradi kaua aega võtab, ja ma vihkan seda, kui keegi mulle seda ütleb, mida ma isegi tean, aga mille muutmisega ma lihtsalt hakkama ei saa, ja ma vihkan seda, et ma isegi siis närvi lähen, et jalad laua all tõmblevad, kui selleks isegi põhjust pole, ja ma vihkan seda, et mul lihtsalt ei ole midagi öelda...

Kui keegi teab, kus see nupp asub, kust emotsioonid välja lülitatakse, siis palun võtke minuga ühendust!


Tore vähemalt, et Postimees oma naljasoont kaotanud pole.. "Lisaks peaks kõik riigieksamid olema Tartu Ülikooli ettepaneku kohaselt kahetasandilised ehk saaks valida lihtsama ja kergema variandi vahel." - Ma ei teakski kohe, kumba valida... Pakutaks edaspidi ka nii häid variante, siis ma küll ei vinguks nii palju!:)

Jätkame transpordi teemadel..

Siukese bussiga võiks isegi mina iga päev kooli sõita küll:P
Ja nüüd me siis olemegi sinna jõudnud. Ootan huviga, millal tuleb reegel, et iga pileti kohta on lubatud nt 100 kg transport (piletihinna sisse arvestatuna), eks siis igaüks ise otsustab, kas veab iseenda lisakilosid või pagasi omi:D

Et ühendada meeldiv ja kasulik:
infinito:procrastinare

io procrastino
tu procrastini
lui/lei procrastina
noi procrastiniamo
voi procrastinate
loro procrastinano

Ma tunnen, et mul on probleeme terviku(te) hoomamisega. Ja sellest tulenevalt ka nende osade meeldejätmisega. Või teistsuguste tervikute puhul tükkide kokkupanemisega, sest terviku pilti ei teki kuidagimoodi. Aga noh, ma pole kunagi Rubiku kuubiku 'lahendamises' ka hea olnud. Ajame selle kõik sünnijärjekorra süüks:P

Ja kuna ma olen sellesse kasti iga natukese aja tagant midagi ebaolulist juurde kirjutanud ja jätkuvalt avaldamata jätnud, siis jätkan veel.. Täna on juba laupäev tegelikult.

Olen viimasel ajal nii paljudest erinevatest tekstidest katkendeid lugenud, et kui need kokku köita tuleks üks ütlemata söödamatu kompott. Aga selles polegi nagu probleem. Või ka mitte selles, et nad segamini läheksid. Aga mul on mingid kummalised vilksatavad "nägemused". Kohtadest, kus ma olnud olen. Isegi sellistest kohtadest, mis mulle mingit erilist muljet ei jätnud. Lihtsalt tuleb sekundiks ette pilt mingist tänavanurgast. Enamasti täiesti ühendamatu selle tekstiga, mida parasjagu loen. Siiani on vaid üks mingil määral klappinud - teksti säravvalge kirik üleval mäe otsas vs flashback Tramore'is mäkke (halli!) kiriku suunas ronimast. Kusjuures, Tramore oli pea kaks aastat tagasi ja ma ei mäleta, et oleksin sellest kunagi hiljem mõelnud (Waterfordist küll, jah, aga mitte kiirest ja äpardunud käigust Tramore'i). Isegi seda nime ei mäletanud enam. Ja Google ei lase seal ka mööda tänavaid jalutada.. "It was the end of the world to some. Where the maps stopped." Heh. Igatahes, kummaline.

Küll on hea, et kolmapäev seekord vaba saab olema:)