3. veebruari Sunday Independenti artikkel, mis paneb mu muigama:) Ühe sektordiagrammi kohal on paksus kirjas küsimus "How acceptable do you think it is that children over the age of 25 should still live at home with their parents?". Ja 46% vastab "Acceptable"! Väga lohutav, et tegemist on Iirimaal tehtud uuringuga. Et kogu arenenud maailm on "hukas" ja täis parasite single'eid. Ja väljend "children over the age of 25" :D
Edasi lugedes tuleb välja, et just 50-64-aastaste vanusegrupp ehk siis nende üle 25-ste vanemad, aktsepteerib seda kõige enam, mis on väikestviisi vasurääkivus, ja 18-24 grupp ka, aga see on vägagi arusaadav. Ühe lausega on veel välja toodud, et 3/4 18-24-aastastest peab normaalseks püsitöö nurkaheitmist, et aastaks reisima minna. Ja enamusel neist pole pensionikindlustust ega midagi. Oh meid kurjajuuri küll... Selfish, lazy and raised to be brats.
"Encouraged to choose third-level courses that we enjoy, instead of ones that will equip us for a career, we are horrified to discover that our degree in Ancient Greek is of no practical use. The idea that we have to work hard to achieve success doesn't sit well with a generation raised to believe that we are more talented, interesting and wonderful than we are. No wonder so many of us opt out to travel around the world instead." Kurat, ma ei saa kogu lehekülge siia ka ümber kirjutada, kuigi võiks vabalt. Basement-dwellers, charity work in Africa, backpacking around Thailand... Oijah. Ainult teine lause tsiteeritud lõigust on veits möödapanek, sest mitte sellepärast, et me ennast nii võrratuteks ja andekateks peaksime, pole me sellised ja seal, kus oleme.
Aga jah.. kuradi irooniline. Ja jõuame jälle sinnani, et kas on parem teha seda, mis on ühiskonnale kasutoov/millega raha teenib, või seda, mida sulle teha meeldib?
"Mistaking their hobbies for a career, they start a band or a company making designer handbags, failing to understand that being self-employed in a creative industry takes 10 times more self-discipline and hard work than going into an office every morning." Ja autori sujuv üleminek "meilt" "nendele"... :P
Ei oskagi kohe, kas tuleks nüüd nutta või naerda.
teisipäev, märts 11, 2008
esmaspäev, märts 10, 2008
Et mis ma teinud olen? Laupäeva öösel vaatasin ära kaks filmi uuelt plaadilt: "Juno" ja "Atonement". Mõlemad olid ok, aga mitte midagi fantastilist. Hiljemnimetatu meeldis veits rohkem, kuigi minu antipaatia Knightley vastu pole põrmugi kahanenud, samas kui esimesena mainitud filmi peategelanna äärmiselt sümpaatne mõjus. Siit siis järeldub, et näitlejad ei ole ikkagi kõige olulisem osa filmist ja point on tähtsam. Mulle tundub, et "Atonement"i materjal oleks võimaldanud teha hoopis tugevama filmi, praegusel kujul tehtu ei puudutanud kuigi sügavalt. Ja kas Keira Knightley on ikka ainuke noorem naisnäitleja, kes briti aktsenti suust välja ajada suudab? Ei pea ju kõigis eelnevaid sajandeid kujutavates filmides ka teda kasutama!
Eilaommikune turulkäik oli naljategu:P Kui ma teinekord oma mõistuse tööle saan, siis äkki jõuab varem kohale, et pühapäeval kell kolmveerand kaks on plats puhas... Eriti kui vahelduva eduga rahet kaela pillutakse.
