Kui nii külm on, siis ma ei taha arvutis olla. Nii et sorry, et ma eriti jutukas pole olnud (kuigi kuupäevade järgi vaadataes polegi nii pikka vahet olnud, kui mulle tundub). Kuna meil sai juba mõni aeg tagasi õli otsa, aga nagu selle mitmepeale asjaajamisega ikka on, siis tullakse vast homme lõpuks õli panema ja saab ehk sooja. Seni on minul kaks võimalikku olemisviisi: 1. oma toas voodis, tekk silmini, lamp võimalikult külje all ja küünal põlemas, arvuti soovitatavalt põlvi soojendamas (samal ajal kui film jookseb, audioraamat räägib või muusika mängib, sest siis pole vaja näpukesi teki alt välja tõsta); 2. koos teki ja raamatuga elutoas, iga 5 minuti järel köögi vahet käies, et uus tassitäis teed teha ja midagi järjekordset närimiseks otsida. Kui külm on, siis ma söön kohe eriti kohutavalt, st koguaeg vahet pidamata, ja valimatult! Kuna raamatut ei viitsinud pimedas enam lugeda (jah sedasama, mis on ehk 2 kuud minu käes olnud, viimane kuu pikendamata, ja mida ma täna alustasin ja 9dale lk'le jõudes aru sain, et inglise keeles on füüsika veel hullem kui Siimu tunnis... aga raamat ise (Dunne 'An Experiment With Time') pole üldsegi halb, siiamaani), siis hakkasin telekat klõpsima. Meil pole seda taevalikku (Sky on selle 200kanalilise asja nimi) valikuvõimalust, nii et tuleb leppida 17 kanaliga, millest 8 on tühjad, siis on kolm ühesugust, kolm teistsugust ja kolm kolmandasugust (umbes), nii et põhimõtteliselt olin sunnitud Mr. and Mrs. Smith'i vaatama, mis igal teisel juhul kindlasti mulle ette jäänud ei oleks.. Aga laiskus-külmus-tüdimus oli ka liiga suur, et trepist üles mõne teise dvd järele ronida oleks viitsinud.
Muide, eile, või oli see üleeile.., vaatasin Kuninga ära. Ma olen vist vanaks jäädes liiga leplikuks/tundetuks ära läinud.. Või oli asi selles positiivses eelarvamuses, ei tea. Kujutan ette, et sellise temaatikaga film peaks igale vähegi emotsionaalsele inimesele vähegi võigastust tekitama. Või vähemalt seda "jeerum, kuidas nii saab"-tunnetki. Aga mina vaatasin seda lihtsalt väikse muigega. Ja kuigi Üks ütles, et peategelane ei pea seda just oma tugevaimaks filmiks, siis suutis ta vähemalt minu eelneva kahevaheloleku lõpuks kuhugipoole (sümpaatia poole) kallutada (enne oli tema juures koguaeg midagi ebameeldivat, isegi võltsi silma jäänud, aga nüüd kui ta eriti antikangelast mängis, oli ta lihtsalt nunnu oma süüdimatuses:P). Aga jah, film mind eriti ei liigutanud. Selleks oleks pidanud ikka palju-palju sadistlikum olema.

Laupäeval on oodata jääkirmet ja nullkraadi...

Aa, tänastest tegudest ka. Ostsin oma vana katkise koti asemele ühe üliarmsa triibulise ja värvilise (või noh, värvilisetriibulise, olen jälle värvihaige:)) koti ühest Ruumi moodi poest. Ja siis proovisin ühes poes jakk-mantleid ka selga ja avastasin, et äkki polegi päris võimatu midagi leida (njah, selle kuudepikkuse otsimise järel...). Põhimõtteliselt oli mul vaja kolme vahel valida, aga ma oma otsustusvõimetuses läksin igaks juhuks seekord koju mõtlema.

Ja nüüd peaks pea padjale poetama..

Keeruline on see maailmade erinemvuste klapitamine ikka. Kuna ma ikka veel ei tea midagi, siis hakkasin täna, pärast hariduse ja mis-minust/temast-saab-teemalist jutuajamist ühe kolleegiga, uurima, mis võimalused mul Iirimaal oleksid. Aga kuna mul pole siinsest süseemist aimugi, siis avasin esimese asjana wiki, et mingigi pilt tekiks. Ja tekkiski - arusaam, et need vaesed lapsed peavad siin iga natukese aja tagant igasugu eksameid ja valikuid tegema.. Ja et väljaspoolt süsteemi inimesel(või lihtsalt minul?) on asjale päris raske pihta saada. Või õigemini see, kas ja kuidas poole maa pealt süsteemiga liituda on võimalik, on küsimus.

