Hommikul helistasin unise peaga õlimeestele, et mis värk on. Tuli välja, et väike veoauto olevat katki olnud ja et hommikul tulevad. Ma ei tea, kas asi oli minu unises peas või tema jurases jutus, aga seekord ei saanud ma üldse aru, mis ta rääkis. Korduvalt üle küsides sain lõpuks selgeks, et see hommik tähendab homset. Ja rõhutasin, et nad enne 11 tuleksid! Sest pole mul aega päev otsa nende järel passida! Imelik süsteem ikka. Kui helistad esmaspäeval ja öeldakse, et tulevad T/K ja (või vähemalt) helistavad, siis reaalsuses ei tasu enne reedet loota. Ja poole ootamise pealt tekib juba tunne, et kas ikka on vaja, sest ilm läks korraks ilusaks.
Tööl polnud midagi erilist, nagu ikka. Paar tükki küsisid imestunult (või noh, lihtsalt natuke emotsionaalsemalt kui "ahah ok"), et oh, lähedki ära või. Aga kui lõpetasin, siis tahtsin ümbriku L.'le anda, aga teda ei paistnud. Barry(meeldetuletuseks: ta on L. parim sõber, kes töötab vajadusel nii bistroos kui köögis) tuli teel vastu ja küsisin, et kuspool L. olla võiks. Ta ütles, et siinsamas kõrval kabiinis vahetab riideid. Ma siis andsin ümbriku talle ja ütlesin, et andku edasi. Ok. Mina sain ära minna.
Ja siis mingi tunni aja pärast, kui ma oma jalutuskäiguga(ilm oli tõesti soe ja veel oli täitsa valge, nii et läksin äärelinna kaema) linnast välja jõudmas, helises telefon. Õigemini alguses tuli mingi kõneteade, millele mu telefon ei lase kuidagi reageerida. Paarikümne minuti pärast helises korralikult ja võtsin vastu ka. Teine manager oli. Küsis, et ega ma ei tea, kus see ümbrik olla võiks. Heh:P Huvitav, mis Barry sellega siis tegi....
Neil võis päris lõbus seda taga otsida olla:) Ja teades, et ma nagunii varsti lahkun, siis võisid nad vabalt ka arvata, et nonii, nüüd võttis reisirahaks, enam me seda plikat ei näe. Aga suva sellest. Loodetavasti leiti see ümbrik lõpuks ikka üles.
Kui tiirult lõpuks tagasi jõudsin, oli Dunnes veel avatud. Ma mõtlesin, et ta pannakse iga päev 8 kinni, nii et poole kümne paiku ei tasu midagi loota. Aga näed siis.
Mul on tunne, et banaanid on apelsinid konkurentsist välja trüginud. Laisa inimese söök ju;) Kas võib öelda, et ma olen ahvistunud, kui päevas nii umbes 4 banaani ära õgin? Ja noh, mis konkurentsist saab juttu olla, kui ma pole mitu kuud ühtki apelsini söönud..
reede, aprill 04, 2008
kolmapäev, aprill 02, 2008
harjutamine teeb meistriks
Ütlen kõige suurema uudise esimesena ära siis: ütlesin täna managerile, et ma tahan töölt ära minna! Et annan nüüd selle nädalase notice'i. Ta vastas: "Ahah ok". No selge siis. Ma olin vist väga vajalik neile:P
Aga harjutamisega (see pole mitte esimene kord mul töölt ära tulla ju:P) läheb tunne iga korraga paremaks. Täna näiteks irvitasin-muigasin terve kodutee, et see nii lihtne oli:) Süümekaid ei ole (või Abrast lahkumise nadolidjumuvastukenadjaminaolennüüdniialatu-tunnet). Isegi hea meel, et otsustasin täna öelda, mitte reedel-laupäeval, sest nüüd nad peavad järgmiseks neljapäevaks kellegi leidma, kes oleks võimeline end laupäeval käbedasti liigutama, ja mina olen sel ajal VABA!:D
Eile käis John üüriraha korjamas, siis ütlesin talle ka, et see on minu viimane üür, et kolin kuu lõpus välja ja sõidan koju tagasi. (Ja eile käisin ka juuksuris ja maksuametis ära. Kui lihtsalt ette võtta, siis käib enamus asju ju tsiuhti!:) Juuksur oli totter, mingit vahet pole. Maksuametist öeldi, et mul ei peaks kuidagi praegu suurem maks jooksma, et teevad korda. Äkki juhtub ime ja ma saan kõik jamad sirgeks triigitud enne ärasõitu!