Pärast tööd saime Sarah'ga kokku. Käisime täidetud kartuleid söömas ja pärast läksime Daffy'sse bändi(Sesame street, nagu ma nüüd teada sain) kuulama. Aga kuna me jõudsime liiga vara kohale ja nad polnud isegi lubatud algusajal seda nägu, et proov läbi on (kõik liikmed polnud veel kohalegi jõudnud:P), siis pidi Sarah täna vajaminevat presentationit ette valmistama minema enne kui bänd õige hoo sisse sai. Seekord oli bassimängijaks üks tüdruk, kes ülejäänutega esimest korda kohtus, ja kohal oli ka täisvarustuses trummikomplekt päris trummariga. Eelmisel korral ignoreeritud saksimees oli tõstetud keskele (rambivalgusesse:P) juustega tüübi (süntesaatori ja elektrikitarri) ja õrnaltpatsutatavate trummide vahele. Helikvaliteet oli tunduvalt etem kui eelmisel korral ja tüütavat müra või kahinat ei kostnud, ainult kirdakast undas paaril harval korral. Muusika ise oli eelmise korraga võrreldes natuke liiga instrumentaalikeskne ja suured trummid tillukese ruumi jaoks ülearused, aga see on ka kõik, mille üle nuriseda annab. Kui ühel hetkel mingi suvaline päss poole loo keskel küsis, kas ta võib parasjagu kasutuseta kitarri haarata, siis oli selge, et tegu on mingi endise profiga. Naljakas oli vaadata, kuidas ta kolmeks-neljaks looks bändi enda käpa alla võttis ja dikteeris, millal üks või teine oma soolo teha võib. Aga kuna see siuke ajutine muutus oli, siis keegi vastumeelsust ei avaldanud, ainult muigasid veits vanamehe jõulise esinemise üle. Natuke enne lõppu läks keegi teine veel laulma. Siis küsis kõrvalseisev mees minult, et kas ma lähen järgmisena. Kui ma suure imestuse järel ei suust välja sain, siis küsis, et kas saksimängija on mu boyfriend. Hahaa:D Ju siis tundub imelik, et mingi alaealise välimusega tütarlaps pimedal ajal üksi kuskil pubis niisama bändi kuulamas võiks olla... Aa, enne veel kui bänd alustas, näitas turvameheonu mulle nende 95nda aasta arvutis mingit Skype'i-laadset programmi (mille nime ma ära unustasin), millega telefonile helistamine ainult 1 sent minutis pidi maksma. Et ma ju kodust kaugel. :) Ma siis ütlesin, et ma parem helistan eestlaste leiutatud Skype'iga arvutilt arvutile täitsa tasuta;) Päris tore tegelikult, et vahepeal meelde tuletatakse, et ma tegelt veel täitsa lapsemõõtu olen, ning abi ja soovitusi jagatakse. Samas teisest küljest jälle päris tõsimeeli minu (kui mitut esinemist kuulnu) kriitilist arvamust bändi mängu kohta küsitakse ja sellest teerulliga üle ei sõideta :)
Täna ärkasin poole päeva ajal. Ei tegelt ärkasin seitse kopikatega, sest ma olin öist vihmasadu vaadates kardinad puhta pärani jätnud ja valgus ajas üles, nii et peapaela silmaklappideks pähe tõmbasin (kuigi kas kardinate ettetõmbamine mitte lihtsam ei tundu:P). Lugesin läbi mõned vanad ajalehed, mis kuskilt välja ilmusid, ja kõik artiklid 16.detsembri The Sunday Times Magazine'ist (mis sisaldas adekvaatset kokkuvõtet Madeline'i kadumisest, lugu Bocellist, Argentiina uuest naispresidendist, meeste väljasuremise teooriast, Londonis teatrikooli omavast Amanda Redmanist jms). Tegin väikest inventuuri asjadest, mis Veneetsia kaudu Eestisse võiksid jõuda ja lõpuks koukisin välja inglise keele materjalid, mis ma eksamiks õppimise lootuses (oh seda naiivitari küll!) kaasa võtnud olen ja mida oleks tagumine aeg sirvida, ehk saaks midagi veel keelekeskkonnas viibides kasutusse panna.
Suured saavutused küll. Aga siukese hundiilmaga ei taha koeradki välja minna. Nii et prügikast on ikka tänavanurgal ja külmkapp on ikka tühi, jooksma minekust ärgem parem üldse räägi...
Kuigi noh, õhtu on veel ees, äkki saan midagi veel tehtud.