Ma ei mõista, miks on igale aastale või kahele vaja eraldi nimetus panna, aitab kui kolm või enam kokku ühe nime alla käivad ju. Aga võibolla mulle ainult tundus nii..

Ja mulle tundub, et nende valikainete süsteem ja Ordinary/Higher tasemel eksami tegemise võimalikkus on Eesti omaga võrreldes selline, mis mulle rohkem sobiks.. Sobinud oleks. Sest pidevalt väikeste otsuste tegemine on paratamatus ja sellega saab kuidagi hakkama, ja kui üldine suund on teada, siis tuleks lihtsalt pakutavate valikute hulgast iga kord võtta see, mis kõige meelepärasem tundub, kuni alles jääb ainult üks või paar asja.


Igatahes jah, selliste lõbusate teemadega tegelen mina öösiti...

Paar viimast päeva on mul She's Only Happy in the Sun aeg-ajalt kummitama kippunud, kuigi laulu ennast pole juba kuid kuulda olnud.. Ei tea, kas see tuleb sellest, et päike on tõesti mõnikord pilve tagant väljas ja eile tundsin korraks lausa kevadet? Saaks ainult oma laiskusest-väsimusest üle. Siis võtaks see laul ka äkki veits rõõmsama tooni. Oleks mul julgust nagu Sarah'l lihtsalt lambist kõva häälega kaulma hakata, hoolimata kellaajast, siis teeksin seda praegusama. Aga eks ma ootan siis esmaspäeva ja loodan, et kellelegi teisel see vaba pole.


I know you may not want to see me
On your way down from the clouds
Would you hear me if I told you
That my heart is with you now

She's only happy in the sun
She's only happy in the sun

Did you find what you were after?
The pain and the laughter brought you to your knees
But if the sun sets you free, sets you free
You'll be free indeed, Indeed

She's only happy in the sun
She's only happy in the sun

Every time I hear you laughing, I hear you laughing
It makes me cry
Like the story of life, of your life
Is hello, goodbye

Shes only happy in the sun
Shes only happy in the sun

a

Nonii. Täna läksingi poest kommi ostma. Ja kuna oli 3 for 30 pakkumine, siis muretsesin endale veel kuninga, mis ükskord imdb's surfates silma jäi, ja pulmajärgsuse, millest olen erinevatest kanalitest positiivset vastukaja kuulnud.

Hakkasime majanaabriga Candy't vaatama, aga filmi keskel ütles ta, et ta ei taha edasi vaadata, sest see, mida ta arvas tulevat, ei meeldinuks talle. Nii et panime hoopis ühe Jane Austeni teose põhjal tehtud filmi, mis polnud ka just väga halb, lihtsalt väga teisest ooperist. Aga igatahes, tahtsin Candy lõpuni vaadata ja tegingi seda. Ja julgen öelda, et kui see esimene pool mulle ka just väga muljet ei avaldanud, siis teine pool oli tunduvalt meeldivam. Ja kuna ma olen üks nendest nõmedatest inimestest, kes hakkab näitlejaid (või ausalt öeldes üldse kõiki inimesi) siis rohkem väärtustama(või üldse alles hakkab väärtustama), kui juba liiga hilja on, siis vaatasin ka jupikese intervjuud Heath'iga ja... Tahes tahtmata jooksid peast läbi paralleelid tema pärisjuhtumi ja filmis toimunu vahel, kuigi otsest põhjust selleks ju pole(ma tõesti ei usu, et ta päris elus narkomaan oli, kuigi mõned allikad ikka üritavad seda väita), aga eks selline piiripealne elu filmis ja päriselu finišijoon neid ühendusi tekitavad. Njah... kahju on. Ma lasin ühte lauset vist 4 korda uuesti ja uuesti mängida, aga ei oskaks seda ikka tõlkida... Mulle meeldis, et see polnud järjekordne junkie-film, kus keegi peab surema, et teised aru saaksid (kuigi jah, Casper ju suri, aga mitte selle "eesmärgiga"), samas polnud ka päris happy-ending.
Austraalia-igatsus tuli ka jälle peale.