Ainult kuidagi hirmuäratavalt lähedal tundub kojuminek nüüd. Tööl Ash küsis, et kas ma juba ootan, et koju saaks. Mulle polnud veel midagi kohale jõudnud, enne tahan siin veel palju asju ära teha ja nende planeerimisega pole ma veel üldse tegelenud, nii et ei osanud talle esiti midagi kosta. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis... Mis ma seal tegema hakkan? Kes mind seal ikka näha tahab/ootab? Kõigil oma elu ilusti, saavad kõik minuta hakkama. Ja nüüd ma trügin vahele... Avastasin paar päeva tagasi täiesti juhuslikult ühe inimese blogi, kellega ma hästi natuke isegi suhelnud olen. Ja sealt leidsin sellise lõigu:
One year ago I was preparing myself to leave Estonia, to leave my hometown Tartu in search of knowledge, experience, friendship, happiness and myself. And I found everything I had hoped for. Now I am back and still adjusting to my old life. I make no longer part of certain things: my apartment is no longer my home, my friends haven't shared everything therefore I feel them a bit far. It's me who has to find a place in their lives.. Oh well, I'll manage, like always. I just need some time and peace of mind. And all that hurry of recent days: university, documents, family, friends, e-mails, msn, skype, apartement, hobbies??? Can I handle ...
Väikeste variatsioonidega, aga muidu hakkab ka minu puhul kehtima.
Muide, kui nüüd nostalgitseda, siis täpselt kuus kuud tagasi oli mu viimane õhtu kodumaa pinnal, enne kui paariks nädalaks Londonisse (ja sealt edasi siia) platseerusin. Kusjuures, 4.oktoober, mis mustas kirjas lennupiletilt vastu vahib, oli ka neljapäev. Aeg tõesti lähebki jube kiiresti.
Oih, ma ei tea, miks, aga mul oli tunne, et täna on kolmapäev ja 3.aprill... aga ei olegi:P Nii et viimasel lõigu võib tegelt ära kustutada..
NB! Soetasin endale äsja lennupileti 27.aprilliks väljumisega Shannonist(06.20) Riiga(saabub 11.30).
Aga harjutamisega (see pole mitte esimene kord mul töölt ära tulla ju:P) läheb tunne iga korraga paremaks. Täna näiteks irvitasin-muigasin terve kodutee, et see nii lihtne oli:) Süümekaid ei ole (või Abrast lahkumise nadolidjumuvastukenadjaminaolennüüdniialatu-tunnet). Isegi hea meel, et otsustasin täna öelda, mitte reedel-laupäeval, sest nüüd nad peavad järgmiseks neljapäevaks kellegi leidma, kes oleks võimeline end laupäeval käbedasti liigutama, ja mina olen sel ajal VABA!:D
Eile käis John üüriraha korjamas, siis ütlesin talle ka, et see on minu viimane üür, et kolin kuu lõpus välja ja sõidan koju tagasi. (Ja eile käisin ka juuksuris ja maksuametis ära. Kui lihtsalt ette võtta, siis käib enamus asju ju tsiuhti!:) Juuksur oli totter, mingit vahet pole. Maksuametist öeldi, et mul ei peaks kuidagi praegu suurem maks jooksma, et teevad korda. Äkki juhtub ime ja ma saan kõik jamad sirgeks triigitud enne ärasõitu!
Ainult kuidagi hirmuäratavalt lähedal tundub kojuminek nüüd. Tööl Ash küsis, et kas ma juba ootan, et koju saaks. Mulle polnud veel midagi kohale jõudnud, enne tahan siin veel palju asju ära teha ja nende planeerimisega pole ma veel üldse tegelenud, nii et ei osanud talle esiti midagi kosta. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis... Mis ma seal tegema hakkan? Kes mind seal ikka näha tahab/ootab? Kõigil oma elu ilusti, saavad kõik minuta hakkama. Ja nüüd ma trügin vahele... Avastasin paar päeva tagasi täiesti juhuslikult ühe inimese blogi, kellega ma hästi natuke isegi suhelnud olen. Ja sealt leidsin sellise lõigu:
One year ago I was preparing myself to leave Estonia, to leave my hometown Tartu in search of knowledge, experience, friendship, happiness and myself. And I found everything I had hoped for. Now I am back and still adjusting to my old life. I make no longer part of certain things: my apartment is no longer my home, my friends haven't shared everything therefore I feel them a bit far. It's me who has to find a place in their lives.. Oh well, I'll manage, like always. I just need some time and peace of mind. And all that hurry of recent days: university, documents, family, friends, e-mails, msn, skype, apartement, hobbies??? Can I handle ...