Eilaommikune turulkäik oli naljategu:P Kui ma teinekord oma mõistuse tööle saan, siis äkki jõuab varem kohale, et pühapäeval kell kolmveerand kaks on plats puhas... Eriti kui vahelduva eduga rahet kaela pillutakse.
Pärast tööd saime Sarah'ga kokku. Käisime täidetud kartuleid söömas ja pärast läksime Daffy'sse bändi(Sesame street, nagu ma nüüd teada sain) kuulama. Aga kuna me jõudsime liiga vara kohale ja nad polnud isegi lubatud algusajal seda nägu, et proov läbi on (kõik liikmed polnud veel kohalegi jõudnud:P), siis pidi Sarah täna vajaminevat presentationit ette valmistama minema enne kui bänd õige hoo sisse sai. Seekord oli bassimängijaks üks tüdruk, kes ülejäänutega esimest korda kohtus, ja kohal oli ka täisvarustuses trummikomplekt päris trummariga. Eelmisel korral ignoreeritud saksimees oli tõstetud keskele (rambivalgusesse:P) juustega tüübi (süntesaatori ja elektrikitarri) ja õrnaltpatsutatavate trummide vahele. Helikvaliteet oli tunduvalt etem kui eelmisel korral ja tüütavat müra või kahinat ei kostnud, ainult kirdakast undas paaril harval korral. Muusika ise oli eelmise korraga võrreldes natuke liiga instrumentaalikeskne ja suured trummid tillukese ruumi jaoks ülearused, aga see on ka kõik, mille üle nuriseda annab. Kui ühel hetkel mingi suvaline päss poole loo keskel küsis, kas ta võib parasjagu kasutuseta kitarri haarata, siis oli selge, et tegu on mingi endise profiga. Naljakas oli vaadata, kuidas ta kolmeks-neljaks looks bändi enda käpa alla võttis ja dikteeris, millal üks või teine oma soolo teha võib. Aga kuna see siuke ajutine muutus oli, siis keegi vastumeelsust ei avaldanud, ainult muigasid veits vanamehe jõulise esinemise üle. Natuke enne lõppu läks keegi teine veel laulma. Siis küsis kõrvalseisev mees minult, et kas ma lähen järgmisena. Kui ma suure imestuse järel ei suust välja sain, siis küsis, et kas saksimängija on mu boyfriend. Hahaa:D Ju siis tundub imelik, et mingi alaealise välimusega tütarlaps pimedal ajal üksi kuskil pubis niisama bändi kuulamas võiks olla... Aa, enne veel kui bänd alustas, näitas turvameheonu mulle nende 95nda aasta arvutis mingit Skype'i-laadset programmi (mille nime ma ära unustasin), millega telefonile helistamine ainult 1 sent minutis pidi maksma. Et ma ju kodust kaugel. :) Ma siis ütlesin, et ma parem helistan eestlaste leiutatud Skype'iga arvutilt arvutile täitsa tasuta;) Päris tore tegelikult, et vahepeal meelde tuletatakse, et ma tegelt veel täitsa lapsemõõtu olen, ning abi ja soovitusi jagatakse. Samas teisest küljest jälle päris tõsimeeli minu (kui mitut esinemist kuulnu) kriitilist arvamust bändi mängu kohta küsitakse ja sellest teerulliga üle ei sõideta :)
Täna ärkasin poole päeva ajal. Ei tegelt ärkasin seitse kopikatega, sest ma olin öist vihmasadu vaadates kardinad puhta pärani jätnud ja valgus ajas üles, nii et peapaela silmaklappideks pähe tõmbasin (kuigi kas kardinate ettetõmbamine mitte lihtsam ei tundu:P). Lugesin läbi mõned vanad ajalehed, mis kuskilt välja ilmusid, ja kõik artiklid 16.detsembri The Sunday Times Magazine'ist (mis sisaldas adekvaatset kokkuvõtet Madeline'i kadumisest, lugu Bocellist, Argentiina uuest naispresidendist, meeste väljasuremise teooriast, Londonis teatrikooli omavast Amanda Redmanist jms). Tegin väikest inventuuri asjadest, mis Veneetsia kaudu Eestisse võiksid jõuda ja lõpuks koukisin välja inglise keele materjalid, mis ma eksamiks õppimise lootuses (oh seda naiivitari küll!) kaasa võtnud olen ja mida oleks tagumine aeg sirvida, ehk saaks midagi veel keelekeskkonnas viibides kasutusse panna.