Ma just nägin hiljuti poes filmi "Candy" millest Keegi oma blogis ka veits aega tagasi kirjutanud oli. Mõtlesin, et ostan ära, aga veel ei ostnud, et äkki vaatan enne kuskilt laenutusest või nii, et kas tasub üldse ikka. Nüüd ostan vist ära...

Homne äratuskell heliseb 05.07. Ehk siis tänane.. Ja jäängi külalistest ilma:(

Tere!

Registreerimisavaldusele märkige praegu ära need eksamid, mida Te soovite teha (võtame vastu avaldusi, millel on hiljemalt 21. jaanuari postitamise kuupäev). Selle eksami kohta, mida tahate sooritada lisaajal tehke eraldi avaldus vabas vormis ning sinna kirjutage, mis põhjusel Te ei saa eksamit sooritada korralise eksami kuupäeval. Avaldusele on kasulik lisada tõend aga kui Teil seda ei ole, siis avalduse võite ikkagi esitada. Kõik avaldused vaadatakse ükshaaval läbi ning otsustatakse, kas toodud põhjus on piisav lisaeksamile pääsemiseks. Lisaeksami avalduse esitamise tähtaeg on kolm päeva peale korralise eksami toimumist, kuid mida varem Te avalduse meile saadate, seda rutem saate ka vastuse.

Selline on siis vastus. Tegelikult võiks ju ollagi selline süsteem, et need aprillis ja mais tehtavad eksamid on koolilõpetajatele, et juunis paberid kätte saada, ja et lisaeksamite ajal saavad need vanad (ja rumalad) kalad platsi ujuda. Aga njah, see oleks liiga süsteem-süsteem vist.
Oi, kuidas ma kujutan end seda lisaeksami avaldust kirjutamas ette... Pole just kuigi tore vaatepilt:S

Aga sellest on nüüd küllalt. Mul tulid ju täna külalised!:D Esimene pikem jutuajamine köögilaua taga on nüüd peetud;) Ainuke halb asi selle juures on arvatavasti minu homne eriti võimendunud inglise keele oskamatus...

säh siis

Mõtlesin hetk tagasi, et noh, see väike registreerimine ei muuda ju tegelikult midagi. Sest kui ma midagi üldse teen, siis need kaks, mida mõelnud olen. Ja kui ei tee, siis saan ju ka registreerudes minemata jätta.. Nii et otsustasin selle siuhti ära teha. Aga ma ei saa aru, kas mul ongi siis mingi panga kood vale, või ei saa samal ajal kahte teed pidi sees olla või midagi, igatahes blokkis pank mu kasutajatunnuse 12ks tunniks ära, sest ma klõpsisin liiga palju kordi valesid paroole (oleks, et ta hoiatab siis, et üks katse on veel jäänud vms, aga ei!).. Nii et jällegi, üks otsusetegemine võeti täna õhtul turjalt ära. Ja tegelikult olekski järgmisteks peatuspunktideks olnud

1. see, et ma pole saanud vastust meilile, kus küsisin, kas üldse on mõtet end eksamile registreeruda, kui ma tean, et selle toimumise ajal kohal olla ei saa(st et põhimõtteliselt tahtsin teada, kas nad lasevad igasuguste põhjendustega õigel päeval puudunuid lisaeksami ajal eksamit tegema või peab mõjuv põhjus olema:P); ja
   
2. ma ei tea, mis ma asukoha eelistusena kirja võiks panna (sest ma ei taha eksameid oma viimases koolis teha ja Täiskasvanute gümnaasium kolis ka kodust kaugele ära, nii et kaalun tõsiselt Tsirguliina Keskkooli valimist, samas ei oska ma arvata, kas neile võõras olemine oleks ikka kasulik, eriti suulise eksami puhul ja kui neil lõpetajaid jälle ainult 6 on, siis äkki saadetakse nad üldse kuhugi Valga kooli eksameid kirjutama, nii et oleks juba mõttekam kuskil suvalises Tartu koolis teha...)

