Olen end viimastel päevadel kohustuste täitmisest täiesti välja lülitanud. Ja kontakteeruda pole minuga ka kuigi lihtne, kui sa just nii lähedal ei ela, et mind isiklikult üles otsida. Teen täpselt nii palju, kui hädapärast vaja, et keegi norima ei tuleks, aga rohkem ei viitsi. Olen järjekordselt tegemistega venitama hakanud ja täna unustasin jälle raamatukogutähtaja ära, mille pikendamine näib ülima ajuvabadusena, nii et... Löön käega ideedele, mille tegemisest mõelnud olen, ja loodan, et ka mitte midagi ette planeerimata midagi ikkagi välja tuleb. Tunnen, et hakkan jälle sellesse samma punkti jõudma, kus Eestis olles ja eelmisel aastal. Et ma ei tea, mida kuradit oma ülejäänud eluga peale hakata.. Ma ei tunne enam arengut, ma pole kindel, kas mu praegune elu äkki liivakella pidev ümberkeeramine pole..
See sama teema, mille pärast mäletan end esimesi kordi põhjalikumalt põdemas 7 aastat tagasi, seesama(kurat, ma ei tea isegi, kas peaksin eeloleva sõna kokku või lahku kirjutama, mis eksamite uuesti tegemisest siis juttu saab olla üldse?!), mis oli 4 aastat tagasi, seesama, mis oli aasta tagasi ja kui nii edasi läheb, siis igal järgmisel aastal. Aga tundub, et mida väiksemaks lähevad numbrid eelmises lauses, seda väiksemaks läheb ka võimalustering, kuigi oma lollis lootuses olen alati arvanud, et mida aeg edasi, seda targemaks inimene muutub. Ma aiman, mis mu pilvepiirilt alla tiris..
Ma tean, et see praegune stressamine tuleb sellest, et kohe-kohe on kukkumas 20.jaanuar- eksamitele registreerumise tähtaeg, mis otsustab esialgu ühe aasta tegevuse, aga kes teab, võibolla 3, 4, 6 või rohkemagi.. Ja kui ma vaatan, mis mul peale hakata oleks, siis polegi nagu midagi. Mu valikute ringi on keegi tore inimene veelgi vähendanud - skandinavistikasse saab sisse nüüd ainult eesti ja inglise keele eksamite põhjal ning lävend on 95, mis teeb sellest alast minu pinnapealse vaatluse järgi kõige kõrgemat lävendit nõudva ala TÜ's (edestades juurat 3 ja inglise keelt 1 punktiga..). Nii et aitäh selle eest...
Ma ei oska täna üldse kirjutada. Kirjutan ühest asjast, siis teisest, siis jälle esimesest, siis viin kursori eelmise juurde, et midagi juurde lisada ja jõuan jälle samasse kohta välja, kuhu juba mõne teise lõiguga jõudsin.
Hakkan jälle otsast peale. Mäletad, kui ma kirjutasin, et andestan oma kohalikele töökaastlastele nii mõnegi asja, sest tean, et see on nende ainuke elu, minul aga mitmes? Eks selles vist asi ongi. See on muidugi ülimalt üleolev suhtumine, aga jah, ju ma olen elementaarseks pidanud, et kui see ja too ja see ja .... läbi on, siis lähen mina ülikooli ja saan targaks. Nagu me eestlased vist enamasti selle arvamusega vaktsineeritud oleme, et kool on tarkuse ema... Samas olen ma kogu aeg tahtnud arvata, et eluülikool(kurat, kuidas ma seda leierdatud sõna vihkan..) loeb ka midagi. Aga põhimõtteliselt on lihtsalt kaks erinevat võimalust: elukool või ülikool. Ja mina ei ole piisavalt andekas, et mõlemas korraga käia. Ja iga kord, kui viidatakse sellele, et nüüd on käes hetk, kui tuleb neist üks valida, siis üritan ma otsustamist edasi lükata. Aga kui kaua mul üldse on veel aega otsustada? Sest noh, mõne aja pärast pole enam tarvis valida, sest teine valikuvõimalus on enam-vähem kindlalt kadunud. Mulle hakkab tunduma, et minu kunagine unistus ja hiilgav teooria õnnelikust ja rahuldustpakkuvast lahendusest - "eluaegne nõudepesija" (millele leidub sadu erinevaid analooge) - ei ole mulle ikkagi piisav. (Kuigi kui ma suudaks vähemalt 90% teooriast praktikasse panna, siis oleks see ikkagi ülihea elukorraldus, aga tundub, et minu puhul jääbki see võimatuks.)
Ma tean, et ma olen naeruväärne ja paranoiline. Sest ma käin iga päev läbi inimestega, kes on 27, 37, 33, ... ja on samas punktis - ikka otsimas. Aga küsimus on, kas ma tahan 27 või 37sena, olles end selleks ajaks ligi 20 aastat iga natukese aja tagant selle sama teemaga piinanud ja ummikusse jooksutanud, ikka vastusteta olla? (Jah, ma tean, et tegelikult vastust ei olegi, vähemalt õiget mitte, aga mingi natuke etem võiks ikka leiduda.)
Ma olen nii mõnestki igapäevasest hirmust üle saanud, aga tundub, et ma ei suuda kunagi ületada ühte - hirmu, et ma ei saa surres öelda, et ma ei kahetse ühtki oma otsust ega valikut. Ehk vist lihtsustatult: hirmu eksida. Kurat, ma olen nii kade inimestele, kes on pea sünnist saati teadnud, mida nad teha tahavad, milleks-kelleks nad saada tahavad. Ja isegi nendele, kes on lihtsalt midagi valinud ja ei luba endal tagasi vaadata ja mõelda, kas see otsus ka õige oli. Ei ole lihtne olla kahtleja...
Ja pealkirja võid ka tõlgendada täiesti nii, nagu tahad. Ma küll mõtlesin esialgu seda, et see kirjutis tuli suht lambist ja midagi tegelikult ei juhtunud, I'm ok, muretsemiseks pole põhjust. Aga kui see kirja sai, siis nüüd näen ma seal veel kolme erinevat varianti ja neljandana kogu selle eksamiteema koha pealt vaadates iroonilist meeldetuletust kunagisest inglise keele õpikus/töövihikus olevast ülesandest, kus ühes tulbas oli hunnik selliseid väljendeid ja siis tuli teisest tulbast neile mitteilustatud seletav vaste leida ja nad omavahel jutiga ühendada.
Ma tean, et ma ei peaks seda kirjutist üldse avaldama, oleks kõigile lihtsam. Ja mina ei peaks oma sõnu sööma (kas siis praegu sellega et oma endistele arusaamadele vastu astusin, või siis tulevikus, kui jõuan jälle sinnamaale, et selles tekstis olevatele vastu astuda, sest minu peakosuga on äärmiselt tõenäone, et see mõne aja pärast juhtub). Aga kui ma ta juba kirjutasin, siis sitta kah, onju. Olgu siis hale ja muret tekitav, vähemalt koosneb tõesti praeguse hetke tsenseerimata ja korrekteerimata mõtetest. Ja on vähemalt mingi märguanne neile, kelle kirjadele ma ükk aega vastanud pole (küll sellepärast, et 90%küsimustest ma vastuseid anda ei oska/saa), küll lihtsalt laiskusest ja edasilükkamistujust. Vabandust. Ja head ööd.
Ajupeetuse plahvatus. Ma ei tea miks see sõnapaar mulle pähe tuli(alapealkiri?:P). Ja kas ta üldse tuli paarina või ainult ühe sõnana, mis talle vist õigema nüansi annaks..