Suured saavutused küll. Aga siukese hundiilmaga ei taha koeradki välja minna. Nii et prügikast on ikka tänavanurgal ja külmkapp on ikka tühi, jooksma minekust ärgem parem üldse räägi...
Kuigi noh, õhtu on veel ees, äkki saan midagi veel tehtud.
laupäev, märts 08, 2008
salsa
Blogi on "puhkuselt" tagasi.
Läksin siis eile õhtul suure hädaga seda arvatavat salsatundi vaatama, kuigi padukas ei tahtnud uksest välja lasta ja vihmavari läks katki (see on mu esimene vihmavari, mille ma olen suutnud katki ilmatada!), ja kohale jõudes olid jalad märjad ja nina tatine. Ja Bernardit polnud uksel, et ma oleks saanud päris kindel olla, et see ikka õige maja on (silte ega midagi neil ei ole ju!) :P Uksest sees, vaatasin ringi - ühtki tuttavat nägu ei paista ja koht on suht rahvast täis. Hmm.. Kahe sekundi pärast ilmus vaatevälja "tuttav" omanik/baarman/trummar jne. Heheee:D Ajasime juttu nagu vanad sõbrad kunagi. Tuli välja, et salsakursus käib alumisel korrusel ja on kuuenädalane ning praegu on kolmas nädal ja poole pealt ei saa liituda. Hmm.. Ja et treener pole mitte eestlane Rainer vaid sakslane Reiner:P Hmm... Mis küll oli see põhjus, mille pärast ma end uksest välja sundisin tulema??:P Noh, igatahes vahtisin niisama pealt kuidas mitmeaastase kogemusega profid seal ringi sibasid. Salsat võiks lühidalt kirjeldada kui vudimist käputäie keerutustega. Will näitas mulle paar põhilist sammu (kui veel ruumi oli) kätte, mis ei muutnud küll fakti, et ma olin kogu majas ainuke inimene, kes salsast mõhkugi ei tea, aga... Kui kursuslased ka üles jõudsid, siis läks tõeline pidu lahti. Tutvuste poolest sain vahepeal trummi lüüa ja nii mõnegi salsa tantsida:) Sain pihta, mispärast see pubi nii jahe peab olema ;) Rõõmsaks tegi, et mul veel mingigi rütmitaju säilinud on ja et sammugi oskamata on tegelikult võimalik mõned sammud siiski teha, sest kogu tants on nagunii üles ehitatud juhtimisele. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas on võimalik neid keerulisemaid asju suvaliste partneritega tantsida, sest mina olen ju harjjunud, et kavad on pähe õpitud ja enne figuuride järjestuse kokkuleppimist suvalise inimesega niisama lihtsalt ikka ei tantsi.. Siit ka järeldus - kui sa tantsid salsat esimest korda ja ei peagi oskama, on see lihtne ja lõbus (nagu ilma kaardita võõras linnas kondamine, kui kesklinna suunda tajud:P), aga tundub, et kui juba natuke õpitud ja peaks nagu midagi oskama, on see arvatavasti päris keeruline ja kaootiline, eriti minusugusele improviseerimisoskuseta põhjamaiselt uimasele inimesele. Nii et respekt neile, kes seda tõesti oskavad(ja mitte kokkulepitult)! Muide, see saksa treener nägi rohkem soomlane välja:P Aga naistreener oli vähemalt kobe (aga siiski mitte kuubalanna, vaid lihtsalt iirlane). Ja mulle meeldib idee, et ühes linnas on üldse olemas selline koht ja seda juba palju aastaid! (Siin on salsa üldse popim kui meil ja mujal igasuguste tantsusaadetega haibitud võistlustants, kursuste tasemevahe on ka märgatav, kui nüüd meelde tuletada minu muljeid eelmisest tantsutunnist:P) Palju on Eestis kohti, kus saaks tantsida midagi muud kui süldika või tümpsu saatel võimalik on (väljaspool tantsukursusi)? Ma väga loodan, et asi on lihtsalt minu ignorantsuses ja et kas või üks selline koht ikka leidub...