Nii et jah. Mõtlemine ei too tõepoolest midagi head. Eriti kui seda nii kaua harjutanud ei ole...

out of the blue

Olen end viimastel päevadel kohustuste täitmisest täiesti välja lülitanud. Ja kontakteeruda pole minuga ka kuigi lihtne, kui sa just nii lähedal ei ela, et mind isiklikult üles otsida. Teen täpselt nii palju, kui hädapärast vaja, et keegi norima ei tuleks, aga rohkem ei viitsi. Olen järjekordselt tegemistega venitama hakanud ja täna unustasin jälle raamatukogutähtaja ära, mille pikendamine näib ülima ajuvabadusena, nii et... Löön käega ideedele, mille tegemisest mõelnud olen, ja loodan, et ka mitte midagi ette planeerimata midagi ikkagi välja tuleb. Tunnen, et hakkan jälle sellesse samma punkti jõudma, kus Eestis olles ja eelmisel aastal. Et ma ei tea, mida kuradit oma ülejäänud eluga peale hakata.. Ma ei tunne enam arengut, ma pole kindel, kas mu praegune elu äkki liivakella pidev ümberkeeramine pole..
See sama teema, mille pärast mäletan end esimesi kordi põhjalikumalt põdemas 7 aastat tagasi, seesama(kurat, ma ei tea isegi, kas peaksin eeloleva sõna kokku või lahku kirjutama, mis eksamite uuesti tegemisest siis juttu saab olla üldse?!), mis oli 4 aastat tagasi, seesama, mis oli aasta tagasi ja kui nii edasi läheb, siis igal järgmisel aastal. Aga tundub, et mida väiksemaks lähevad numbrid eelmises lauses, seda väiksemaks läheb ka võimalustering, kuigi oma lollis lootuses olen alati arvanud, et mida aeg edasi, seda targemaks inimene muutub. Ma aiman, mis mu pilvepiirilt alla tiris..
Ma tean, et see praegune stressamine tuleb sellest, et kohe-kohe on kukkumas 20.jaanuar- eksamitele registreerumise tähtaeg, mis otsustab esialgu ühe aasta tegevuse, aga kes teab, võibolla 3, 4, 6 või rohkemagi.. Ja kui ma vaatan, mis mul peale hakata oleks, siis polegi nagu midagi. Mu valikute ringi on keegi tore inimene veelgi vähendanud - skandinavistikasse saab sisse nüüd ainult eesti ja inglise keele eksamite põhjal ning lävend on 95, mis teeb sellest alast minu pinnapealse vaatluse järgi kõige kõrgemat lävendit nõudva ala TÜ's (edestades juurat 3 ja inglise keelt 1 punktiga..). Nii et aitäh selle eest...

Ma ei oska täna üldse kirjutada. Kirjutan ühest asjast, siis teisest, siis jälle esimesest, siis viin kursori eelmise juurde, et midagi juurde lisada ja jõuan jälle samasse kohta välja, kuhu juba mõne teise lõiguga jõudsin.

Hakkan jälle otsast peale. Mäletad, kui ma kirjutasin, et andestan oma kohalikele töökaastlastele nii mõnegi asja, sest tean, et see on nende ainuke elu, minul aga mitmes? Eks selles vist asi ongi. See on muidugi ülimalt üleolev suhtumine, aga jah, ju ma olen elementaarseks pidanud, et kui see ja too ja see ja .... läbi on, siis lähen mina ülikooli ja saan targaks. Nagu me eestlased vist enamasti selle arvamusega vaktsineeritud oleme, et kool on tarkuse ema... Samas olen ma kogu aeg tahtnud arvata, et eluülikool(kurat, kuidas ma seda leierdatud sõna vihkan..) loeb ka midagi. Aga põhimõtteliselt on lihtsalt kaks erinevat võimalust: elukool või ülikool. Ja mina ei ole piisavalt andekas, et mõlemas korraga käia. Ja iga kord, kui viidatakse sellele, et nüüd on käes hetk, kui tuleb neist üks valida, siis üritan ma otsustamist edasi lükata. Aga kui kaua mul üldse on veel aega otsustada? Sest noh, mõne aja pärast pole enam tarvis valida, sest teine valikuvõimalus on enam-vähem kindlalt kadunud. Mulle hakkab tunduma, et minu kunagine unistus ja hiilgav teooria õnnelikust ja rahuldustpakkuvast lahendusest - "eluaegne nõudepesija" (millele leidub sadu erinevaid analooge) - ei ole mulle ikkagi piisav. (Kuigi kui ma suudaks vähemalt 90% teooriast praktikasse panna, siis oleks see ikkagi ülihea elukorraldus, aga tundub, et minu puhul jääbki see võimatuks.)
Ma tean, et ma olen naeruväärne ja paranoiline. Sest ma käin iga päev läbi inimestega, kes on 27, 37, 33, ... ja on samas punktis - ikka otsimas. Aga küsimus on, kas ma tahan 27 või 37sena, olles end selleks ajaks ligi 20 aastat iga natukese aja tagant selle sama teemaga piinanud ja ummikusse jooksutanud, ikka vastusteta olla? (Jah, ma tean, et tegelikult vastust ei olegi, vähemalt õiget mitte, aga mingi natuke etem võiks ikka leiduda.)
Ma olen nii mõnestki igapäevasest hirmust üle saanud, aga tundub, et ma ei suuda kunagi ületada ühte - hirmu, et ma ei saa surres öelda, et ma ei kahetse ühtki oma otsust ega valikut. Ehk vist lihtsustatult: hirmu eksida. Kurat, ma olen nii kade inimestele, kes on pea sünnist saati teadnud, mida nad teha tahavad, milleks-kelleks nad saada tahavad. Ja isegi nendele, kes on lihtsalt midagi valinud ja ei luba endal tagasi vaadata ja mõelda, kas see otsus ka õige oli. Ei ole lihtne olla kahtleja...