Väikeste variatsioonidega, aga muidu hakkab ka minu puhul kehtima.
Muide, kui nüüd nostalgitseda, siis täpselt kuus kuud tagasi oli mu viimane õhtu kodumaa pinnal, enne kui paariks nädalaks Londonisse (ja sealt edasi siia) platseerusin. Kusjuures, 4.oktoober, mis mustas kirjas lennupiletilt vastu vahib, oli ka neljapäev. Aeg tõesti lähebki jube kiiresti.
Oih, ma ei tea, miks, aga mul oli tunne, et täna on kolmapäev ja 3.aprill... aga ei olegi:P Nii et viimasel lõigu võib tegelt ära kustutada..
NB! Soetasin endale äsja lennupileti 27.aprilliks väljumisega Shannonist(06.20) Riiga(saabub 11.30).
teisipäev, aprill 01, 2008
how to be good
Oh, kuidas ma küll endaga täna rahul olen:P Istusin hommikust peale elutoa sohval teki sees, helistasin õlifirmale(nad lubasid homme või ülehomme tulla), lürpisin muudkui teed, lugesin raamatut, õppisin hea olemist ja vahtisin telekat. Sellised lösutamispäevad kuluvad alati ära. Ja tegelt polegi vahet, kus sa oled või millega enamuse nädalast tegelenud oled, selline päev näeb ikka enam-vähem sama välja, ehk vaid telekast räägitakse pisut teise aktsendiga ja mõne briti raamat on originaalkeeles. Nüüd selle kella keeramisega läheb siin jube hilja pimedaks, nii et alles 7 paiku otsustasin, et võiks tuld vaja minna, nii et kolisin kogu kolaga oma tuppa ära.
Tegelt peaks vaikselt hakkama oma kuu aja pärast saabuva rum springa lõpu peale mõtlema. Sest kui nüüd aus olla, siis on võrdlus amišitega päris asjakohane;) Mis sest, et minu puhul pole kumbki elukorralduse periood nii äärmuslik loomulikult.
Naljakas ikka, kui paradoksaalne on see, et midagi, mis on läinud või parasjagu minemas, väärtustatakse ikka rohkem..
Muide, et nüüd kellegi üllatusmoment tulevikus ära rikkuda, siis "Kodus ja võõrsilis" tuleb (Eesti tempos paari aasta pärast:P) välja, et see Sally väljamõeldud sõber Milko... et see polnudki päris väljamõeldis. Et tegelt on tal vend Miles, kellest midagi ei teata, aga kes kunagi mingi vereülekande pärast kuidagi üles leitakse. Aga ma nägin ainult 3 minutilist lõiku, nii et võisin ka valesti aru saada.
Tegelt peaks vaikselt hakkama oma kuu aja pärast saabuva rum springa lõpu peale mõtlema. Sest kui nüüd aus olla, siis on võrdlus amišitega päris asjakohane;) Mis sest, et minu puhul pole kumbki elukorralduse periood nii äärmuslik loomulikult.
Naljakas ikka, kui paradoksaalne on see, et midagi, mis on läinud või parasjagu minemas, väärtustatakse ikka rohkem..
Muide, et nüüd kellegi üllatusmoment tulevikus ära rikkuda, siis "Kodus ja võõrsilis" tuleb (Eesti tempos paari aasta pärast:P) välja, et see Sally väljamõeldud sõber Milko... et see polnudki päris väljamõeldis. Et tegelt on tal vend Miles, kellest midagi ei teata, aga kes kunagi mingi vereülekande pärast kuidagi üles leitakse. Aga ma nägin ainult 3 minutilist lõiku, nii et võisin ka valesti aru saada.