Kui minus oleks veits rohkem ambitsioonikust, siis... tasuks salsaga lähemalt tutvust teha.
Aga üldiselt tagasi - kui lõpuks kahe paiku uksest välja astusin oli kõlaripoolne kõrv pooleldi kurdistunud ja totakas muie näol. Täna olevat ka salsaõhtu, aga kuna on reede, siis on kindlasti rohkem muidujoojaid kui asjatundjaid. Aga kes teab, pühapäevasele bändiõhtule ehk isegi lähen..
Kusjuures, täna tekkis mul hetkeks tunne, et ma olen võimeline umbes viis grammatiliselt korrektset ingliskeelset lauset normaaltempos, varem valmis mõtlemata ja ilma kokutamata järjest suust välja saama. Ei tea, kas väike vaheldus igapäevasele teremidateile-jutule aitas kaasa:P Sest üldiselt toimuvad mu pikemad jutuajamised miskipärast siiski teiste välismaalastega, nii et mõnikord on tunne, et ma oskan ainult kõigi vigu endasse korjata ja neid siis kenasti kasutama kukkuda..
Igatahes..mul kadus mölalaine ära nüüd. Uni pitsitab kah vaikselt.. Ja homme tuleb end taaskord tööle ajada. Manager ütles täna mulle ja Aisling'ile, et tahab meiega enne kui me koju lähme rääkida. Ash lõpetas 5 ajal ja läks nii, et ma ei jõudnudki pärida, mis teema oli. Kuna ma niigi 15 minti hiljem lõpuks minema sain, siis minu jutuajamine tuleb homme. Nüüd tuleb mul veel kähku välja mõelda, kas ühildan selle jutuajamise sujuvalt "mulle-ei-meeldi-siin-ja-tahan-ära-minna" vestlusega, nagu üks idee oli, ja saan nädala pärast vabaks, või kannatan veel natuke ja ütlen alles pärast puhkuselt saabumist, et kaon minema. Mõistus käsiks nagu oodata, pealegi on kogu see kuradi emergency tax'i jama ikka veel lahendamata, aga... Igatahes, kui tekib olukord, kus ma enam vait olla ei saa, siis pole mul sitasti ütlemisega eriti midagi kaotada.. :)
Läksin siis eile õhtul suure hädaga seda arvatavat salsatundi vaatama, kuigi padukas ei tahtnud uksest välja lasta ja vihmavari läks katki (see on mu esimene vihmavari, mille ma olen suutnud katki ilmatada!), ja kohale jõudes olid jalad märjad ja nina tatine. Ja Bernardit polnud uksel, et ma oleks saanud päris kindel olla, et see ikka õige maja on (silte ega midagi neil ei ole ju!) :P Uksest sees, vaatasin ringi - ühtki tuttavat nägu ei paista ja koht on suht rahvast täis. Hmm.. Kahe sekundi pärast ilmus vaatevälja "tuttav" omanik/baarman/trummar jne. Heheee:D Ajasime juttu nagu vanad sõbrad kunagi. Tuli välja, et salsakursus käib alumisel korrusel ja on kuuenädalane ning praegu on kolmas nädal ja poole pealt ei saa liituda. Hmm.. Ja et treener pole mitte eestlane Rainer vaid sakslane Reiner:P Hmm... Mis küll oli see põhjus, mille pärast ma end uksest välja sundisin tulema??:P Noh, igatahes vahtisin niisama pealt kuidas mitmeaastase kogemusega profid seal ringi sibasid. Salsat võiks lühidalt kirjeldada kui vudimist käputäie keerutustega. Will näitas mulle paar põhilist sammu (kui veel ruumi oli) kätte, mis ei muutnud küll fakti, et ma olin kogu majas ainuke inimene, kes salsast mõhkugi ei tea, aga... Kui kursuslased ka üles jõudsid, siis läks tõeline pidu lahti. Tutvuste poolest sain vahepeal trummi lüüa ja nii mõnegi salsa tantsida:) Sain pihta, mispärast see pubi nii jahe peab olema ;) Rõõmsaks tegi, et mul veel mingigi rütmitaju säilinud on ja et sammugi oskamata on tegelikult võimalik mõned sammud siiski teha, sest kogu tants on nagunii üles ehitatud juhtimisele. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas on võimalik neid keerulisemaid asju suvaliste partneritega tantsida, sest mina olen ju harjjunud, et kavad on pähe õpitud ja enne figuuride järjestuse kokkuleppimist suvalise inimesega niisama lihtsalt ikka ei tantsi.. Siit ka järeldus - kui sa tantsid salsat esimest korda ja ei peagi oskama, on see lihtne ja lõbus (nagu ilma kaardita võõras linnas kondamine, kui kesklinna suunda tajud:P), aga tundub, et kui juba natuke õpitud ja peaks nagu midagi oskama, on see arvatavasti päris keeruline ja kaootiline, eriti minusugusele improviseerimisoskuseta põhjamaiselt uimasele inimesele. Nii et respekt neile, kes seda tõesti oskavad(ja mitte kokkulepitult)! Muide, see saksa treener nägi rohkem soomlane välja:P Aga naistreener oli vähemalt kobe (aga siiski mitte kuubalanna, vaid lihtsalt iirlane). Ja mulle meeldib idee, et ühes linnas on üldse olemas selline koht ja seda juba palju aastaid! (Siin on salsa üldse popim kui meil ja mujal igasuguste tantsusaadetega haibitud võistlustants, kursuste tasemevahe on ka märgatav, kui nüüd meelde tuletada minu muljeid eelmisest tantsutunnist:P) Palju on Eestis kohti, kus saaks tantsida midagi muud kui süldika või tümpsu saatel võimalik on (väljaspool tantsukursusi)? Ma väga loodan, et asi on lihtsalt minu ignorantsuses ja et kas või üks selline koht ikka leidub...
Kui minus oleks veits rohkem ambitsioonikust, siis... tasuks salsaga lähemalt tutvust teha.
Aga üldiselt tagasi - kui lõpuks kahe paiku uksest välja astusin oli kõlaripoolne kõrv pooleldi kurdistunud ja totakas muie näol. Täna olevat ka salsaõhtu, aga kuna on reede, siis on kindlasti rohkem muidujoojaid kui asjatundjaid. Aga kes teab, pühapäevasele bändiõhtule ehk isegi lähen..
Kusjuures, täna tekkis mul hetkeks tunne, et ma olen võimeline umbes viis grammatiliselt korrektset ingliskeelset lauset normaaltempos, varem valmis mõtlemata ja ilma kokutamata järjest suust välja saama. Ei tea, kas väike vaheldus igapäevasele teremidateile-jutule aitas kaasa:P Sest üldiselt toimuvad mu pikemad jutuajamised miskipärast siiski teiste välismaalastega, nii et mõnikord on tunne, et ma oskan ainult kõigi vigu endasse korjata ja neid siis kenasti kasutama kukkuda..
Igatahes..mul kadus mölalaine ära nüüd. Uni pitsitab kah vaikselt.. Ja homme tuleb end taaskord tööle ajada. Manager ütles täna mulle ja Aisling'ile, et tahab meiega enne kui me koju lähme rääkida. Ash lõpetas 5 ajal ja läks nii, et ma ei jõudnudki pärida, mis teema oli. Kuna ma niigi 15 minti hiljem lõpuks minema sain, siis minu jutuajamine tuleb homme. Nüüd tuleb mul veel kähku välja mõelda, kas ühildan selle jutuajamise sujuvalt "mulle-ei-meeldi-siin-ja-tahan-ära-minna" vestlusega, nagu üks idee oli, ja saan nädala pärast vabaks, või kannatan veel natuke ja ütlen alles pärast puhkuselt saabumist, et kaon minema. Mõistus käsiks nagu oodata, pealegi on kogu see kuradi emergency tax'i jama ikka veel lahendamata, aga... Igatahes, kui tekib olukord, kus ma enam vait olla ei saa, siis pole mul sitasti ütlemisega eriti midagi kaotada.. :)