Ja pealkirja võid ka tõlgendada täiesti nii, nagu tahad. Ma küll mõtlesin esialgu seda, et see kirjutis tuli suht lambist ja midagi tegelikult ei juhtunud, I'm ok, muretsemiseks pole põhjust. Aga kui see kirja sai, siis nüüd näen ma seal veel kolme erinevat varianti ja neljandana kogu selle eksamiteema koha pealt vaadates iroonilist meeldetuletust kunagisest inglise keele õpikus/töövihikus olevast ülesandest, kus ühes tulbas oli hunnik selliseid väljendeid ja siis tuli teisest tulbast neile mitteilustatud seletav vaste leida ja nad omavahel jutiga ühendada.

Ma tean, et ma ei peaks seda kirjutist üldse avaldama, oleks kõigile lihtsam. Ja mina ei peaks oma sõnu sööma (kas siis praegu sellega et oma endistele arusaamadele vastu astusin, või siis tulevikus, kui jõuan jälle sinnamaale, et selles tekstis olevatele vastu astuda, sest minu peakosuga on äärmiselt tõenäone, et see mõne aja pärast juhtub). Aga kui ma ta juba kirjutasin, siis sitta kah, onju. Olgu siis hale ja muret tekitav, vähemalt koosneb tõesti praeguse hetke tsenseerimata ja korrekteerimata mõtetest. Ja on vähemalt mingi märguanne neile, kelle kirjadele ma ükk aega vastanud pole (küll sellepärast, et 90%küsimustest ma vastuseid anda ei oska/saa), küll lihtsalt laiskusest ja edasilükkamistujust. Vabandust. Ja head ööd.

Ajupeetuse plahvatus. Ma ei tea miks see sõnapaar mulle pähe tuli(alapealkiri?:P). Ja kas ta üldse tuli paarina või ainult ühe sõnana, mis talle vist õigema nüansi annaks..

Naljakad on need inimsuhted:P Mõnest inimesest ei saa kuidagi lahti, on nagu takjas küljes, mõnega ei saa jälle kuidagi ühendust võetud ja vajub unarusse.. Esimesed on üldjuhul need, kes minuga tahavad suhelda, teised on need, kellega mina tahan(või tahaks) suhelda.

Homme (või noh, mis homme, täitsa täna) on mul vaba päev. Mis tähendab, et pean(!!!) vähendama oma lugemata raamatukogust laenutatud asjade virna, sest neljapäeval on järjekordne tähtaeg. Ja teine MUST on korralageduse likvideerimine ja väljamõtlemine, kuhu ma oma tuleva(se)d külalised panen.. Pluss veel kõik tegemata asjad. Aga kardetavasti on nad ka 24 h pärast samas seisus:P Mind teades...

Aga täna oli mingi kogu majarahva päev vist:) Kõik olid varakult kodus ja kuna väljas oli koerailm (ohkastõesti?:P), siis mõtlesime plaanitud kinoskäigu mugavama vastu vahetada, nii et vaatasime ühte Monika allahindlustuuri tulemusena ostetud 15st DVDst, millest kõik kuulnud olid, aga näinud polnud ja eeldasid midagi paremat.. Nii et panime tuju parandamiseks pärast seda 'Jääaja' teise osa alguse mängima ja pärast seda ajasime niisama juttu. Ainuke ebameeldivus oli katkine veekeetja..

buugi-buugi

Wii:)
Mõnikord on tore, et asjad selgemaks saavad. Eriti kui tulemusele eelneb pikk ja vaevaline protsess.. Aga nüüd sai ühe õhtuga päris suur kogus aega ära broneeritud.

1. 20.-25.märts asun ma Veneetsias (kes oleks küll võinud seda arvata, eksole;))
2. esimesed külalised (sest esimesed polnud külalised, vaid oma pere:P) on Iirimaal perioodil 18.-23.jaanuar.

Mis tähendab, et peaks hakkama seda mulle nii armsaks saanud loomingulist segadust, mis ühtlase kihina mu voodit katab, vaikselt kokku korjama... Aga ausalt öeldes olen ma lausa uhke oma elektripirni ja prantsuse-eesti sõnaraamatu vahelt paistvate banaanikoorte ja Belltable'i programmi all peidus oleva lilla lipsu räpasuse üle (kuigi see on pärit töölt):D Ja siis patjade ja maailmakaardi otsas istub täna ostetud Irish Favourites (kogumik kahest cd'st, kus pea kõikide artistide nimed on McMidagi..) ja jõllitab ahnelt kõrvaklappe, millel ma pooleldi peal istun... Ja siis vedeleb siin pangakaartidega segamini lehekülgi mu tellimusevõtumärkmikukesest, millele on kirjutatud, et homme pean ma tööle kobima kella 12ks. Nii et kui ma oma telefoni ka pähklite seest kätte saan, siis pean vist äratuskella natuke varasemaks panema, et võimalusel enne tööd superviisorilt uurida, mis reeglid meil puhkusevõtuga kaasas käivad ja mitut lehekülge mu P45'idest ta endale tahab saada.

Eksamitele registreerumiseni ma jälle ei jõudnud. Ja enam ei viitsi ka. Homme. Või kunagi..

Ai kurat, just tuli meelde, et ma pidin ju pesu pesema panema! Loodetavasti meie kuivati ikka töötab...:S

Reisimine on ikka üks juramistnõudev tegevus küll, eriti kui seda rohkemakesi kui üksi teha.. Ma peaks vist omal Interneti mõneks ajaks ära kaotama, sest see on kohutav ajaröövel. 13/20 ja ikka tulemusteta!

Täna sai jälle varakult õhtule. Aga hommikule pidi ka varakult minema, nii et... See jõulujärgne vaikusperiood venib kohutavalt. Ma eelistaks toda leigolikku aega...
Kuna ma ikka küsin vahepeal, millal me selle või teise asja saame, mis peaks olema, aga pole ja inimesed nõuavad, siis eile tuli Ash mulle rõõmsalt teatama, et tillukesed moosid jõudsid kohale ja take-away karbid ja vanilla latte/caramel macchiatto jaoks siirupiessentsid ka (ainult vahukommid on vist veel puudu nüüd:P). Ja siis ma rikkusin kogu rõõmu ära ühe lakoonilise ja iroonilise lausejupiga, mis viitas sellele, et oleks kliente ka, siis... :P

Otsustasin täna oma lugemata raamatute kallale asuda, et mitte uuesti raamatukogusse helistada (And soo?:P), aga ma ei saa aru, kuhu see aeg jälle tormas. Ma olen alles 24dal leheküljel ju:P

Vahelduseks ilmast: meil on siin sajuperiood, mis jõuab öösiti välja tormideni. Kuiva jala või peaga ei tasu töölt koju/kodust tööle jõudmist lootagi. Lund pole rohkem tulnud. Äkki homme on parem ilm.. Sest mul on ju puhta vaba päev;) Aga ma ei tea veel, mis sa sellega peale hakkan.

Sain täna oma teise P45'i ka kätte. Nüüd saab äkki asjad ametlikult korda aetud, mind närib muidu pideval mingi siuke venimine ja soikumine. Peaks ainult uurima hakkama, miskesed osad ma ära andma pean ja kuhu kohta, ja milline mulle endale jääb ja üldse, et mis ma nüüd tegema pean. Kummaline on see tööinimese elu ikka. Mul pole aimugi, kuidas Eestis asjad käivad töökohavahetusega, aga ma kahlustan, et sellist janti ikka ei ole..

(tragi)Komöödia neljas vaatuses

Esimene: Eile oli tööl ülilõbus üksi cash-up'i teha:P Kogu päeva (ehk eile siis nelja tunni) jooksul käis meil vast kümme laudkonda, mis tähendab, et pühapäeviti on täiesti mõttetu üldse uksi avada! Ma sain ükskord tipi(ok, too käib nädala kaupa) ka rohkem kui eilne 'Cash to office' oli!

Teine: Nägin koduteel ühte naist, kes pea iga päev meil kohvi joomas käib, mõnikord lõunal ka. Ta ütles mulle tere:D

Kolmas: Jõulušokolaadikesed tekitasid parajat furoori:P Ingliskeelsete inimeste muigamapanev ülereageerimine tähendas seekord muu hulgas kallistust ja suuuurt aitähi ühelt managerilt:)

Neljas: Tulin natuke aega tagasi just "tantsukursuselt" ja pole siiani suurtnud naeruturtsatusi lõpetada:P Ma mõtlesin, et iirlased oskavad juba loomu poolest tantsida! Omal kõik kohustuslikud tantsutunnid kooliprogrammides (mis sest, et selle iiri tantsu omad), mitte nagu enamusel Euroopa(või ka maailma?) maadest, aga tühjagi.. Tänase tunniajase koosviibimise tulemusena õppisime ära kolm sammu: parema jalaga tagasi, vasakuga tagasi, paremaga kõrvale ja jalad kokku(mida ma sammuks ei loe). Õigemini noh, kes õppis, kes ei õppinud. Ja kes teadis neid varem..
Meeldejäävaim hetk: Üks onu ütles pärast tunni lõppu, et oh, sul on kohe teised kingad tantsimise jaoks kaasa võetud. Mille peale ma ei osanud suurt midagi kosta, sest noh, õelalt-ülbelt ei tahaks ju ka kõlada, vastates, et see on minu meelest elementaarne, kuigi ma ei nimetaks seda tundi just tantsimiseks...:P
Tantsuõpetajale ütlesin enne minekut, et ma prooviks järgmine kord revision tunnis(e neljapäeval) jätkata ja siis klaarime arved. Aga uksest välja astudes tabasin end mõttelt, et kas sellelgi suuremat pointi on, nad arvatavasti lihtsalt kordavad neid kolme sammu:P
Igatahes, kui irvitades hotelli uksest välja sammusin ja üle tee minnes auto eest läbi jooksin põrkasin ühe meie kokaga kokku. Ühega nendest, kes imestab, et ma kogu aeg naeran. Nüüd sai jällegi tõestust:)

Nii et jah. Kui ma just kolima ei hakka, siis pole nendest külaliste Eestist toodud kingadest miskit tolku.. Trenni otstarbel kaalun nüüd gym'i minekut, õhtuste jooksuseansside tegemist(mis nõuab küll vist ilget enesedistsipliini..) ja Jean Butleri tantsuvideo ostmist (millest ma loodan, et see on mingilgi määral õpetav-treeniv). Aga eks alati on võimalik meie suures pesukuivatustoas jive'i kepsutada;)

Kohtumiseni:)

Today's fortune: The philosophy of one century is the common sense of the next

Aga kust ma tean siis, kas ma elan eelmise sajandi filosoofia järgi või on minu tegudel võimalus saada tulevaste generatsioonide poolt mõistetud, kuna neile on see tavaline..?

Täna on mul juhe koos. Ja ma olen kuradima väsinud. Pole vist kerge kahte elu korraga elada...:P Ja siis koos üleeelmise elu rahvaga praeguse elu algusaja kohti/inimesi üle vaatamas käia. Ja siis mõelda, et ma pean homme 8.30 tööl ja traksis olema.. :S
Aga täna oli väga tore päev:D Hea tunne tekib, kui inimesed, kellel pole tegelt mingit põhjust mind mäletada, võtavad mind väga soojalt ja semulikult vastu:)
Ja eilne Galways käimine üliilusa ilma ja päikesega...!:) Tegelt oli ikka hea meel küll paar päeva tuttavama rahva seltsis veeta, mitte et minust mingit asjalikku reisijuhti või teadjat oleks olnud, aga... Loodetavasti oli neil niigi natuke huvitav.

Who's next? (Ei ole need Who-Hu naljad;P)